Vähem turvakaameraid, rohkem tähenduslikke suhteid naabritega. Intervjuu Leslie Kerniga
Enamikus linnades oleme harjunud otsima turvatunnet politseist ja turvakaameratest. Leslie Kern väidab aga, et tõeline linnaruumi turvalisus sünnib hoolest: mitmeotstarbelistest ruumidest, kogukonna kohalolust ning juurpõhjustega – nagu vaesuse ja vaimse tervise kriisiga – tegelemisest.
Raamatu “Feministlik linn: kuidas nõuelda ruumi meestekeskses maailmas” (2021) autor Leslie Kern töötas pikalt Kanadas Mount Allisoni ülikoolis geograafia, keskkonna ning nais- ja soouuringute dotsendina. Nüüdseks on ta akadeemiast lahkunud, et keskenduda kirjutamisele, esinemistele ja akadeemikute karjäärinõustamisele. Kohtusime Eesti Kunstiakadeemias loengu pidanud Leslie Kerniga hallis klassiruumis ühel päikselisel pärastlõunal tema Tallinna reisi viimasel päeval.
Kuidas on Teie uurimistööd ja kirjatöid mõjutanud Teie akadeemiline taust soouuringute ja geograafia vallas ning isikliku elu kogemused, näiteks emana?
Oma akadeemilist elu alustasin kõigepealt soouurijana. Geograaf sai minust juhuslikult, kui kirjutasin oma doktoritööd Toronto naistest korteriomanikena. Tol ajal leidis selles valdkonnas aset suur buum. Naised ostsid järjest rohkem kortereid ja ma tahtsin uurida, mis selle taga on. Selle tarvis pidin süüvima linnapoliitikasse, linnaarendusse, gentrifikatsiooni jne.
Aga mu doktoriõpingute algusaegadel oli mu tütar veel väga väike. Püüdsin navigeerida elu linnakeskkonnas väikese lapse emana ja avastasin, et ruumid, kus ma varem vabalt liikusin ja end koduselt tundsin, olid muutunud minu suhtes mitte küll päris vaenulikuks, kuid siiski tõrjuvaks. Nii kerkisidki erinevad küsimused. Kellele on see linn loodud? Kuidas see linn naisi alt veab? Mida see linn meile, naistele, võimaldab? Ja milliseid tõkkeid see linn seab, mis takistavad meil elamast täisväärtuslikku ja mitmekülgset elu?
Kellele on see linn loodud? Kuidas see linn naisi alt veab? Mida see linn meile, naistele, võimaldab? Ja milliseid tõkkeid see linn seab, mis takistavad meil elamast täisväärtuslikku ja mitmekülgset elu?
Teie raamatu põhiline väide on, et linnu on ajalooliselt loonud ja ehitanud mehed, ning nad on seda teinud teistele meestele. Sellele vastukaaluks pakute välja feministlikud põhimõtted linnaruumi mõtestamiseks ja loomiseks. Kas te olete näinud häid linnajuhtimise või -disaini näiteid, mis päriselt arvestavad feministliku ruumi küsimustega?
Bogotá linnas Kolumbias lahendatakse hooletöö küsimusi väga uuenduslikul viisil. Seal loodi nn hoolekvartalid, mis on linnaruumi alad, kuhu on lähestikku koondatud hooletöö keskused. Nii on lihtne külastada lastehoidu, arsti, pesumaja või ühiskööki, sest kõik on ühes piirkonnas. Aga seal pakutakse ka hooletöö teenuseid, nagu laste- või teiste hoolealuste hoid. Naised, kes on tavaliselt hooletöö tegijad, saavad samal ajal kasutada näiteks arvutit või osaleda gümnaasiumi kursustel. Või lihtsalt puhata.
Huvitaval kombel on neil ka meeste hoolekool, kus mehed õpivad toiduvalmistamist ja laste hoidmist, mis on traditsiooniliselt olnud naiste ülesanded. Eesmärk ei ole ainult naiste töökoormuse vähendamine, vaid ka meeste hooletöösse kaasamine ja soorollide muutmine. Ka mõned teised maailma linnad on teinud esimesi samme oma hoolekvartalite loomisel.
Kolumbia pealinn Bogotá. Foto: Victor Rosario, Unsplash
Teie mõtteviis on üsna sarnane sellele, mida siin Eestis õpetatakse sotsiaalse disainina. On idee, et väärtused, uskumused ja eeldused on kõige olulisemad muutuse kohad ning neid muutes muutub ka disain. Muutes mõttemustreid, loome innovatsiooni. Mis on Teie arvates vana unustades (unlearning) kõige kergem või suurima mõjuga ümberõppimine, mida linnaplaneerijad ja poliitikakujundajad võiksid teha?
Näiteks võiks unustada mõtteviisi, et avalikku ruumi ja selle kasutajaid tuleb kontrollida. Põhja-Ameerikas on suhtumine avalikku ruumi tihti karm: meil on hulkumise ja kuskil eesmärgita viibimise vastased seadused, ja me ei soosi pikemat olemist, istumist, magamist, jutustamist või kogunemist avalikus ruumis. Vahel ma mõtlen, et linnaplaneering tundub keskenduvat küsimustele, kuidas toimuvat kontrollida ja hoida eemal inimesi, keda me siin näha ei taha.
Selle mõtteviisi tulemus on monofunktsionaalsed ruumid, mida kasutab ainult üks sihtgrupp ühe funktsiooni jaoks. Kõik teised tunnevad end sellest ruumist väljajäetuna. Või tekib ruume, mis tunduvad olevat liigse jälgimise ja politsei või turvatöötajate järelevalve all. Võiksime linnaplaneerimises õppida sellest kontrolli ideest lahti laskma ja mõelda rohkem, kuidas kohalikud inimesed saaksid ise otsustada, milleks ja kuidas kasutada oma ruumi viisil, mis teenib nende kogukonda kõige paremini. Selle asemel, et keegi väljastpoolt tuleb ütlema, et siin võite mängida jalgpalli, seal on lubatud piknikku pidada ja kolmandas kohas tohite järjest olla vaid 20 minutit.
EKA-l on programm “SOFTacademy” (“Pehme Akadeemia”), mis on sarnane Teie kirjeldatule. Programmi raames renoveeritakse Mustamäel ühiseid hoove alt-üles-meetodil, nii et linna asemel otsustavad elanikud, mida nad oma ühise ruumiga teha tahavad. Olete öelnud, et probleeme turvalisusega ei ole võimalik lahendada rohkema järelevalvega. Millised disaini- või halduspraktikad töötavad paremini kui järelevalve?
Disaini ja sotsiaalkeskkondlikust vaatenurgast on üks element, mille tulemusel inimesed, sh naised, tunnevad ennast turvalisemalt – kui ruumi kasutavad eri aegadel erinevate tegevuste jaoks erinevad inimesed. Peaksime lõpetama modernistliku linnaplaneerimise keskmes olnud linnaalade range eraldamise. Elamualad, rohealad, institutsioonid ja äripinnad olid kõik üksteisest teedevõrguga eraldatud. Sellistes eraldatud kohtades tekib n-ö surnud aegu, kui mitte keegi neid alasid ei kasuta ja inimesed ei tunne neid läbides end turvaliselt.
Lisaks ei ole see efektiivne ruumikasutus. Sama linnaruumi ala võiks päeval kasutada äritegevuseks ja õhtul meelelahutuseks, teist ala võiks hommikul kasutada lapsed ja pärastlõunal teismelised. Mitmeotstarbeliste ruumide loomine tekitab turvatunnet. Sellisel juhul ei paku järelevalvet mitte politsei, turvakaamerad või turvateenust pakkuv ettevõte, vaid ruumi kasutav kogukond ehk kohalikud ettevõtted ja mööda kõndivad inimesed. See on pehme järelevalve vorm, mida Jane Jacobs 1 juba 1960ndatel kutsus “tänavatel olevateks silmadeks” (eyes on the street).
Miks usk kaameratesse kui kõige paremasse turvalisuse loomise viisi on nii tugev? Rääkisin kord ühe Tallinna noore poliitikuga, kes oli väga uhke oma uue projekti üle, millega tema linnaossa paigaldati rohkem turvakaameraid. Ta uskus, et see toob rohkem turvatunnet. Kuidas selline mõtteviis tekib?
See on väga hea küsimus. Minu seisukoht on, et enamik linnu on investeerinud liiga palju turvalisuse tagamise vahenditesse, politseisse ja kriminaalõigussüsteemi. Need ei ole tegelikult ennetusmeetmed, vaid pigem kas-saame-kurjategija-hiljem-kätte-meetmed. Need ei tee linna ilmtingimata turvalisemaks. Isegi kui on palju politseinikke, ei ole neil võimalik olla kogu aeg igal pool kohal.
Enamik linnu on investeerinud liiga palju turvalisuse tagamise vahenditesse, politseisse ja kriminaalõigussüsteemi.
Meil on tekkinud valearusaam, et need vilkuvad tehnoloogilised silmad lahendavad ka sügavaimate juurtega sotsiaalsed probleemid. On kergem panna üles hunnik kaameraid, kui tagada see, et vaimse tervise kriisis olevad inimesed saaksid vajalikku abi ega käituks tänaval ettearvamatult. Või likvideerida vaesus, et inimesed ei peaks enda toitmiseks või vajaminevate asjade saamiseks kuritegusid toime panema. Need on struktuursed probleemid, mille lahendamine on keerulisem ja mis ei too võib-olla poliitikule hääli. Kui selle asemel öelda, et oh, vaadake kõiki neid turvakaameraid, võid jätta mulje, et sa teed midagi, kuigi ohtlikkuse ja kuritegevuse tegelike põhjustega ei tegeleta.
Foucault’ järgi muudab kaamera olemasolu seda, kuidas me ruumis käitume – näiteks tead, et keegi jälgib ja valvab sind, ning jätad sellepärast kuriteo sooritamata.
Selline see teooria on, aga minu teada ei eksisteeri ühtegi uurimust, mis tõestaks, et kaamerad päriselt kuritegusid ära hoiavad. Üks asi, mida me aga teame, on see, et inimesed harjuvad kaameratega väga kiiresti ja hakkavad käituma nii, nagu nad tavaliselt käituvad. Vaadake kasvõi tõsielusarju. Maailmas, kus kaamerad on kõikjal ja töötavad kogu aeg, oleme me lihtsalt õppinud neid eirama. Seega on see pigem müüt või vähemalt liialdus, et kaamerad muudavad inimeste käitumist piisavalt, et kuritegusid ennetada.
Te olete kirjutanud sellest, kuidas soov muuta linnakeskkond naistele, lastele ja teistele turvalisemaks võib marginaliseeritud rühmad teatud linnaosadest hoopis välja tõrjuda. Näiteks kui lisatakse rohkem valgustust ja vähendatakse pimedaid nurgataguseid, kaotavad kodutud või sõltuvusprobleemidega inimesed need vähesedki kohad, mis neile kättesaadavad olid. Kas Teil on mõnda retsepti selle vastuolu lahendamiseks?
Ma tunnistan, et see on probleem. Inimesed, eriti naised, tunnevad hirmu, ja on teada, et naised kohandavad oma käitumist pidevalt vastavalt hirmutundele. Kuid kui vaadata laiemat pilti, siis rohkem turvakaameraid ja eredam valgustus või inimeste äraajamine bussipeatusest, kus nad võib-olla proovivad veidi puhata, ei lahenda mitte midagi. Sa oled lihtsalt selle probleemi kusagile mujale viinud. See ei aita tegelikult inimest, kes joob või käitub häirivalt. Võib-olla teeb see olukorra isegi hullemaks, sest ta kaotab enda turvalise konteksti – koha, kus peavari, teenused või soe toit kasvõi kordki päevas olid talle kättesaadavad. Ja kui inimesed tõrjutakse välja gentrifikatsiooni või turvameetmete tõttu, süvenevad nende probleemid arvatavasti veelgi. Inimeste silma alt äraviimisega ei looda tegelikult pikaajalist turvalisust, vaid tegeletakse lühiajaliste lahendustega.
Foto: Levi Meir Clancy, Unsplash
Räägime nüüd Tallinnast ning tema probleemidest ja võludest. Praegu on Eestis üks kuumimaid teemasid autod ja liiklusturvalisus linnades. Näiteks sel suvel hukkus traagiliselt Tallinna kesklinnas 26-aastane naine, kellele sõitis otsa bussijuht, samal ajal kui Helsingis ei olnud terve eelmise aasta jooksul ühtegi liiklussurma. See on muutunud väga polariseerivaks teemaks – isegi kohalikel valimistel kasutasid mõned erakonnad oma peamise loosungina väidet, et autojuhte kiusatakse. Kuidas võiks feministlik metoodika või vaatenurk seda liikuvuse ja turvalisuse ümber käivat kemplust ümber raamistada?
Enamikus maailma paikades kasutavad naised suurema tõenäosusega peamise liiklusvahendina ühistransporti või liiguvad jala, mitte ei sõida autoga. Peredes, kus on vaid üks auto, kasutab seda sagedamini mees. Liikumisviisides on selged soolised erinevused. Naised teevad ka rohkem hooletööga seotud sõite, mille käigus teevad nad rohkem peatusi. Hästi toimiv ja sagedane ühistransport toetab märgatavalt hooletöö tegemist. Mehed seevastu liiguvad tihti otse tööle ja tagasi, ilma kõrvalepõigeteta.
Lisaks on liiklusõnnetustes, eriti jalakäijatega seotud õnnetustes, naistel väiksema keha ja kasvu tõttu suurem risk surmavalt vigastada saada. Samuti on suuremas ohus lapsed ja eakad.
Meil on meeste vaimse tervise kriis ja huvitaval moel tundub auto olevat väga isiklik ruum paljude meeste jaoks. See kajastub ka autode kasutamise ümber käivas diskussioonis. Keeldu kuskile autoga siseneda või reeglit sõita 30 km/h kogetakse isikliku ründena. Eestis on olnud võimalus omada isiklikku autot ainult umbes 30 aastat, sest Nõukogude okupatsiooni ajal oli autosid väga raske hankida. Nüüd on need masinad muutunud paljudele uhkuse sümboliks. Kuidas seda pinget maandada?
Ma arvan, et puudutasite väga olulist teemat ja see ei ole omane ainult Eestile. Paljud autoreklaamid on suunatud meestele ja need seovad teadlikult kokku maskuliinse identiteedi ja auto omamise. Korduvate teemadena esinevad “auto tähendab vabadust”, “auto tähendab staatust ühiskonnas” või “mida uhkem on su auto, seda kõrgem on su positsioon”. Autosid seostatakse iseseisvuse ja sõltumatusega – väärtustega, mida paljudes kultuurides peetakse mehelikeks.
Nagu vihjate, on selles oma osa ka kultuuril. Võib-olla peaksime me ümber mõtestama tähendusi, mida seostatakse auto omamisega. Ehk tuleks mõelda ka sellele, kuidas me turundame ühistransporti. Kuidas “müüa” ühistransporti, jalgrattaga sõitmist või jalgsi liikumist sellisel viisil, et see rahuldaks ka mõningaid neid vajadusi, mis meestel on või mida neid on sotsialiseeritud omama?
Noblessner. Foto: Denis Shlenduhhov, Unsplash
Teine suur probleem Tallinnas on segregatsioon. Geograaf Tiit Tammaru kirjutas juba 2019. aastal, et Tallinn on Euroopa kõige kiiremini segregeeruv pealinn nii sotsiaalmajanduslike kui ka etniliste mustrite järgi. Binaarselt rääkides on tekkinud linnaosad, kus elavad peamiselt venekeelsed, muukeelsed ja vaesemad inimesed ning teised, uhked linnaosad, kus elavad jõukamad eestikeelsed elanikud. Kuidas selline süvenev segregatsioon Tallinnas või sarnastes linnades muudab feministliku linnaplaneerimise ja gentrifikatsioonivastase tegevuse keerukamaks?
Kui loome olukorra, kus vaid osal inimestel on väga hea juurdepääs kiirele ühistranspordile ja nad elavad teenuste, töökohtade ja koolide lähedal, siis kipuvad need inimesed unustama, et äärealadel elavatel inimestel ei ole seda kõike. Nemad ootavad bussi, mitte ei sõida kiire trammiga. Nende teekond kesklinna või tööle nõuab kahte või kolme ümberistumist. See süvendab segregatsiooni, sest tekivad inimesed, kes arvavad: “Kõik on ju korras. Pole vaja ühistranspordile nii palju tähelepanu pöörata!” või “Pole vaja sotsiaalelamutesse rohkem investeerida!” ja “Siin on kõik koolid väga korralikud.” Nii unustatakse teised piirkonnad ja jäetakse need maha. Linna ei nähta kui kollektiivset linnaülest pingutust, kus me tahame kõiki võimestada ja kindlustada, võimaldades kõigile häid koole, rohealasid, jalutamiseks turvalisi tänavaid, rattateid ja kiiret ühistransporti.
Oleme rääkinud feministlikust linnast põhiliselt füüsilise maailma perspektiivist. Kuid kui ma mainisin kahekümnendate keskpaigas olevale lugejale, et Teiega kohtun, rääkis ta mulle, kui väga teda inspireeris Teie raamatus tutvustatud sõprade linna kontseptsioon – idee, et naistevaheliste suhete praktiseerimine elustiilina on maailmaloomeline tegevus (world-making activity). Lõpetava mõttena: kui meil või lugejal pole võimu mõjutada laiaulatuslikult linnaplaneerimist, kuidas saame ikkagi olla feministlikud maailmaloojad?
Üks feministlik maailmaloomise viis võib olla see, milliseid suhteid ja sugulussuhteid (kinships) me väärtustame ja esikohale seame.
See on nii ilus küsimus. Lähtun oma vastuses sellest, kuidas Te selle küsimuse sõnastasite. Üks feministlik maailmaloomise viis võib olla see, milliseid suhteid ja sugulussuhteid (kinships) me väärtustame ja esikohale seame. Samuti tasub mõelda alternatiivsetele suguluse vormidele (forms of kinship), mis ei pöörle monogaamsete romantiliste suhete kui elu tähtsaimate sidemete ümber, mille najale oleme üles ehitanud isiklikud ja majanduslikud süsteemid, oma pered ja majapidamised.
Kui me laiendame seda olemisviisi ja mõtleme sõprussuhtele, suhetele naabritega, kogukonna suhetele, põlvkondade ülestele suhetele, suhetele looduse ja inimestevälise (non-human) maailmaga ning mõtleme neist kõigist mittehierarhilises võrgustikus, siis on lihtsam ette kujutada, kuidas me saame oma naabreid toetada. Selle asemel, et näha naabrit teisejärgulise suhtena, võiksime mõelda, et tegelikult on väga oluline puhastada oma naabri kõnnitee lumest või viia tassike teed eakale naabrile, kes elab meiega samas 13-korruselises majas vastaskorteris. Kui me oskame mõelda individuaalsel tasandil, kuidas asetada uuesti esikohale või mitmik-kohale erinevad suhted meie elus, siis saame hakata lahti harutama neid patriarhaalseid perekonna- ja inimsuhete vorme, mida oleme sadade või tuhandete aastate jooksul pärinud.
