Vajan kindlat kohta ja tähtaega. Intervjuu Anna-Stina Treumundiga

Anna-Stina Treumund oli fotokunstnik ja queer-feministlik aktivist (18.06.1982–30.05.2017). Täna on tema 37. sünniaastapäev. Avaldame Rael Arteli intervjuu Anna-Stinaga, mis on tehtud näituse “M-i märg unenägu” kataloogi tarvis (koostanud Rael Artel, Tartu Kunstimuuseum 2017).

Rael Artel: Kunstnik, naine, feminist, aktivist, koerte ja kasside omanik, queer, fotograaf – kuidas need sinu tegemisi ja hoiakuid iseloomustavad märksõnad üksteisega suhestuvad? Kas ma olen midagi olulist nimetamata jätnud?

Anna-Stina Treumund: Nad kõik on määratlevad ja mul on sellega ambivalentsed tunded. Näen end ja oma tegemisi tervikuna. Nii kunst, aktivism kui ka eraelu on minu jaoks suhtlusvahendid ja nad kõik räägivad queer-feministlikku keelt. Ma saan sel suvel 35-aastaseks (intervjuu on tehtud 2017. aastal. Toim) ning olen olnud kimbatuses juba mitu viimast aastat – mul on õnnestunud viimased 13 aastat õppida, öelda, mida arvan ja tunnen, alustada kunsti ja muude tegemiste kaudu vestlusi LGBTQI-kogukonna teemal, vahetanud bioloogilise pere poliitilise vastu, saanud avada isikunäituseid, pakkunud kodu paljudele koduootavatele kassidele, leidnud oma kirurgist printsess Pipi hobusel –, panen aga ikkagi endale töötu, koduperenaise, endise fotograafi ja tabletineelaja tiitli. Ja siis tekib komöödialikke olukordi, kus töötukassa töötaja ei oska mind kuhugi paigutada. Või kus taksojuht ütleb, et lesbid pole päris, või kus kogu Kulkast isikunäituse jaoks saadud raha läheb Espakile ja raamijatele. Paratamatult jääb tunne, et olen ei-kellegi-maal ja kasutatav. Kõige täpsem nimetus oleks vast “post-sovetist pärit queer-/feministlik kunstnik”. Kõigil neil sõnadel on inimeste jaoks negatiivne tähendus. Samas kuna meid pole palju, pole ka reegleid ja traditsioone ehk võin teha, mida soovin. Nagu 1990. aastad.

RA: Sinu kunstiharidus sai alguse Tartu Kõrgema Kunstikooli fotoosakonnast. Kuidas sa sinna sattusid?

AST: See oli juhus – mind lihtsalt ei võetud maaliosakonda vastu ja Tallinna Sidekoolis, kuhu ma ka sisse ei saanud, olid katsed suve lõpus. Vaatamata sellele, et olin lapsena kunstiringides mitmesuguseid meediume proovinud ja päris palju näitustel käinud, tundus klassikaline maal justkui päris kunst.

Kunstiakadeemia kohta olin kuulnud, et sinna on väga raske sisse saada. Ebakindluse pärast ei hakanud proovimagi ja tegin katsed Tartu Ülikoolis maali erialal ning TKKK-is maalis ja fotos. Ei saanud kuhugi sisse ja läksin reisima ja tööle Iirimaale ning läbisin seal algelise fotokursuse. Teisel katsel sain fotoosakonda sisse. Kolm suve katseid ja mind võeti vastu enam-vähem ainult seepärast, et proovisin kaks aastat järjest. Kõik oli muidugi ema jaoks: mis naabrid arvaksid!

RA: Mida sellest osakonnast kaasa said? Mis oli olulisim, mida õppisid, ja mis tagantjärele mõeldes kõige mõttetum?

AST: Levib arusaam, et TKKK fotoosakonna lõpetajad on stuudios ja laboris tehniliselt vilunumad. Mu kogemus ütleb, et see on inimeses kinni – olen näinud mõlemas koolis kirjut taset, ka õppejõudude seas. Tehnika on kõigest matemaatika. Korrutad kahega ja näed halltoone.

“Ämblik” 2017, foto sarjast “Vaikus moefotograafias”

Tartust sain kaasa skisoidsed ootused: õiged halltoonid, kontsept pole oluline ja fraas “mida sa nüüd selle fotoga öelda tahad?”. Osakonna pea ja kael ei teinud koostööd ning õhkkond oli vägagi šovinistlik. Igal kaitsmisel jooksis keegi nuttes välja. Tartus näen probleemi kinnises ringis: lõpetajad palgatakse kohe samasse osakonda õpetama. Nii ei saa tekkida mitmekesisust ja erinevaid tõlgendusi. TKKK on omas rohelises mullis: näitustel ei käida, ammugi mitte Tartust väljas. Jäädakse ühe hoone piiridesse, mis on minu arvates väga kurb. Õpingute ajal nägin mitut potentsiaalset tegijat ning ootasin aastaid, et neist kuulda, kuid tundub, et neil puudus usk endasse.

Aeg, kui fotograafia analüüsis enda piire, peaks olema möödas ning nüüd peaks fotograafia olema hoopiski kontseptsiooni käsutuses. Näen kaamerat kui üht vahendit teiste seas. Olulisim, mida sealt sain, on sõbrad, kes kooliga koos tulid.

RA: Kas “Vaikus moefotograafias” ongi sündinud koostöös nendega? Kui jah, siis mida selle seeriaga taotlesite, kuidas sellest mõtlesite?

AST: Jah, see on Kristina Paju magistritöö EKA moeosakonnas. Ta andis Tartus valikainet ning läksin kord huvist kuulama. Ta võlus mind oma soojuse ja intelligentsusega. Tegime mitu fotoseeriat, kus Kristina oli stilist ja kaasautor. Veel üks talent, mis on kaotsi läinud.

Tartu ajast olen suhtlema jäänud veel Anu-Laura Tuttelbergiga, kes läks edasi stsenograafiat ja animatsiooni õppima, Lea Tuiga ning Eva Mustoneniga – see ootamatu feminist.

RA: Kuidas erines kogemus EKA magistrantuuris TKKK-st? Kuidas erines Tartu kogemus Tallinna omast?

AST: Peale erinevuse enesekuvandis ja keskkonna pakutavates võimalustes vedas mõlemat osakonda rahutu mees. EKA-s sai sisuga töötada ning termin “feminism” kõlas rohkem kui korra. Vaatamata kõigele on mul hea meel, et sain BA ja MA erinevas õhkkonnas ning liikuda erinevate seltskonda vahel. Praegu ongi kahju, et ma doktorantuuri jaoks kolmandat kooli ei valinud.

RA: Mis on su doktoritöö teema, mida plaanid nende aastate jooksul uurida või millega töötada?

AST: Doktorantuuri astusin juba neli aastat tagasi. Mu rahulolematus enda varasemate töödega ning lootusetuse tunne olukorraga süsteemis sattus juhuslikult esimese aasta lõpule. Algsed plaanid doktoritööga kaotasid mu enda jaoks pingestatuse ning ma ei näinud kraadi saamisel enam mõtet. Motivatsiooni leidmine on endiselt raske. Reaalselt ei annaks kraad midagi – teeksin seda ainult endale tõestamise pärast. Samas on “saavutused” mu silmis aastatega muutunud ning mingi hetk muutub eesmärgiks lõpetamine ainult põhimõtte pärast. Lapsena arvasin, et võimalus osta jäätist siis, kui soovin, on õnnetundeks piisav põhjus. Küsimus oli puuduvas taskurahas ja loas minna vanalinna. Kas see kraad annaks mulle midagi? Kahtlen.

“Õed Gerdake ja Kiisuke II” 2009, foto nätuselt “Sina, mina ja kõik, keda me ei tea”

RA: Su looming on väga palju lähtunud sinu enda isiklikust elust. Millal sa hakkasid selgemalt oma erinevat seksuaalset orientatsiooni tajuma? Mis hetkel sai sellest su loomingu kese?

AST: Minu arvates teeb rohkem kunstnikke töid oma eraelust, kui arvatakse. Küsimus on kunstniku tundmises ning empaatias. Seksuaalsus on üks osa inimese identiteedist.

Minu jaoks mängivad suuremat rolli poliitilised vaated ning uskumused, mis eksisteerivad vaatamata seksuaalsusele või muule omadusele. Sa võid olla platooniline “homo”, kui soovid. Või konservatiivne lesbi, kes ei poolda koosellumist. Eestis kui paratamatus postsovetis kiibitsevad seksuaalsuse ja soo ümber kahjuks ignorandid ja foobikud, kes identifitseerivad end ainult viha ja hirmu kaudu. Olla naine postsovetlikus riigis on juba piisav katsumus. Mõte, et naised on inimesed, kel on oma arvamus, on võõras. Kui jalutada läbi linna, kuulata raadiot või vaadata kohalikke telekanaleid, võiks öelda, et naine istub kodus, tegeleb alternatiivse meditsiiniga ning ootab armastust. Tal puudub reaalne arusaam elust, kultuurist, poliitikast. Kindlasti puudub tal arvamus muusikast. Kui veab, on tal seksikas keha ja ta on noor. Ei nähta mõtlevat indiviidi, vaid vagiinat.

RA: Sinu ja üldse vist Eesti esimene LGBT kunstiprojekt oli “Sina, mina ja kõik, keda me ei tea”. Räägi palun selle saamisloost ja tagamaadest täpsemalt.

AST: See oli mu magistritöö, mida juhendas Marge Monko. Teadsin, et tahan lõputööna eraldi näitust nagu ka bakalaureusetööga, mida näitasin su Tartu projektiruumis. 2009. aastaks olin veendunud, et kohalik LGBTQI-kogukond vajab nähtavust ning teema käsitlemist. Minu jaoks on kogukond eluliselt olulisem kui bioloogiline perekond. Mõlemad on sattumuslikud, aga kogukonnaga tunnen tugevamat sidet ning näen nendes oma ajalugu ja igapäeva. Samuti ületab see rahvuslikud sidemed, mida ma tugevalt ei tunne (sünnid seal, kus sünnid). Mäletan oma noorusest, kuidas AIDS oli meedias igapäevane lühend ning räägiti kohutavate pederastide suremisest ja selle õiglusest. Mu ema reisis samal ajal Buenos Airesesse, kus kohtus ühe mehega, kes oli homo ja AIDS-is. Tema kirjeldused mehest ning viimase partnerist kõlasid armastusena, mille olemasolust ma ei teadnud. Minu kui eelteismelise jaoks tähendas abielu kahe täiskasvanu vahel viha, karjumist, kurbust, sõpradele kurtmist ning rõõmu mitte tundmist. Arvasin aastaid, et abielu niisugune ongi.

Vaatamata sellele lisasin näitusele kaks autoportreed koos oma noorima õega: ühe, kui ta oli algkooli lõpetamas, ja teise, kui ta oli n-ö täiskasvanuks saanud. Pildistasin teda mitme aasta jooksul ning mängisin, et ta on minu teine mina – see, kes sündis pärast 1989. aastat. Ta sündis 12 aastat pärast mind ning meie lapsepõlved olid väga erinevad. Ta ei tea midagi ei toidukupongidest, viisadest, tankidest me maja ümber – elasime tele- ja raadiomaja kõrval – ega infopuudusest. Sama oli seksuaalsusega. Selleks ajaks, kui ta teismeliseks sai, oli seksuaalsusega katsetamine moes. Katy Perry laul “I Kissed a Girl” oli noorte seas väga populaarne, mis samas oli problemaatiline – ta väänas seksuaalsuse elustiiliks ja lesbilisuse trendiks, mida see absoluutselt pole. Mind huvitab endiselt, kuidas nende 12 aasta võrra, mis meid lahutavad, on ühiskond poliitiliselt muutunud ning sotsiaalsed väärtused arenenud.

Aga kui rääkida kogukonnast, siis küsisin erinevatelt naistelt, kes oleksid nõus fotol olema. Tahtsin näidata, et meie seltskond on sama kirju kui igas teises grupis. Olen aastate jooksul palju mitte-heteroid pildistanud ning usun, et fotod moodustavad arhiivi, mida saab tulevikus kasutada. Kui kirjutada oskaksin, peaksin päevikut.

“Koos” 2010, foto seeriast “Naine Marju Mutsu joonistuste nurgas”

RA: Kuidas sul üldse üks teosekomplekt sünnib? Räägi palun lähemalt, kuidas sa töötad. Näiteks kuidas sündis “Naine Marju Mutsu joonistuste nurgas”, sinu vist üks enim eksponeeritud teoseid?

AST: Ma ei tee kunagi teoseid sisemisest vajadusest, kuigi peaks – nii oleks alati midagi kapi otsast/tagant võtta. Mul on vaja kindlat kohta ja tähtaega: tavaliselt kandideerin galerii ajale algse mõttega ning saanud jah-vastuse, hakkan ideed arendama ning materjale koguma. Mõnel juhul on näituse ja tööde esitamise keskkond ja kontekst määravam kui teisel. Näiteks praegune näitus on mõeldud just siia viltusesse majja Tartus. Roosasse queer-majja üliõpilaste linnas ja “Suudlevate tudengite” kõrval.

Olen aastate jooksul loonud kunsti kaudu oma queer-maailma ja -narratiivi, mis ei saa arvatavasti kunagi valmis. Esimesed aastad keskendusin mõistete “feminism”, “queer” ja “identiteet” lahkamisele – tundus, et Eestis peab alustama otsast. Seepärast sai ka Woolfi grupp loodud ning LadyFestiga alustatud – kõik toimub sünkroonis. Mutsu-seeria sai alguse sellest, et olin Viinis residentuuris, kui Mumokis avati “Gender Check”. Eesti kunsti kureeris Katrin Kivimaa ning ta oli valinud sinna Marju Mutsu triptühhoni “Üks”, “Kaks” ja “Koos” (1972). Ma polnud varem ta töödega kursis ning neid dušijoonistusi nähes oli selge, et teen neist mingi hetk remake’i. Minu arvates oli kujutatud naiste vahel seksuaalne pinge ning olin üllatunud, et keegi polnud sellest tööst kui lesbilisest kirjutanud.

Poole aasta pärast sain Kati Ilveselt kutse Artishoki biennaalile ning pakkusin oma idee. Remake on levinud võte nii feministlikus kui ka queer-kunstis. Esimesed kaks korda pildistasin naisi kogukonnast, aga need ei õnnestunud – ma ei jäänud asenditega rahule ning perspektiiv mõjus vääralt. Nii otsustasin lõpus ennast pildistada.

RA: Kasutad oma loomingus palju iseenda keha, nii fotodel kui ka nüüd skulptuuri puhul, mis eksponeeritud siinsamas näitusel “M-i märg unenägu”. Miks sa eelistad iseend ja mitte mõnd modelli?

AST: Fotograafia on minu arvates üks lihtsamaid võimalusi endaga tutvumiseks – ja oli seda juba enne selfie’de lainet. Tartusse kolides mul enesekuvand praktiliselt puudus ning aastaid end kaamerale ehk endale osaliselt nähtavaks tegemine (tihti on nägu või isegi keha varjatud) oli suureks abiks. Alguses ma muidugi ei analüüsinud, miks ja kelle jaoks end pildistasin. Teadsin ainult, et see pole teistele suunatud. Mäletan, et hindamistel ning esimestel näitustel suutsin end fotol olevast minast eraldada. Nägin seda naist kui inimest, keda alles tundma õpin.

Me ei näe kunagi ennast peeglist, nagu teised meid näevad. Pilk on peegli ees kindla nurga alt suunatud ning piiratud. Mäletan, et ei tundnud end lapsena tihti fotodelt ära – see olin väidetavalt mina, aga ma polnud selles kunagi kindel. Tunnen end siiani vahel kui pime, kes peab teise nägu katsuma, et saaks mingigi kujutise. Pildistan teisi väga harva ja tavaliselt olen ise ettepaneku tegija. Ma ei oska ega suuda võõraid ja mitte-kõnetavaid inimesi pildistada. Seetõttu ei sobi ka tellitud fotograafi töö.

“Klitt” 2017, näituselt “M-i märg unenägu”

RA: Töötad põhiliselt fotoga, viimastel aegadel ka installatiivsete objektidega, ehk isegi materjalidega. Kirjelda seda ühe meediumi juurest teise liikumise kogemust. Minu jaoks oli väga-väga positiivne elamus näitus “Õud” Hobusepeas just selle peene ja läbitunnetatud materiaalsuse poolest. Kas oled kohanud ka mingeid takistusi või raskusi?

AST: Olen õppinud seitse aastat fotograafiat ning saanud kaks aastat joonistamist ja maalimist kohustuslike tundidena. Ebaõnnestusin igasuguses käelises tegevuses juba lapsena. Mul puudus see nn kunstniku anne. Mingi hetk väsisin fotograafiast kui meediumist. Kahjuks sattus samale ajale ka pettumus oma varasemas loomingus ja lähenemisviisides ning mul võttis aega vähemalt kolm aastat, et tunda end edasi liikumiseks uuesti inspireerituna ja piisavalt julgena. Kuna olen väga enesekriitiline, annan juba enne katsetamist alla, nagu nii pettuks vähem.

Takistused tekkisid kohe, kuna ei tundnud teisi vahendeid ega osanud oma käsi töövahendina kasutada. Tundsin materjalidest ainult savi, aga tahtsin teada, kuidas lateksit sulatada, parafiini voolida, klaasi sulatada, kas akvarelliga saab midagi muud ka teha. Kahetsen iga päev, et ei valinud EKA-s õppides muid materjale kas või katsetamise huvides. See, et ma olen kohutav joonistaja (akadeemilises mõttes), ei tohiks olla takistus. Ka koledad asjad võivad olla ilusad.

RA: Kohe pärast väga materjalitundlikku “Õudu” tegid Tartu linnaruumi plakatiseeria “Skin”. Jälle täiesti teine raamistik teosele. Miks sai “Skin” selline, nagu sai?

AST: Lähtusin keskkonnast ja formaadist. Tartus aset leidnud rassistlikud rünnakud vajasid arutelu ning kunstiga saab seda teha. Neli järjestikust reklaamstendi loovad rütmi ning plakatite visuaaliga rõhusin lihtsusele ja esteetikale. Toonid heledast beežist tumeda pruunini moodustasid terviku ning tõid esile nahatoonide paljususe. Need stendid on reklaamimiseks ja seda ma ka tegin – meigitööstuse varjatud poliitilised hoiakud läbi sõnavaliku on väga kõnekad. Eraldi saaks teha töö huulepulkade nimede kohta: Men Love Mystery, Lady Danger, Liar, Manic, Shame jne…

“Skin” 2015, plakatiseeria

RA: Sinu üks esimesi kunstnikuraamatuid oli “Lilli, Reed, Frieda, Sabine, Eha, Malle, Alfred, Rein ja/and Mari”. Palun räägi sellest pildiseeriast. Kes on need inimesed ja miks on nad sulle olulised?

AST: Idee sai vajadusest teada ja tunda oma esiemasid – mitte bioloogilisi, vaid poliitilisi ja seksuaalseid. Nii nagu on teada Tove Jansson või Selma Lagerlöf, oli kohalik ajalugu katmata ning uurimata. Sain Vahur Aabramsilt infot eelmisel sajandil lehtedes ilmunud uudisnuppudest, mis kajastasid sugu, seksuaalsust ja feminismi. Umbes 80 aastat hiljem tunduvad need informatiivsed lõigud uskumatult humoorikad: pükse kandvad mehed, hermafrodiit kahe ajuga … Paratamatult tekib mõte, et mis tänastest uudistest 80 aasta pärast arvatakse naeruväärseteks.

Osad fotod sellest seeriast said inspiratsiooni eelmainitud uudisnuppudest, Malle oli Tiina Vähi artiklis mainitud Harkus jooksnud/elanud libahunt, Reed oli Reed Morn, Lilli Lilli Suburg, Mari ja Rein 17. sajandil Väike-Maarjas abiellunud naised. Ma ei valinud selle seeria jaoks ainult mittenormatiivse seksuaalsuse ja sooga inimesi, vaid ka patriarhaati ja võimuorganeid õõnestavaid naisi.

Automaatselt eeldatakse, et ühiskond areneb ja elu muutub paremaks, aga ma pole selles nii kindel. Ühiskondlikult suunatakse teatud uskumusi pidama räpaseks ning teised jäävad loomulikuks/paratamatuks. Näiteks kui mehel on nädalas mitu seksuaalpartnerit, on ta täkk ja tegija. Vastupidiselt naisele, kes oleks lits.

RA: Tundub, et loed palju ja lood on sulle tähtsad. Ka see seeria oli ju tehtud “Rääkimata lugude” näitusele. Lugudele või õigemini konkreetsele romaanile viitab ka “Jane Eyre’iga” seonduv seeria. Räägi nendest kirjanduse ja kujutise vahel.

AST: Vastupidi: mitte loetu, vaid materjal, mida ei saa lugeda. Mulle ei meeldinud lapsena raamatuid lugeda, sest enamik olid poistest, kes seiklevad, riskivad, avastavad ja “maailma muudavad”. Teismelisena ainult sellise alatooniga raamatuid lugedes ei saa enesekindlus just kasvada. Ma arvasin kuni täisealiseni, et pean olema seksikas neiu kui kaup, mida vahetatakse päranduse vastu. Ma ei suutnud ühtegi kohustusliku kirjanduse raamatut lõpuni lugeda – “Jane Eyre’i” lugesin mõned aastad hiljem läbi ja olin endast väljas: raamat, mis väidetavalt rääkis naise iseseisvumisest, õhkus allumisest ja väidetavatest bioloogilistest omadustest. Olla emotsionaalne tähendas olla hull.

RA: Seoses näitusega “Lost in Transition” tellisin sinult kunstiteose formaadis kommentaari Kai Kaljo ikoonilisele videole “Loser”. Palun räägi, kuidas sündis “Luuser 2011”! Mis olid sinu kavatsused selle kolmest fotost ja videost koosneva seeria taga?

AST: Lähtepunktiks võtsin ajavahemiku 1997–2011, mille lõpus oli euro juba olemas. Kapitalism oli avasüli vastu võetud, kõik tegid oma firmad, auto pidi naabrimehe omast uhkem olema. Sotsiaalsed väärtused nagu võrdsed võimalused erinevatele ühiskonnagruppidele jäeti kõrvale, neid läänest üle ei võetud. Igaüks oli enda eest väljas nagu ida-eurooplane esimest korda valuutapoes. Need, kes ei osanud enda eest seista ja kel puudus eestkõneleja – näiteks puudega inimesed või rahvusvähemused, maal elavad inimesed – muutusid nähtamatuks ja neil polnud võimalustki saabunud “rikkusega” suhestuda.

“Veiko” 2011, foto sarjast “Luuser”

Kunstniku sotsiaalne kindlustatus püsis samal tasemel kui aastal 1997. Naine teenis endiselt tunduvalt vähem kui sama tööd tegev mees. Isegi kui hakati rohkem seksuaalsusest rääkima, toodi kohe sisse, et homoseksuaalsus on läänest imporditud. Homoseksuaalsust kujutati meedias seksistlikult ning räägiti kui valikust või haigusest. 1990. aastatel avaldatud artiklid lõid ainult homofoobseid stereotüüpe ning õhutasid viha. Töö “Luuser 2011” jaoks keskendusin meedias sel ajal kõige rohkem sõna võtnud homofoobidele ja natsionalistidele ning lõin nende põhjal neli karakterit – Peeter, Martin, Lauri ja Veiko. Videos lähtusin Kai Kaljo mustast huumorist, kasutasin tema video naeru ning Peeter kehastas kõiki eelmainitud tüüpe. Rassist, kes ise töötab teises riigis, traditsioonilisi pereväärtusi sõnades kaitsev mees, kel on lapsed mitme naisega, paadunud homofoob, kes erutub meestevahelisest seksist rääkides. See “rassipuhtuse” tagaajamine on halenaljakas. Nahkpükstes pargipingil tõelise heteromehe moodi hark lahti istuda ja teha nägu, et sa ei kruiisi jääb magusaks mälestuseks.

RA: Oled teinud mõned tööd ka videosse. Minu jaoks on teosed “Nurgas”, “Punupats” ja “Princess Diaries II or Who Wouldn’t Like to Be a Queer-Feminist Artist in a Post-Soviet Country” omavahel seotud, nad järgnevad üksteisele ja on omamoodi pihtimused, kus sa kommunikeerid oma mõtte- ja emotsiooniilma hetkeseisu. Milline oleks järg sellele videoseeriale, kui peaksid selle täna tegema?

AST: “Pricess diaries III” oleks raseduse ja biofašismi teemal, esimene kord elus, kui soovin, et võiks hetero olla, sest rasestumine on pikk ja psühholoogiliselt piinarikas protsess. Viie aastaga on kõik läinud parempoolsemaks nii Eestis kui ka maailmas. Poliitilisi meeleavaldusi pole oluliselt rohkem, on ainult metsa ja raudteega seonduvalt. Järge sellele seeriale tegelikult polegi, on liiga vara.