Verekeskuse ja Sotsiaalministeeriumi vastused artiklile “It´s the bloody law”
Verekeskus juhataja ja Sotsiaalministeeriumi ravimiosakonna nõunik võtsid Feministeeriumiga ühendust, et kommenteerida Amaranta/Toriani artiklit “It´s the bloody law”.
Avaldame nende vastused täismahus.
Verekeskuse juhataja dr Riin Kullaste:
Me hindame Amaranta / Toriani soovi doonorina teha head ning meil on kahju, et vaatamata verekeskuse vanemarsti Gulara Khanirzajeva telefonitsi toimunud põhjalikule vestlusele Amaranta / Torianiga, jäid meie selgitused talle mõistetamatuks.
Nõue, et doonor peab olema Eesti Vabariigi kodanik või elanud Eestis elamisloa alusel üle ühe aasta, ei ole ei vereseaduse ega ka sotsiaalministri määrustega reguleeritud, vaid need tingimused on sätestanud verekeskused tulenevalt meie kohustusest tagada verekomponentide kvaliteet ja ohutus.
Kinnitame veel kord, et ühelgi vereloovutuse keelul Eestis ei ole poliitilist või diskrimineerivat tausta. Meie kohustus on tagada ohutu doonoriveri Eesti haiglates abivajavatele patsientidele. See on verekeskuste ainus tegutsemismotiiv ja eesmärk.
Eestis elavate ja siin verd loovutada soovivate välismaalaste puhul peame me olema kindlad, et nad on Eestiga püsivalt seotud. Seetõttu on kehtestatud nõue, et doonor on Eestis elamisloa alusel elanud rohkem kui üks aasta. Verekomponendid, mida siin elav välismaalane loovutab, jäävad meie inimeste organismi ringlema ja terviseprobleemide või muude doonoriverest tulenevate võimalike reaktsioonide korral patsiendil, peab meil olema alati võimalus doonoriga ühendust võtta – ja seda võibolla isegi aastate pärast. Kui kontakt meie riigiga on lühike, on doonori hilisema leidmise tõenäosus väga väike.
Samas me jälgime naaberriikide praktikat, samuti nakkuste esinemist meil verd loovutavate doonorite veres, nakkuste edasikandumist doonoritelt patsientidele ning muid olulisi ohutuse näitajaid. Kui tekib vajadus nõudeid muuta, siis seda me ka teeme.
Sotsiaalministeeriumi ravimiosakonna nõunik Tiina Drell:
Doonorlust reguleerib Eestis vereseadus, mille alusel on kehtestatud ka minimaalsed isiku doonoriks sobivuse kriteeriumid. Need kriteeriumid ei näe ette doonorluse piiramist doonori päritolu järgi.
Küll aga on vereseaduses sätestatud verekeskuse kohustus tagada vere komponentide kvaliteet, ohutus patsiendile ja nende kliiniline tõhusus. Nende kriteeriumite täitmise eest vastutab verekeskuse juht. Sellest tulenevalt on verekeskusel õigus lisaks minimaalsetele nõuetele kehtestada doonorlusele asutusesiseselt karmimad nõuded selleks, et minimeerida oma vastutusega kaasnevaid riske. Kuivõrd doonori ja verekeskuse vaheline suhe on eraõiguslik, kehtib siin põhimõte – kõik, mis ei ole keelatud, on lubatud. Seega on verekeskusel õigus kehtestada täiendavaid tingimusi, millega kitsendatakse veelgi doonoriks sobivate isikute ringi.
Antud küsimuses ei ole Sotsiaalministeeriumil põhjust kahelda Põhja-Eesti Regionaalhaigla verekeskuse otsuste õigsuses. Samuti ei ole Sotsiaalministeeriumi hinnangu antud kriteeriumid vastuolus isiku põhiõigustega. Vereseadusest ei tulene isiku õigus doonoriks olla, vaid üksnes kriteeriumid, millele doonoriks olev isik peab vastama.
