Viies Ladyfest – koosõppimise kaudu feministiks
3.–7. märtsil toimuv aktivistlik kultuurifestival on pidu kõigile feministidele ja nende sõpradele.
Kui keegi kahtleb, et feminism võib olla ka midagi lõbusat, tasub tal sammud seada viiendale Ladyfestile, naistele ja nende loomingule pühendatud festivalile. Sest viie päeva vältel saab Tallinna eri paigus õpitube, filmi, kirjandust, kunsti, teatrit ja pidu, ning seda kõike feministlikus võtmes.
Sotsiaalse alatooniga festivali avapauk on homme, 3. märtsil kell 18, Solarise keskuse Apollos. Nimelt avatakse seal algaja feministi raamaturiiul kirjanik Maarja Kangro seltsis, kes räägib oma loomingu ja feminismi seostest. Riiulilt võib avastada, mis feministe huvitab ja milliste teoste üle mõtteid mõlgutavad. Sellele järgneb kell 19.00 festivali avamine ja Desiree Akhavani muhe film „Sobilik käitumine” kinos Artis.
Kuna Ladyfesti rõhk on aktivismil, muudab festivali eriliseks seinast-seina õpitubade rohkus, alates naistemaadlusest ja lõpetades kodutehnika parandamisega. Õpitubade avapaugu teeb kolmapäeval Marcus aruteluga transsoolisusest. Transsoolisuse teema tekitab palju emotsioone. On neid, kes peavad transsoolisust ja feminismi teineteist välistavaks. Aga on ka neid, kes leiavad, et feministid ja trans-inimesed on teineteise suurimad liitlased, ning neid teemasid Marcus avada võtabki.
Maadlust peetakse üldiselt meeste pärusmaaks, ent tegelikult leidus Eestis ägedaid naismürajaid juba enam kui sajandi eest. Näiteks võib paljudele tulla üllatusena, et Georg Lurichi ja Aleksander Abergi õed olid tegelikult sama tublid tegijad kui nende vennad. Pealegi on maadlus väga hea üldfüüsiline trenn. Seepärast annab Ladyfest oma panuse, et naismaadlust au sees hoida, ning kutsub huvilisi Gerlini Järvela juhatusel lihtsamaid maadlusnippe katsetama.
Kui julge on linnas ja arvutis?
Rahva lugudelembust on raske mitte märgata. Sellest räägib lõputu tõsielusaadete edu, aga ka kaasaegne humanitaaria, mis pöörab üha enam pilku personaalsetele narratiividele. Just identiteetide ja narratiivide loomisega Dagmar Kase õpitoas tegeldaksegi. Praktilisemat laadi õpituba pakub Anna Libahunt, kes õpetab parandama olmetehnikat, sest tõepoolest, käes on aeg alustada koduelektroonika demüstifitseerimisega.
Festivali lõpetavad linnasotsioloogia töötuba “Seks ja linn” ning videomängudele keskenduv loeng-töötuba “Naine – mängija ja mänguasi”. Neist esimene, Madli Maruste õpituba vaatleb linnaruumi lähtuvalt sooperspektiivist, täpsemalt seda, kas ja kui ohutult naised end linnaruumis tunnevad ning kuidas olukorda paremaks muuta. Teine, Ave Randviir-Vellamo õpituba uurib naiste ja videomängude problemaatikat. Töötoas vaadeldakse, milline on naiste roll videomängudes ja selle tööstuses, milliseid mänge naised ise disainivad, kuidas suhtutakse naismänguritesse jne.
Õpitubadesse saab registreeruda kirjutades meiliaadressile omatuba@gmail.com. Lisainfot õpitubade kohta saab Ladyfesti kodulehelt.
Rokkivad naised ja kunstine rokk
Aga sellega loomulikult asi ei piirdu! Kinos Artis presenteeritakse feministlikku ja queeri kinoprogrammi ning Hobusepea galeriis näitust „Pussy Envy”, baaris TOPS näitavad prosaistid Mudlum, Kätlin Kaldmaa, Linda-Mari Väli, Maarja Kangro ja Eeva Park, et proosa pole vaid meeste pärusmaa. Kultuuriklubis Kelm saab naerda, aga võib-olla ka nutta Jaanika Tammaru monoetenduse “Tanknaine” saatel.
Festivali lõpetab 7. märtsil legendaarne ja lõbus Ladyfesti pidu. Üles astuvad räppar Tiiu, elektrooniline Tamhiis, DJ-de grupp LovePony, Mystique koosseisus Hannaliisa Uusma, Sigrid Mutso ja Brigitta Davidjantsiga, intellektuaalrokkiv Hello Killu ning soome ansamblid P.I.L.T. ning Eva & The Singers.
Aga miks me seda teeme?
Ladyfestid said alguse 2000ndate alul mitmel pool maailmas. Mind tõmbasid Ladyfesti tegema sõnaaher fotograaf Anna-Stina Treumund ja Aet Kuusik, keda iseloomustasid keeletundlikkus ja hea huumorimeel. “Kui kuulsin, et selline formaat on olemas, tahtsin kohe teha kohaliku versiooni,” meenutab nüüd Anna-Stina. “Tahtsin tutvustada feminismi ning tuua kokku kohalikud feministid ja queerid, luua kogukonda.”
Üsna kähku liitus meiega Dagmar Kase, veel üks naine, kes ütles vähe ja tegi palju. “2000ndate keskpaigaks olin kujunenud aktiivseks, oma arvamust väljendavaks vegan-feministiks, mistõttu tuli LadyFesti tiimiga liitumine minu jaoks õigel ajal ja õiges kohas,” analüüsib Dagmar. “Mitte vähe tähtis ei ole ka fakt, et feminism ja feminismi erinevad harud olid tollal eelkõige akadeemilises maailmas ning heal juhul jõudsid feministlikud teemapüstitused loomingulise väljundina kunstigaleriidesse – oli nii sisemine kui ka sisuline vajadus tegutseda rohujuure tasandil, kaasates erinevaid valdkondi, kogemusi ja teadmisi.”
Aet lisab filosoofilist mõõdet: “Mulle tundub, et soosuhete teljeks meie kultuuris on võim, aga võiks mitte olla. Kujutlusvõime viib maailma, kus keegi ei pea oma normatiivist erinevaid valikuid, välimust või elu põhjendama ega seletama.”
Esimene Ladyfest sündiski sisuliselt null-eelarvega. Aga esinejad tulid, rahvast käis, töötoad ja vestlusringid toimisid ning pidu oli ülilõbus. No ja ega järgnevadki Ladyfestid erilist institutsioonide toetust leidnud. Küll aga õppisime rohkem kohustusi jaotama ja vabatahtlikke kaasama. Ja nii kasvas LadyFesti tiim aastatega aina suuremaks. Liitusid Paula Maria Vahtra, hiljem Nele Laos ja Birgit Pajust ning mitmed teised. Vahepeal väsis mõni ära, siis tuli järgmine, kuni esimene jälle jõudu kogus.
Aga mis kõige olulisem – Ladyfestiga läks elu kohe palju huvitavamaks, nagu ütleb Aet. Üldse võtab Aet kenasti kokku põhjused, miks me Ladyfesti teeme: “Olen lapsepõlvest peale olnud tundlik ebaõigluse suhtes ja feministliku festivali korraldamine aitab sellega tegeleda. See on nii aktivism kui ka mingis mõttes teraapiavorm.” Loodetavasti on Ladyfest teraapia mitte ainult tegijatele, aga ka osalejatele.
Kuigi festival on pühendatud naistele, on enamikule sündmustele oodatud kõik huvilised, sõltumata soost, vanusest vm. Õpitoad on kõigile huvilistele avatud ja tasuta. Etendus, filmid ja pidu on piletiga.