Viis põhjust maksta naistele korralikku palka

Eesti naised on tublid, töökad ja haritud. Siin on viis põhjust, miks maksta meile sama palju palka kui meestele ning miks edutada mitte ainult mehi, vaid ka naisi. 

Palgalõhe on Eestis on muutunud kahetsusväärseks käibeklišeeks, nagu 1990ndate alguse kaubanappus. Sellest kirjutatakse kord aastas, seda uuritakse, kuid selle ees laiutavad kõik üksmeelselt käsi, nagu hallidel aegadel leivasabas seistes. Kuid erinevalt murrangulise ajaga kaasnenud majandusraskustest ei ole palgalõhe mitte näru paratamatus, vaid meie eneste valik. Jah, naised küsivadki vähem palka. Aga siin on viis head põhjust, miks maksta meile natukene rohkem, kui me tihkame töövestlusel küsida.

1. Töölkäimine ei ole abielu

Ükskõik, kui hästi Sass Henno oma metafoori, et juht võiks naistöötajat väärtustada nagu abikaasat, ka ei mõelnud, on see siiski võrdlemisi kohatu ettepanek. Ma ei soovi abielluda mehega, kes arvab, et ma tema jaoks töötan. Abielu eeldab üksteisele pühendumist ja teineteise ning pere eest hoolitsemist. Palgatöö on aga hoopis midagi muud. See on äritehing tööandja ja töövõtja vahel, milles töövõtja on alati nõrgem ja kaitsetum pool. Ehkki tänapäeval otsustab üha suurem osa inimesi vabakutselisteks või mikroettevõtjateks hakata, sest koostöösuhte vorm on sel moel märksa inimlikum ja väärikam, teenib lõviosa eestimaalasi oma igapäevase leivaraha siiski palgatööd tehes. Ja naistele langeb siinkohal sageli topeltvastutus ja -koormus. Laste eest on vaja hästi hoolitseda, tööandja nõuab priimat tulemust, samuti piitsutab kohusetunne takka. Ma ei ole näinud naist, kes laste kasvatamise kõrvalt vähem tööd teeks või väiksemat pühendumust üles näitaks. Küll olen ma näinud aga pereemasid, kelle jaoks on meeletu koormus väikeste laste kõrvalt igapäevaselt kontoris istuda ja kes teevad silmad ette parimatelegi ajajuhtidele. Sest neil on vaja olla ökonoomne ja efektiivne ja kiiresti otsuseid vastu võtta. Tööandja aga märkab vaid pikemaid lõunapause, laste haiguslehti ja telefonikõnesid hättasattunud pesamunale. Ehk oleks aeg Eestil tõeliselt 21. sajandisse astuda ning lisaks glamuursele e-residentsuse projektile turundada meie tehnoloogiliselt nutikat riiki nii, et ka emad paremaid kaugtöövõimalusi ja kontoritöötajatega samaväärset palka saaksid?

2. Välismaalaste ees pole enam piinlik

„Meil on Euroopa Liidu suurim palgalõhe!“ – „Uskumatu!“

Kreeka eeskujul negatiivsete uudistega rahvusvahelisel foonil laineid lüüa on muidugi omamoodi äge, aga kui nüüd päris aus olla, siis on see sõnum, mille me arenenud maailmale välja saadame, ikka väga piinlik. Sama hästi võiksime kirjutada järgmise „Welcome to Estonia“ kampaania tunnuslauseks „Me ei väärtusta oma naisi! Tulge ja värvake!“. See on veel plassim kui viimastel aastatel meedias kõlanud punastamapanevad etteheited, et noored haritud naised Eestist lahkuvad ja siin sünnitada ei suvatse. Sest kulla mehed, see näpp, millega te naiste suunas vehite, äigab teile endile tagasi kõige hellemasse kohta. Ükski noor inimene ei soovi kodumaalt jäädavalt lahkuda, kui tal on mõnusad tingimused luua pere, teha tööd, mida ta armastab ning teenida korralikku palka ja tunda end väärtustatud ühiskonnaliikmena. Kui inimesed jalgadega hääletavad, siis on see nii otsene tagasiside otsustajatele, kui üldse olla saab. Sellise nähtuse elementaarset ja samas murettekitavat iseloomu tutvustati juba enam kui kümme aastat tagasi Tallinna Ülikooli tudengitele kui avaliku halduse distsipliini põhitõde. Kui noored naised massiliselt Eestist lahkuvad ja tagasi tulla ei plaani, siis on midagi väga mäda Eesti riigis, mitte nendes ettevõtlikes naistes.

Arvutused on tehtud, võttes arvesse ühe aasta (2013) brutosissetulekute erinevust. Arvutused: Eva Ladva. Visuaalide kujundus: Birgit Pajust

3. Naine tahab sind ennast, mitte su rahakotti

Kõigile veel koopaajastus elavatele inimestele olgu selgituseks öeldud, et meeste ja naiste aastatuhandeid kestnud näiline majanduslik ebavõrdsus oli tingitud mitte vääramatutest moraalipõhimõtetest, et naistel kui hapramatel ja üllamatel olenditel on inetu oma käsi määrida nii räpase kraamiga nagu raha, vaid sel lihtsalt põhjusel, et tollane majandussüsteem tingis väga selge tööjaotuse. Kuid, halloo, me ei ela enam kiviajas! Isegi keskajas mitte. Enamikel meist on kodus kanalisatsioon, taskus nutitelefon ja nii mõnelgi juba energiasäästlik elektriauto. Maailm ja ühes sellega majandus on kardinaalselt muutunud. Naisel ei ole tänapäevaste tehnoloogiliste võimaluste ja avatud majandusruumi juures vaja enam üksnes kodus leemekulpi liigutada ja lapsi kantseldada. Mis on selle juures kõige positiivsem meeste jaoks? Ajastul, mil naine suudab põhimõtteliselt ise endale väärika sissetuleku teenida ja muretu äraelamise kindlustada, on õige teda sel teel toetada, mitte takistada, sest ainult majanduslikult võrdsete võimaluste korral saad sina mehena olla kindel, et naine jahib sind ennast, mitte su raha. Maitse asi, aga minu meelest on võrdlemisi võigas kellegagi vallatleda, teades, et teine inimene näeb silme ees üksnes viiekümneeuroseid välkumas ja surub salaja vastikusest iivelduse alla.

Arvutused: Eva Ladva. Visuaalide kujundus: Birgit Pajust

4. Palgalõhe ruineerib tervet Eesti majandust

Palgalõhe ei ole ainult sotsiaalne probleem. Eesti väiksust ja palgalõhe suurust arvestades on tegemist ennekõike majandusliku probleemiga. Kõik need miljonid saamata jäänud maksutulu, kõik need tarbimisse tagasi suunamata jäänud summad… Soovimata keinsianistina mõjuda, kuid kas ainult minule tundub, et Eesti majandus võidaks tervikuna ja kasvaks jõudsamalt, kui meil ei oleks palgalõhet? Inimestena oleme kõik justkui emotsionaalsed loomad ja vastupidi klassikalistele mikroökonoomika õpikutõdedele teeme me võrdlemisi irratsionaalseid tarbimisotsuseid. Üks on kindel – me ostame rohkem ja investeerime julgemalt, kui me tunneme end turvaliselt ja kindlalt. Kindlasti teeme me seda rohkem siis, kui meil on lihtsalt rohkem raha, mida kasutada. Loogiline, eks?

5. Okupatsioon ei ole ilus

Enamik mehi, keda mina tean, ei tunne mingit vajadust sugude ebavõrdsuse status quo’d Eestis muuta. Sest neil on mugav ja turvaline ja pole ju täpselt teada, mida muutus endaga kaasa toob. Kui mõne aja pärast saabki parem ja vabam ja ilusam elu olema, siis muutus iseenesest on ikkagi ebamugav protsess, natuke nagu tundmatus kohas vette hüppamine. Umbes samamoodi mõtlesid paljud inimesed ka 1980ndatel. Ja mitte eriti kaugel Eesti idapiirist mõtlevad praegugi nii. Sest see ebavõrdne ja absoluutselt vääritu kohtlemine, mis tööl käivale naisele Eestis osaks saab, on sisuliselt võrreldav ühe väga inetu okupatsiooniga ja riigikorraga, mida enamik meist enam meenutadagi ei soovi. Miks te, kulla mehed, ei märka siis, kui väga vajavad naised täna Eestis oma annete ja tööpanuse väärtustamist ning väärikat palka? Koos vabadusega otsustada iseseisvalt nii oma karjääri kui ka teiste eluvalikute üle.

Ainus viis jõuda tasakaalustatud ehk õnnelike suheteni naiste ja meeste vahel, on maksta palka inimese tööpanuse, väärtushinnangute ja usaldusväärsuse järgi, mitte tema sootunnuste alusel.

Riik hoolitseb naistöötajate eest paremini kui ettevõtja

Avalikus teenistuses on üldine palgalõhe 9,5%. 2013. aastal sai mees keskmiselt kuus 1243 eurot ja naine 1125 eurot, aastas vastavalt 14 920 eurot ja 13 498 eurot. Horisontaalne palgalõhe on 6,4%, mis näitab, et sarnase vastutustasandiga ametikohal saavad naised keskmiselt 6% madalamat palka kui mehed.

Allikas: Rahandusministeerium

Potentsiaalsed miljonärist meespensionärid

“Kui võtame näite, et 2013. aastal “kaotas” naine 3500 eurot mehega võrreldes aastas ja selle vahe investeerime 10% tootlusega (aktsiaturu keskmine ajalooline tootlus), siis 25. aastane naine kaotab 65. eluaastaks ehk pensionile minekuks 1,7 miljonit eurot. Siit moraal – kui mehed oma enamsaadud palga investeeriksid, oleksid nad pensionärina miljonärid!”

Allikas: Jaak Roosaare, investor, “Rikkaks saamise õpiku” ja investeerimisblogi “Kuidas saada rahaliselt vabaks” (roosaare.com) autor.

Toimetas Aet Kuusik