Imetada või mitte imetada?

NB! Lugu täiendatud Eesti Ämmaemandate Ühingu kommentaariga!

Viiekümendate keskpaiga USAd iseloomustas imikute kõrge suremus, mis ajendas paljusid emasid toitma oma lapsi piimasegudega. Sellepeale tegi seitse katoliku naist radikaalse avalduse, vabastades oma rinnad ja asudes oma lapsi imetama.

Kuuskümmend aastat hiljem on aga kunagine feministlik elustiilivalik muutunud paternalistlikuks viletsuse tööriistaks ja naiste allasurumise vahendiks. Eri ühiskonnagrupid tõlgendavad rinnaga toitmist läbi endale omaste vaadete ning käsitlevad seda isikliku agenda käepikendusena. Osad feministid peavad avalikku imetamist võimestavaks, konservatiivid näevad traditsiooniliste soorollide paikapidavust kinnistavana ning n-ö sidusvanemluse pooldajad viisina ema ja lapse vahelise sideme suurendamiseks.

Imetajatena on inimlaste imetamine igati loogiline valik ja just sellena seda peakski käsitlema, rõhuga sõnal “valik”. Paraku on see aspekt imetamise tulisõnalise pooldamise tõusuga jäänud tahaplaanile.

Igal vanemal on õigus otsustada, kuidas oma lapsi toita. See on sügavalt isiklik otsus, mis põhineb paljudel faktoritel ning lähtub eelkõige naise ja perekonna võimalustest ja vajadustest. Ometi on rinnaga toitmise alane teavitustöö omandanud agressiivse hoiaku, mille tagajärjel on värsked emad vastamisi survega iga hinna eest imetada, sõltumata oma soovist.

Kuidas imetamissurve väljendub?

UNICEF ja WHO on koostanud Beebisõbraliku Haigla Algatuse (BHA) “10 sammu edukaks imetamiseks”. Selle järgi soovitavad Eesti peamised riiklikud sünnitushaiglad imetamise osas kõhklevaid või sellest keeldunud naistele nõustamist, kus “kasutatakse motiveerivat vestlustehnikat”, “võimendatakse positiivseid kogemusi” ja “võimaldatakse [naisel] arutleda rinnaga toitmise üle korduvalt”. Lapseootel naisi julgustatakse osalema ka imetamisloengus, kus pakutakse “võimalusi õppida väärtustama rinnaga toitmist”, võimaldamaks langetada “informeeritud otsus rinnaga toitmise osas”. Analoogse retoorikaga on oma seisukohta väljendanud ka Sotsiaalministeeriumi juurde rajatud ning dr Adik Levini poolt juhitud Rinnaga toitmise edendamise Eesti komitee.

Foto: -JosephB- (Flickr, cc)

Eelnevast joonistubki välja diskursus, kus naisel on küll õigus imetamisest keelduda, ent see peab olema “informeeritud otsus”, mis on langetatud pärast asjakohast “motiveerimist”.

Kummastav, kuidas kehalise autonoomia osas järjest teadlikumaks saavas ja seda väärtustavas ühiskonnas eksisteerivad rahvusvahelised ja riiklikud strateegiad, mis soovivad dikteerida, kuidas inimene oma keha kasutama peab.

Naise otsuse taga mitte imetada võib olla sadu põhjuseid, nii meditsiinilisi ja elustiilivalikulisi kui ka psühholoogilisi. Kui imetamisest loobutakse meditsiinilistel põhjustel, näiteks imetamist mittesoovitava ravimi või haiguse tõttu, on otsus lihtsamini aktsepteeritavad. Seevastu peetakse naise psühholoogilisest profiilist ja pere elustiilist lähtuvaid põhjuseid ühiskonnas vähemkaalukateks. Siia alla kuuluvad näiteks varasem trauma imetamisel või sellega alustamisel, füüsiline või vaimne väärkohtlemine ja muud seisundid, mille üle arutlemine loengutes, ämmaemanda visiitidel või tugigruppides on teema delikaatsuse tõttu paljudele naistele vastuvõetamatu. Elustiilivalikuid, näiteks naise soovi pärast sünnitust kiiremini tööturule naasta või õpingutega jätkata, peetakse Eestis imetamisest täielikult või osaliselt loobumiseks ebapiisavateks, esmajoones meie vanemahüvitiste ja lapsehoolduspuhkuse süsteemi valguses.

“Imelise imetamisaja algus”

Sõnal on suur jõud. Kui võrrelda, milliste fraasidega kirjeldatakse infomaterjalides rinnaga toitmist ja piimasegude kasutamist, joonistub välja huvitav tendents. Imetamise puhul kasutatakse rohkelt positiivseid, isegi idealiseerivaid väljendeid. Piimasegude puhul rõhutakse eelkõige negatiivset ning välditakse seda, et piimaseguga toitmist mainitaks ja aktsepteeritaks kui teadlikku valikut.

Taolisi artikleid leiab rohkelt näiteks Eesti suurimas pereportaalis perekool.ee, mida haldab Eesti Ämmaemandate Ühing. Rinnaga toitmise alustamist iseloomustatakse kui “imelise imetamisaja algust”, mis “ei vaja ühtegi abivahendit”. See määrab “suuresti ära ka lapse edukuse koolis, vaimse stabiilsuse ja õitsengu ühiskonnas”. Rinnapiimale omistatakse artiklites hulgaliselt küsitava väärtusega kasutegureid, nimetades seda “parimaks väetoiduks”. Piimasegu kasutamist peaks Perekooli artiklite näitel “kasutama vaid hädaabina” või beebide puhul, “kellele võib emapiim sootuks kahjulik olla (kui ema on n-ö mürgine – suitsetaja, alkohoolik või narkomaan)”, mis on “selge risk tema [lapse] tervisele” ja “ohtlik”.

Imetamiseks võimetute või seda mitte soovivate naiste nimetamine mürgisteks ning piimaseguga toitmise määratlemine riskina lapse tervisele ei tohiks aga olla meditsiinivaldkonna inimese juures vastuvõetav. Kui just rinnaga toitmise arengukavad ei näe ette imetamist süütundest.

Süütunde laineharjal

Paljud imetamist propageerivad materjalid on üles ehitatud lapsevanemate loomuomasele soovile pakkuda järglastele parimat ning seetõttu kahjuks ka süütundele. Seda illustreerib hästi loosung “Rind on parim”. Imetamisnõustamisel on rinnaga toitmise toetamisel oluline ja väärtuslik roll, ent kui valdkonnaga seotud inimesed ei näita üles empaatiat, kaotab imetamisnõustamine usalduse nende silmis, kel taolist teenust tegelikult vaja läheb.

Eksklusiivne imetamine, lapse toitmine vaid rinnast ja abivahenditeta on loendamatutel põhjustel paljude naiste jaoks kättesaamatu eesmärk. Ometi just selle suunas soovib Sünni ja imetamise Eesti tugiühing (SIET) imetamisnõustamise varjus naisi suunata. Ja seda hoolimata asjaolust, et praegused rinnaga toitmise edendamise praktikad, mh eelmainitud 10 sammu, on liialt agressiivsed ning võivad kaasa tuua kahjulikke tagajärgi. See, et SIET võrdleb imikute piimasegusid sigarettide ja alkoholiga ei ole mitte ainult naeruväärne, aga ka mõtlematu ja julm naiste suhtes, kes hoolimata soovist imetada selleks võimelised pole.

Naised on pärast rasedust ja sünnitust väga haavatavad ja ebakindlad nii hormonaalse taseme kõikumise kui ka lihtsalt seetõttu, et sünnitus kogemusena ongi emotsionaalselt raputav. Nad on seetõttu ka vastuvõtlikud kõiges, mis puudutab nende võimekust ja toimetulekut lapsevanema rollis, eriti esmasünnitajatena. Kui meditsiinivaldkonna töötajad kasutavad liialdatult dramaatilist retoorikat, et saavutada oma eesmärki, siis pole see kuigi eetiline.

Ülemüüdud “teaduslikud” kasutegurid

Rinnaga toitmine on imetajatele liigiomane tegevus ning sellele vastu vaielda oleks ebaratsionaalne. Küll aga tundub, et rinnapiima kasutegurid ja sellega toitmise pikaajaline mõju lapse arengule on laktivistide poolt suuresti ülemüüdud, jättes mulje nagu oleks rinnapiim efektiivne arstim. Väide, nagu oleks 98–99 protsenti naistest võimeline imetama, tuleneb 1990. aastal avaldatud uuringust, kus osales 319 imetamise osas motiveeritud esmasünnitajat, kelle mittemitmikutest lapsed olid õigeaegsed ja terved. Olgugi, et 98–99 protsendil naistest tekkis laktatsioon, ei olnud 15 protsenti uuringus osalenud naistest võimelised kolm nädalat pärast sünnitust tagama lapsele piisavas koguses rinnapiima.

Rob (Flickr, cc)

Uuringu kaasautor Marianne Neifert tunnistas 2013. aastal avaldatud artiklis, et ei ole väljaspool teostatud uuringut laktatsiooni numbritele kinnitust leidnud. Kummutatud on ka väide, nagu kaitseks rinnaga toitmine last tulevikus ülekaalu eest. Uuringu läbiviinud pediaater tegeleb aktiivselt sarnaste ekslike väidete ümberlükkamisega. Hinnang, mille kohaselt on rinnapiimaga toidetud lapsed 3–5 protsenti kõrgema IQga, on kontekstist välja rebitud, sest ei võta arvesse lapse sotsioloogilist tausta ja pärilikkusfaktoreid ning võrdub tegelikkuses hoopis IQ testide mõõteveaga. Samas perekonnas kasvanud, ent erinevalt toidetud laste erinevused terviseprofiilides on statistiliselt vähetähtsad.

Rinnaga toitmine aitab osadel lastel vältida mõningaid seedeprobleeme, mis arenenud riikides väljenduvad peamiselt paaripäevases kergekujulises oksendamises või kõhulahtisuses. On tõendatud, et iga kuue imiku kohta, keda on kuue kuu jooksul rinnapiimaga toidetud, väheneb üks kõrvapõletiku episood. Seega pääseb üks neist kuuest lapsest ühest kõrvapõletikust, mida ta muidu suure tõenäosusega kogeks. See teeb kokku umbes 5400 tundi ehk 225 päeva ehk 7,39 kuud imetamist, et ära hoida üks kõrvapõletiku juhtum. Hanna Rosin toob 2009. aasta artiklis välja tabava mõttetera: “Imetamine on tasuta vaid siis kui naise aeg ei oma väärtust.”

Imetamise feministlik aspekt

Imetamine paneb kogu lapse toitumist ja seeläbi tervist puudutava vastutuse naisele. “Rind on parim” ei räägi midagi sellest, mis on parim naisele, ega arvesta imetamisega kaasnevaid sotsiaalseid piiranguid naise isiklikule ja professionaalsele elule. Süüvides rinnaga toitmise edendamise ülesehitusse joonistub selgelt välja praegustes meditsiinipraktikates esinev n-ö meditsiiniline paternalism, mis omakorda suurendab vanemlusega kaasnevat süütunnet. Kuigi arenenud riikides on imikute toitmine piimasegudega täiesti adekvaatne valik, ei kommunikeeri meditsiinitöötajad seda teavet sünnitusele eelneva ja järgneva perioodi jooksul.

Seega, ehkki emadel justkui on valik, eksisteerib ka “parim” valik, mida tervishoiusüsteem meditsiiniliselt ja sotsiaalselt määratleb. Beebisõbraliku Haigla Algatuse 10 sammu olemuses on soov raamistada meditsiiniteenuse pakkujate tegevusi, piirates aga seeläbi nende meditsiinilist autonoomsust. “Rind on parim” esindab diskursust, mis keskendub eelkõige rinnapiima tootmisele ning unustab sealjuures naise ja tema emotsioonid ning vajadused imetamise ajal. Rõhudes imetamise propageerimisel rinnapiima toiteväärtusele ja biomeditsiinilistele kasuteguritele, süvendavad tervishoiutöötajad partiarhaalset “hea ema” kuvandit, kes loovutab isetult midagi vastu soovimata.

Laktivistid püüavad lahutada rinnad seksuaalsusest läbi eelduse nagu seksualiseeriksid rindu ainult mehed ning naised ei peaks rindadest naudingut saama või kui, siis ainult läbi imetamise tekitatud “õnnehormooni”. Selline suhtumine taandab naised imetamise kontekstis piimaautomaatideks ning annab ainest väärarusaamale nagu oleks “hea ema” aseksuaalne. Jah, rindadel on bioloogiline eesmärk, ent selleni jõudmine ei peaks kätkema endas retoorikat, mille kohaselt on naine kohustatud oma rindu “eesmärgipäraselt” kasutama.

Imetamise laiem mõju ühiskonnale

Et mõista, miks on liialt agressiivne rinnaga toitma survestamine kahjulik, piisab, kui vaadelda imetamisest eri põhjustel loobunud naisi ja nende suhtumist antud teemasse. Palusin ühes Facebooki grupis, mis koondab piimasegudega lapsi toitvaid vanemaid, iseloomustada oma kogemusi imetamisele survestamisega. Enamik naisi, kes ühendust võtsid, keskendusid vastustes narratiivile, mis tipnes imetamisest kas osaliselt või täiel määral loobumisega. Justkui selgitades ja põhjendades oma otsuse tagamaid ning jättes esitatud küsimuse tegeliku fookuse suuresti tähelepanuta.

1937. aasta plakat New Yorgis, mis kutsub naisi üles imetama. Foto: Trialsanderrors (Flickr, cc)

Peagi aga hakkasid paljastuma emotsioonid, milles paljud imetamisest loobunud naised elavad. Reaalsuses tekitab hirm kaaskodanike pahatahtlike ja hurjutavate kommentaaride ees ärevushäireid ning sunnib jääma turvaliste koduseinte vahele, et vältida vajadust, kus last tuleb avalikus kohas pudelist toita. Need emad, kel oli julgust last pargipingil toita, pidid taluma möödakäijate soovimatuid kommentaare ja repliike, kust ei puudunud sõnad nagu “hoor”, “laisk”, “halb ema”, “värdjas”, “mugav ja laisk”. Reaalsuses korraldavad lastearstid naistele tagaselja kohtumisi imetamisnõustajaga, kui nad on saanud teadlikuks naise soovist piimaseguga toita. Või tahab pediaater näha, mis sellest lapsest saab, kui ema juba nii varakult valesid valikuid teeb ega tea, mis on lapsele “hea”. Reaalsuses proovivad teised naised ema avalikust imetamistoast füüsiliselt välja tõsta, sest “need on imetamiseks, mitte pudeliarmastajatele”. Üks ema pakkus tabavalt välja, et enne lapsega avalikku ruumi suundumist peaks välja printima pamfletid pealkirjaga “Miks ma ei imeta?” ja neid uudishimulikele jagama.

Paljud iseloomustasid neid valdavaid emotsioone kui “läbikukkumise tunnet”, sest “ei saanud või tahtnud pakkuda parimat”. Mitmed küsisid endilt, mis neil viga on, miks nemad ei suuda, kui kõik teised saavad. Nii mõnedki tunnistasid, et on valetanud teatud olukordades ja liialdanud rinnaga toitmise osakaalu üle lapse toitumises, ka arstivisiitidel. Üks naine rääkis loo sellest, kuidas pea ööpäev kestnud sünnitusest väsinuna palatis imetades magama jäi ja keharaskusega lapsele peale vajus, tekitades nõnda lapsele raske ajukahjustuse.

Ja kokkuvõtteks?

Imetamine on suurepärane. Piimaseguga toitmine on suurepärane. Ükski vanem ei tohiks tunda end alaväärsena, sest on teinud oma pere jaoks sobivaima otsuse. Rinnaga toitmise strateegiad ning teavitustöö peavad muutuma vähem agressiivseteks, loobuma paternalistlikest narratiividest ja liialdatud väidetest rinnapiima kasutegurite kohta. Imetamisnõustamisest on rohkem kasu, kui lõpeb häbistamine ja demagoogia ning algab mõistmine. Lapse vajadused ei piirdu vaid rinnapiimaga ning süütundel ei tohiks olla vanemluse juures kohta.