7 nippi, kuidas oma jõule stressivabamalt veeta

Detsember võib olla väga stressirohke kuu. Päkapikud, jõulukingid, koristamised ja sättimised ning igasugused koosviibimised, asutuste jõulupeod ja sugulased nõuavad tähelepanu. Alati ei olegi asjade tegemine kõige koormavam, vaid meelespidamine ja organiseerimine väsitab aju. Ja sageli on organiseerija ja meelespidaja naine. Feministeerium vestles oma lugejatega, kuulas nende kogemusi ja pani kokku mõned näpunäited, kuidas võiks jõule pidada nii, et kõik saaksid puhata ja mängida ning rõõmu tunda.

Ameerika psühholoogide assotsiatsiooni sõnul raporteerivad naised rohkem kõrget stressitaset kui mehed, samuti kogevad nad rohkem füüsilisi ja emotsionaalseid stressisümptomeid nagu peavalu või kõhuhädasid. Lisaks on abielunaiste stressitase kõrgem kui naistel, kes elavad üksi. Ja võibolla ongi see viimane kõige huvitavam.

Feministeeriumi naissoost lugejatega vesteldes selgus, et neil, kellel on pered, on tavaliselt oluliselt rohkem kohustusi pühadega seoses kui neil, kellel pole lapsi või “traditsioonilist” elukaaslast. Viimase all võib silmas pidada kaaslast, kes ise pole naine, kuid kelle jaoks on naise koht köögis, või kaaslast, kes on väga kinni mingites traditsioonides, “sest nii on alati olnud”.

Nõudlik pidutseja, kes ei panusta

Kõige hullem ongi variant, kui pühi tuleb pidada kellegagi, kellel on ranged ettekujutused asjadest, kuid kes ise eriti ei panusta. Näiteks peab tema arvates laual olema seapraad, ahjukartulid, kapsas, mamma retsepti järgi tehtud sült, verivorst, heeringas ja veel tosin asja, sest muidu pole “seda õiget jõulutunnet”, kuid kes ise purjetab kohale alles siis, kui laud on kaetud ja küünlad süüdatud. Või tema kindel teadmine, et piparkooke tuleb küpsetada just jõululaupäeval (“et lõhn oleks majas ja lastel silmad säraksid”), kuid kes ise pole elu sees tainarulli käes hoidnud. Ja nii peab rööprähklev ema lisaks muule kokkamisele ka üleerutatud koolieelikuid küpsetamise juures juhendama.

Laste olemasolu on jõuluajal omaette stressifaktor. Lapsed ise on küll reeglina nunnud, kuid esiteks tuleb nendega kaasa igasuguseid poolkohustuslikke lisategevusi, nagu loosipakid ja lasteaia jõulupeod. Teiseks tekib sageli soov enda lapsepõlves kogetud jõulumaagiat neile edasi anda ja nii võid avastada, et pead esimest korda täiskasvanueas oluliseks päris kuuse tuppatoomist või – õudne mõte – jõuluvana küllakutsumist. Ja lupsti lisandub juba niigi kõrgele stressifoonile hirm avaliku esinemise ees ja kahtlus, et jõuluvana ei vea välja või on lihtsalt liigselt napsutanud ja lapsed kardavad. Maagiat saab luua teiste, lihtsamate vahenditega ja paanika seda nagunii ei soodusta.

Toksiline tublidus kui stressitekitaja

Mitu lugejat juhtisid tähelepanu vanema generatsiooni naiste erakordsele tublidusele, mis paraku noorema generatsiooni esindajates lihtsalt stressi tekitab. Üks neist kutsus seda toksiliseks tubliduseks, mis seab lati järeltulijatele väga kõrgele ja kust õhkab rohkem või vähem varjatud halvakspanu, kui poja pruut ei suuda vasaku käega vannis kartulisalatit kokku keerutada (tema tegi seda ju ometi ilma elektrita ja sülelapsi puusal hoides). Teine lugeja täiendas: “Mu ema sahmib end segaseks jõulude ajal, sest “alati on olnud lihapirukad ja vorstid ja sült ja pasteet ja…”. Igal aastal sama jutt. Igal aastal on ta turris, igal aastal jätkab samamoodi.” Ka erakordselt tublid koristajad ja kõvad naised ei pruugi protsessi enam lõpuks nautida, kui kõik asjad kokku jooksevad. Olla “saamatu” ja jätta osa asju tegemata või tuba koristamata võib olla radikaalne vastupanuakt, mis mõjub teistele naistele vabastavalt.

Tarbimisstress

Need Feministeeriumi lugejad, kes ei ole ise rigiidselt mingites väljamõeldud traditsioonides kinni ja kelle pere võtab ka lõdvalt, on üldjuhul rahul oma pühadega. Üks neist kirjeldab oma jõule nii: “Kui kõik satuvad mingis samas riigis olema, saame kokku, sööme õhtust ja enam-vähem ainus pidulik hetk on isa timmu-häälne “nohhhh, elagu siis jesssussss, tervist!”, siis tuleb see koht, kus kõik ütlevad, kui hea, et me juba mitu aastat kinke ei tee, ja siis tuleb kohe järgmiseks see, kus ema ütleb, et tema ikkagi tegi kõigile midagi, ja siis on kõigil natuke paha olla, sest ema on ainukesena kinkidest ilma, sest meie keegi ei teinud midagi nagu kokku lepitud. Aga õhtusöök on alati tore.” Teised, väga rahulolevad lugejad on need, kes sõidavad jõulude ajaks kuskile ära. Läbivalt kiidavad ka korraldust need, kes on suutnud sõlmida vettpidavad(!) kokkulepped, et kinke ei tee.

Üksindus on stressirohke, kui see pole valitud ega soovitud. Ja kahjuks võib üksindust tunda ka suure pere keskel. Jõulud võivad olla eriti ebameeldivad neile, kes kuuluvad mõnda vähemusgruppi ja kelle pere ei aktsepteeri seda. Võibolla pole neil üldse kuhugi minna või on perega koosviibimine väga piinarikas. On tore, kui lähedad inimesed, kes ei pruugi olla veresugulased, või kui kogukond peab oma jõule, kuhu on oodatud need, kelle jaoks oma päritoluperega pühade veetmine pole mugav.

Mõned nipid

Kui palja mõtte peale lähenevatest pühadest vererõhk tõusma hakkab, tuleks strateegiliselt käituda. Anname mõned lugejatelt saadud näpunäiteid, kuidas jõule pisut feministlikumalt pidada (ja enda stressi vähendada).

1. Kui pead pühi kellegagi koos, siis arutage läbi oma soovid. Rusikareegel võiks olla see, et kui kellelegi on midagi ülioluline (nt kirikus käimine või kuusk) ja teistele ei ole, siis tegeleb ta sellega ise. See tähendab, et ta teisi kirikusse ei sunni ja kuuse eest vastutab ise. Viimane ei piirdu ainult hankimise ja ehtimisega, vaid ka kastmise, okaste koristamise ja kütteks saagimisega. Kusjuures see isiklik töölõik ei anna kindlasti õigust viilida teistest tegevustest, mida ühises majapidamises vaja teha on.

2. Kui on suurema seltskonnaga ühine söömaaeg, on nutikas jagada toidud ära, nii et igaüks teeb ja toob midagi lauale. See, kes toob, see otsustab ja vastutab – kui tema tahab jõululaual näha falaffeleid, siis miks mitte. Teised ei ole sunnitud sööma, aga veganilt ei maksa oodata heeringat rosoljes. See, kelle juures kogunetakse, peab nagunii rohkem sahmima, nii et tema võiks olla hoopis vabastatud kokkamisest.

3. Kõige koormavam ei ole tavaliselt millegi “ära tegemine” (näiteks poes käimine, kui keegi palub), vaid vajaduse märkamine, tegevuse planeerimine ja ettevalmistamine, ehk nn mängujuhiks olemisega seotud mõtte- ja emotsionaalne töö. Siin võib abiks olla see, kui üheskoos teha nimekiri, kus on kirjas kõik etapid, ning vastutus ära jagada. Võrdselt.

4. Kingid on kindel stressitekitaja ja seda nii andjale kui saajale. Finder.com uurimuse kohaselt raiskab iga ameeriklane keskmiselt 71 dollarit aastas kinkide peale, mida keegi ei taha saada. 10% ameeriklastest tunnistavad, et nad on meelega kellelegi teinud ebameeldiva kingi. Terveilm on teinud abistava skeemi, mis aitab kinki valida, kuid kõige radikaalsem – ja stressi leevendav – strateegia on kingisaanilt maha hüpata ja kinke üldse mitte teha. Pehmemad variandid on teha mittemateriaalseid kinke (nt ainult söödavaid-joodavaid kinke, elamuskinke või annetuskinke) või kokkulepped, et iga pereliige saab ühe kingi, mitte et kõik teevad kõigile.

5. Jõuludega seoses võib tekkida rohestress. Üks rohestressi ilminguid on see, kui inimene ei tea milline on parim lahendus: kas mahetoode, kodumaine toode või võimalikult vähese pakendiga toode? Harva, kui kõik need asjad kokku langevad. Paljude väikeste otsuste langetamine on aga kurnav. Siin võib abiks olla mingite lihtsate käitumisreeglite paikapanek iseenda jaoks. Näiteks esimese variandina alati loobuda ostmisest. Kui see ei ole võimalik, vaadata kas on võimalik laenata/rentida/midagi muud kasutada. Kui ka see ei ole võimalik (nt toidu puhul), panna enda jaoks paika kriteeriumite järjekord (nt kodumaine, mahe, pakend) ja anda endale aru, et eraisik ei suudagi täiuslikku keskkonnamõjude analüüsi teha, sest informatsioon on piiratud. Ja viimase sammuna teha oma ost ära, unustada ja eluga edasi minna.

6. Rohestressi võib tekkida ka liha, sest Eestis on traditsiooniliselt pühad väga lihakesksed. Üks lahendus sellele on kutsuda inimesed endale külla ja pakkuda oma toite, las soovijad söövad siis liha omakeskis. Jõulud võiks olla imede aeg ka loomade jaoks. Liiati on lihatööstus ka ülimalt keskkonda kurnav toiduainete tootmise viis.

7. Nalja- ja Napsimees, see punkt on sinule. Laud ei korista ennast ise ja nõud ei pese ennast ka ise ära, samal ajal kui sina kamina ees napsu naudid ja mõtled, et huvitav, mis see naispere seal köögis küll kädistab ja püüad seda nalja meelde tuletada, mida iga aasta taasesitad. Võta oma jalad tagumiku alt välja ja hakka tööle!