Novembri kultuurisoovitused. Hunt lambanahas, rohefeminism ja normaalsed inimesed
Feministeeriumi toimetus jagab kogemust näituselt keskturu lihasaalis, soovitab lugeda raamatuid nii intersektsionaalsest keskkonnaaktivismist kui ka täiesti tavalistest inimestest. Peale selle soovitame vaadata huvitavat veebiintervjuud ajakirjaniku Masha Gesseniga, kes räägib mittebinaarsusest ja suhtumisest sellesse.
Hunt lambanahas: seksism ja ekspluateerimine 21. sajandi rändekriisis
Pilt: Eesti Pagulasabi
Eesti pagulasabile on sõjast saadik tulnud palju lahkeid pakkumisi Ukraina põgenike abistamiseks. Paraku on nende seas ka selliseid, millel on ekspluateerimise maik. Nimelt on nii mõnelgi abipakkujal kriteeriumid, millele sõjapõgenik vastama peaks – sugu (loomulikult naine), vanus (noor), perekonnaseis (vallaline, võib olla ka üksikema), aga isegi pikkus (vähemalt 165 cm). Et näitus on püsti pandud keskturu lagunevas peahoones lihalettide vahel, siis kõnetab see mitut meelt. Abipakkumisi saab kuulata otse lihakäntsakate keskel ja seda kõike saadab imal, kergelt roiskunud liha lehk. Näitust saab külastada keskturu peahoones 18. novembrini, see on avatud iga päev kella kaheksast poole viieni.
Sally Rooney “Normaalsed inimesed” sõnas ja pildis
Pilt: Wikipedia
November on kuu, mil tuleb endale meelde tuletada sõna “ei” tähendust. Oskus öelda “ei” ja reageerimine eitavale vastusele, omavahel rääkimine, keeldumise ning teiste inimeste arvamuse aktsepteerimine on heade suhete alus. Tundub, et kõik teavad seda, aga kui raske on neid teadmisi praktikas rakendada! Üks põhjus on meid ümbritsev kultuur, mis on üles ehitatud kirele, draamale, vägivallale ja nende vastandusele. Kuidas saame teada, mil moel tavalised – normaalsed – inimesed elavad ja omavahel suhtlevad? Siin tuleb appi Iiri kirjanik Sally Rooney – tema raamat “Normaalsed inimesed” ja samanimeline sari on lugu täiesti tavaliste inimeste triviaalsest kasvamisest. Seepärast on see ilus – meile näidatakse teismelisi ja pärast ka meest ja naist, kes õpivad omavahel rääkima. Samas on mõlemad väga sensuaalsed ja siirad, erinevad ja keerulised. Ja tänu sellele on end neis väga lihtne ära tunda – ja kõrvalt vaadata. Pärast raamatu lugemist tahad oma partnerit või sõpra kallistada ja südamest südamesse rääkida. Ideaalne ajaviide novembriõhtuks.
Masha Gessen elust ja mittebinaarsusest
Vene juurtega Ameerika ajakirjanik Masha Gessen räägib normaalsete inimeste normaalsetest reaktsioonidest ebanormaalsetele asjaoludele, mis tundub tänapäeva hullumeelses maailmas väga aktuaalne. Intervjuu avaldati Yury Dudi YouTube’i kanalil. See on harv juhus, kui Dudi intervjueeritav ei ole mees. Ega naine. Masha on mittebinaarne inimene ja räägib väga üksikasjalikult, kuidas ta jõudis sellise teadmiseni oma isiksusest ja soost ning mida see üldiselt tähendab. Venekeelses meediaruumis ei räägita eriti mittebinaarsusest – ja mittebinaarsete inimeste jaoks pole vene keele jaoks veel olemas spetsiaalset üldtunnustatud asesõna. Kuidas Mashast rääkida? Ka Masha ise pole veel otsustanud inglise keeles kasutatava sõna “they” venekeelse analoogi kasuks.
Intervjuu kestab ligi kaks tundi, mille jooksul jõuab Masha rääkida oma elust New Yorgis, Moskva Telegraafis tsensorina töötanud vanaemast ja sõjaväereporteri karjäärist. Gessen on käinud ka Ukrainas Butšas – ja oma kogemuste ja arvukate intervjuude põhjal kohalike elanikega räägib ta, et mingist massimõrva lavastamisest ei saa seal juttugi olla.
Intersektsionaalse keskkonnaaktivismi käsiraamat rohefeministile
Pilt: akpress.org
Näib ilmselge, et keskkonnaprobleemide lahendamiseks ei piisa elektriautodest või paberkõrtest. Ega ka rohelisest energiast või ringmajanduse põhimõtetest kasvule suunatud süsteemis. Ning et kliimakriis on eelkõige inimõiguste kriis, mis võimendab ebavõrdsust. See kõik näib klaar, aga vaid juhul, kui näiteks vähemuste diskrimineerimise, vara ebavõrdse jaotumise või naistevastase vägivallaga seotud probleemid on juba piisavalt teadvustatud. Seega on keskkonnaprobleemide mõistmiseks vaja aru saada feminismist.
Kõige selle valguses on imeline näha, et avalikkus pöörab tähelepanu sellisele keskkonnakaitsjale nagu Leah Thomas. Sotsiaalmeedias toetajaskonna leidnud mustanahaline keskkonnaaktivist on võtnud sihi tuua seosed keskkonnaküsimuste ja eri haavatavate gruppide diskrimineerimise vahel rohkem nähtavale.
Värskelt ilmunud “The intersectional environmentalist” on kohati küll pealiskaudne, kuid samas väga laiapõhjaline sissejuhatus keskkonnaküsimuste lahendamisse inimõiguste kaudu. Et murekohtadest jagu saada, on vaja esmalt probleemi mõista, mistõttu peaks see raamat olema kohustuslik kirjandus kõigile rohepöörde nimel tegutsevatele inimestele Eestis.
Lisaks on see hea käsiraamat ka feministile, kes roheteemast hoolib, kuid tahaks süsteemsemat ja sisulist lühiülevaadet nii seostest kui ka kitsaskohtadest. Näiteks saab teada seda, miks liitiumi kaevandamine meile muret peaks tegema ning kuidas liitiumakud üldse töötavad.
Raamatut saab laenutada Feministeeriumi raamatukogust.
