Masha Gessen: Trump lubab meid viia tagasi kujuteldavasse minevikku, kus valgel mehel on jagamatu võim

Masha Gessen Lennart Meri konverentsil. Foto: Annika Haas

Tänavusel Lennart Meri konverentsil esines Avatud Eesti Fondi “Venemaa hääled” arutelusarjas Masha Gessen, juudi päritolu vene-ameerika ajakirjanik ja kümne raamatu autor. Gessen kirjutab regulaarselt Venemaa ja USA poliitikast ning LGBT teemadel väljaannetes, nagu New York Times, New York Review of Books, New Yorker, Slate ja Vanity Fair. Gessen on enda kohta öelnud järgmist: “Ma olen queer, juut ning Putini vastane ja abieluinstitutsiooni kriitiline. Venemaalt olen USAsse emigreerunud kaks korda. Esimesel korral, et põgeneda Nõukogude antisemitismi ja teisel korral Kremli geivastase poliitika eest.”

Mari-Liis Sepper vestles Masha Gesseniga Tallinnas keelest, Trumpist ja sellest, kuidas hoida praeguses poliitõhustikus oma vaimset tervist.

Jutustades 1980ndate Nõukogude Venemaast raamatus “Tulevik on ajalugu. Kuidas totalitarism Venemaal taas maad võttis” kasutate õhuakna – форточка – kujundit. Tollal olid nendeks üksikud inimesed, kelle vabamate mõtete ja ideedega kokkupuude oli teistele nagu puhang värsket õhku. Kes või mis on tänase Venemaa fortotškad?

Neid on palju ja neid on kindlasti rohkem kui 1980ndatel. Peamised on sotsiaalmeedia ja meeleavaldused. Meeleavaldused on kõige olulisem fortotška, sest need annavad inimestele, kes tunnevad, et nad mõtlevad ülejäänud riigist erinevalt, võimaluse kokku tulla ja kohtuda mõttekaaslastega. See kokkusaamise võimalus on inimestele eluliselt vajalik.

Olete kirjutanud nii oma raamatus “Words Will Break Cement: The Passion of Pussy Riot” kui ka artiklites sellest, mis juhtub demokraatia defitsiidiga ühiskonnas keelega. Mis tagajärgi toob kaasa keele õõnsaks muutumine?

Ühine reaalsustaju tugineb keelel ja sarnasel arusaamisel sõnadest. Kui poliitilises elus osalejatel kaob keeleline ühisosa, on sellel destruktiivsed tagajärjed. Näiteks Hannah Arendt, George Orwell ja Natsi-Saksamaal päevikut pidanud keeleteadlane Victor Klemperer on kõik kirjeldanud, kuidas kasutab keelt totalitaarne režiim, et kaotada inimeste side tegelikkusega. Selleks kasutati sõnu asjade kohta, mis olid nende tähenduse vastandid.

To see the Aside click here.To hide the Aside click here.
Alates 2017. aastast töötab Masha Gessen New Yorkeri toimetuses. Tema raamatute hulka kuuluvad muuhulgas feministliku kunstirühmituse Pussy Rioti lugu “Words Will Break Cement: The Passion of Pussy Riot” ning “Ester and Ruzya. How My Grandmothers Survived Hitler’s War and Stalin’s Peace”, milles Gessen jutustab oma kahest juudi vanaemast, kes olid 50 aastat omavahel sõbrad, elasid üle nii Stalini kui ka Hitleri terrori ning teise maailmasõja.
Eesti keeles on Gesseni teostest ilmunud “Näota mees: Vladimir Putini uskumatu võimuletõus” (tlk Virgo Siil) ja “Tulevik on ajalugu. Kuidas totalitarism Venemaal taas maad võttis.” (tlk Katrin Kern), mis tõi 2017. aastal autorile maineka kirjandusauhinna National Book Award.
Kui Nõukogude Liidu kommunistlik partei ütles “vabadus”, siis nad ei pidanud silmas vabadust. Kui nad ütlesid “valimised”, siis nad mõtlesid hoopis muud, mida ei saa mitte mingil juhul nimetada valimisteks. Perestroika ajal oli veel lootust, et keele abil saab taas rajada ühise reaalsustaju. See lootus luhtus lõplikult Putini ajal. Nüüd kasutatakse Venemaal taas näiteks mõistet “demokraatia juhtimine”, mis ei käi kuidagi kokku demokraatiaga või esindusdemokraatia institutsioonidega.

Trumpi puhul paneb aga muretsema see, et ta kasutab ära ühise reaalsustaju haavatavust. Ta valetab avalikult, murendades sellega ühise loo võimalikkust. Nüüd arutleme me tema tõttu asjade üle, mida ei ole, me arutleme valede üle. Samuti kasutab ta sõnu vastupidises tähenduses või selleks, et tähistada sisutühjust. Selles aspektis on ta nagu Putin.

Trumpi kasutuses tähendavad võimusuhteid tähistavad sõnad vastupidist. Lihtne näide on sõna “nõiajaht”. Ei ole võimalik pidada nõiajahti maailma kõige mõjuvõimsama inimese vastu. Nõiajaht on midagi, mida võimupositsioonil olevad inimesed kasutavad nõrgemate vastu. Esinedes ise ohvrina, hävitab Trump meie arusaamist võimusuhetest.

Või võtame “libauudise”. Kunagi tähendas see midagi, kui öeldi, et miski on libauudis. See oli oluline teave, sest meie ühine reaalsustaju sõltub uudiste usaldusväärsusest. Kui tekkima hakkasid portaalid nagu Breitbart News, st libauudiste levitajad, oli see väga hirmutav. Veelgi hirmutavam on aga see, kui Trump võtab selle sõna ja kasutab seda mainekate meediaettevõtete, nagu CNN või New York Timesi kohta, kes teevad oma parima, et kajastada olevat nii nagu see on. Nüüd ei ole isegi enam sõnal “vale” tähendust.

Kuidas mõjutab praegune USA poliitkliima vähemusgruppe?

Trumpi põhilubadus on viia USA tagasi kujuteldavasse minevikku. Kujuteldava mineviku keskne teema on valge mehe vaieldamatu ja jagamatu võim. USAs ei moodusta valged mehed rahva enamust. Naised aga, kes ei ole arvuliselt vähemusgrupp, on käsitatavad vähemusena, mis puudutab nende esindatust valitud kohtadel, mis on absurdselt madal. Eile kuulasin Lennart Meri konverentsil Eesti president Kersti Kaljulaidi, Georgia president Salome Zourabichvili ja Saksamaa kaitseminister Ursula von der Leyeni arutelu ning mõtlesin sellele, kuidas USAs räägime endiselt naissoost presidendist kui utoopiast.

To see the Aside click here.To hide the Aside click here.
“On võimalus, et esile kerkib miski, mis tundub praegu pea sama kujuteldamatu nagu seda oli Trump, kuid mis ei ole suunatud minevikule, vaid tulevikule. Selle miski nimi võib olla Alexandria Ocasio-Cortez või Elizabeth Warren, eks 2020. aasta presidendivalimised näitavad.”
Trumpi poliitika mõju vähemustele seisneb esindatuse ja poliitilise võimu kahanemises, marginaliseerituse kasvus ja füüsilise ohu suurenemises individuaalsele julgeolekule. Vähemused, keda see puudutab, on moslemid, afroameeriklased, lesbid, geid ja biseksuaalsed inimesed, transinimesed, aga ka naised, sest Valges Majas on inimene, kes on ise üles tunnistanud, et ta on naisi väärkohelnud. Üha enam puudutab see ka juute, sest rünnatakse juudi pühakodasid – asi, mida ei oleks paar aastat tagasi ette kujutanud. Üsna tihti rüvetatakse ka juudi surnuaedu. See on, kahjuks, saanud osaks meie igapäevaelust.

Üks esimesi Trumpi rünnakute sihtmärke olid transinimesed, kelle õiguse töötada kaitseväes ta kaotada soovis. See ei olnud üllatav ega ainukordne, kui vaadata, kelle vastu on suunatud ka Euroopa äärmusparempoolsete ründed. Kas Trump valis selle ühe haavatavaima vähemuse välja seetõttu, et ta käitub nagu koolikiusaja?

Näen siin kahte põhjust. Esiteks, nagu ütlesite, see on kiusaja käitumine valida välja kõige haavatavamad ja need, keda juba rünnatakse. USAs on transinimeste mõrvade arv väga suur, eriti palju on ohvrite seas tumedanahalisi transnaisi. Kuid selle kõrval on ka sügavam põhjus, mis ühendab Trumpi Putiniga ning parempoolsete demagoogidega, nendega, keda mina ei nimetaks populistideks, sest Ameerika poliitikas on populismil olnud ajaloos vahel ka positiivne mõju. Nad kõik opereerivad kujuteldava minevikuga. Kõige kiirem ja selgepiirilisem sotsiaalne muutus viimase põlvkonna jooksul on olnud LGBT inimeste õiguste tunnustamine. 20 aastat tagasi oli kujuteldamatu, et samast soost paarid võiksid USAs abielluda, et transinimesed võiksid teenida relvajõududes. Need on kaks suurt LGBT-liikumise võitu, mitte küll minu isiklikud lemmikud, kuid need on nähtavad saavutused. Nii et loomulikult võttis Trump just need ette. Putini anti-gei kampaania sõnum on “kui tahad minna tagasi aega, mil tundsid end mugavalt, aega, mis on nagu sinu kujutlus Nõukogude Liidust, siis saame lahti homoseksuaalsetest inimestest, sest liidus homoseksuaale ei olnud”. USAs ei ole see retoorika sama räige, kuid siiski sarnane. Ma arvan, et Trump on väga tundlik populaarse kultuuri suhtes, kus me näeme üha enam LGBT identiteediga tegelasi näiteks teleekraanil, midagi, mida veel kümme aastat tagasi ei olnud. Nõnda siis Trump ütlebki, et mingem tagasi minevikust tuntud püsiva juurde.

Masha Gessen koos Mall Hellami ja Edward Lucasega. Foto: Annika Haas

Vahetult pärast Trumpi valimisvõitu andsite kõigile uudisest masendunutele nõu, kuidas autokraatias ellu jääda. Artiklis “Autocracy: Rules for Survival” oli üheks soovituseks “Jääge raevunuks!”. See võtab aga energiat, näen hoopis, kuidas inimesed mu ümber väsivad intensiivsest poliitdebatist. Millist nõu annaksite täna inimesele, kes tahab jääda poliitiliselt aktiivseks?

Olen ebatavaline nõuandja. Minu soovitus puudutas seda, kuidas autokraatias vaimselt terveks jääda, mitte kuidas sellele edukalt vastu astuda. Mul endal puudub edukogemus. Minu nõuanne tugines mu kogemusele, mille sain aastaid Venemaal elades. Lõpuks olin aga sunnitud minagi Venemaalt lahkuma. Selles mõttes ei olnud ma edukas, kuid ma õppisin nii mõndagi, ka seda, kuidas oma vaimset tervist hoida. Mulle on raevunud olek energiaallikaks. Kirjutan kaks korda nädalas arvamusveergu ning kerin end siis korralikult üles, seejärel inimesed kommenteerivad teemat Facebookis. See annab mulle jõudu, sest need mõttevahetused on intellektuaalselt stimuleerivad. Poliitaktivism peab pakkuma inimesele sügavat rahulolu, sest ainult nii on see jätkusuutlik. Poliitilist tegevust ei peaks valima selle järgi, mida arvad olevat kõige tähtsama küsimuse või mis on hea riigile. See peaks olema midagi, millega sa ise tahad palju aastaid seotud olla.

Eestis sai sellel aastal esimest korda valitsuskoalitsiooni paremäärmuslik partei ning meie meediaruum on täidetud selle poliitikute piltide ja ütlustega, ükskõik kui vähetähtsad või vaimuvaesed need ka poleks. Millist taktikat soovitaksite ajakirjanikele, kas kajastada iga “värvikat” ütlust või on ka muid võimalusi?

Peaksime ajakirjanikena mõtlema oma rollile diskussiooni kujundajana. Ma õpetan ülikoolis ajakirjandust ja loen just oma üliõpilaste töid rahvaajakirjandusest, nii et see on midagi, millele praegu ise palju mõtlen. USA autor Jay Rosen on kirjutanud viisidest, kuidas olla ajakirjanik. Üks võimalus on mõelda, et ajakirjanik ei osale marsil, üksnes kajastab seda. Teine viis on mõelda, et ajakirjanik on kogukonna liige ning ükskõik millist infot ta ka ei otsi või mida iganes ei kirjuta, teeb ta seda poliitikas osalejana. Isiklikult toetan ma viimast lähenemist.

To see the Aside click here.To hide the Aside click here.
“Poliitaktivism peab pakkuma inimesele sügavat rahulolu, sest ainult nii on see jätkusuutlik. Poliitilist tegevust ei peaks valima selle järgi, mida arvad olevat kõige tähtsama küsimuse või mis on hea riigile. See peaks olema midagi, millega sa ise tahad palju aastaid seotud olla.”
See on muidugi palju keerulisem ja nõuab iga päev paljude otsuste langetamist. Neutraalse kõrvaltvaataja rolli eelis on see, et see ei nõua valikute tegemist, võib lihtsalt sündmusi raporteerida, ei pea võtma seisukohta.

Populiste ei saa ignoreerida, ajakirjanikule ei ole kunagi hea mõte mingit osa poliitikast eirata. Küll saab aga olla pidevalt teadlik enda rollist nii vaatleja kui ka poliitikas osalejana ning mõelda ajakirjaniku tööst kui poliitilisest tegevusest.

Kas trumpism on kaasa toonud ka midagi positiivset, näiteks kodanikud on muutunud aktiivsemaks?

Ma ei teagi, ma ei ole veendunud, et kodanikud on jätkuvalt aktiivsed. Kolm osariiki, Georgia, Alabama ja Missouri on just võtnud vastu või vastu võtmas ülikarme abordiseaduseid. Seda ei ole saatnud ulatuslikud väljaastumised, mida oleks võinud oodata juhul, kui naiste marsi aktiivsus oleks jätkunud. See on murettekitav.

Laiemas vaates aga on praegu poliitilise kriisi aeg ja kriis toob alati endaga ka uusi võimalusi. Näiteks on võimalus, et demokraadid lõpetavad vasak-parem skaalal paremale kaldumise. Oleme juba näinud, et USAs arutatakse teemadel, mida meie poliitika varem ei tundnud, nagu ravikindlustus kõigile, ebavõrdsus, sh majanduslik ebavõrdsus. Võibolla olen ma optimist, aga minu arvates on isegi Iisraeli küsimuses toimunud peavoolu aruteludes nihe. Nii et on võimalus, et esile kerkib miski, mis tundub praegu pea sama kujuteldamatu nagu seda oli Trump, kuid mis ei ole suunatud minevikule, vaid tulevikule. Selle miski nimi võib olla Alexandria Ocasio-Cortez või Elizabeth Warren, eks 2020. aasta presidendivalimised näitavad.

11
FacebookTwitterEmail

Toeta meid!

Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Loe ka