Ainult meestele? Film naistest
Kui olin 10- või 11-aastane, nägin esimest korda kultusfilmi „Mad Max 2: The Road Warrior“ („Maanteesõdalane“). Olin lummatud ja vaatasin filmi VHS-kasseti pealt kümneid ja kümneid kordi. Film ei olnud ei eakohane ega enamiku meelest sobilik noorele tütarlapsele, aga õnneks ei lasknud minu vanemad ennast sellistest tobedustest häirida. Ja väga hea, sest film ei olnud mitte ainult lihtsalt põnev vaatamine, vaid andis täiesti uue kogemuse düstoopsest maailmast, millist ma varem polnud näinud. Väike mina tahtis samuti elada maailmalõpujärgses kõrbes, kus autodel on leegiheitjad ja maanteid valitsevad kõrilõikajad, kellega alalõpmata võidelda tuleb. Igatahes põnevam kui kujutada ette printsessielu. Seega olin küll skeptiline, kas uus „Mad Max: Fury Road“ suudab lapsepõlve nostalgia taastada, aga ära tahtsin ta igal juhul näha. Muuhulgas pidas Coca-Cola Plaza kino kohaseks paigutada film „Ainult meestele“ erilinastuse rubriiki. Siis aga juhtus midagi huvitavat.
Boikott tugevatele naistele
Mõned meesõiguslased otsustasid filmi boikoteerida. Põhjenduseks see, et film meelitab petlikult mehi vaatama maskuliinset, testosteroonist nõretavat action-filmi. Kinosaalis istudes võib aga tabada ootamatu üllatus, sest terve filmi süžee tiirleb naiste ümber. Veelgi enam, Charlize Theroni mängitud Imperaator Furiosa on nimitegelase kõrval isegi tähtsama rolliga. Ka ekraaniaega tundub tal vähemalt sama palju olevat. „Fury“ filmi pealkirjas viitab tegelikult, kes on filmi kaks edasiviivat tegelast.
Furiosa on võtnud endale ülesande päästa orjusest viis noort naist, keda kasutatakse järglaste tootmise eesmärgil. Igas Maxi filmis, mida nüüd uuega kokku on neli, kohtab üksikust hundist maanteesõdalane uut kogukonda, mis vajab tema abi. Furiosa elab ühiskonnas, kust poistest kasvatatakse hullumeelsed kamikaze-sõdalased, naise roll on põhiliselt sünnitada või rinnapiima toota. Furiosa, kes on üks vähestest naistest kõrgel positsioonil, on lapsena röövitud rahumeelsest kogukonnast, kuhu ta loodab vabastatud naised viia. Teel kohtab ta Maxi, kes, nagu „Mad Maxi“ filmides ikka, algul ei taha neist midagi kuulda, hiljem aga on põgeneva naistebandega emotsionaalselt seotud (kuid mitte läägel, romantilisel moel!).
Film on täis tugevaid visuaale, looduspiltidest groteskini. Kuigi pea kogu tegevus toimub sõidu käigus (kusjuures autod on päriselt ehitatud, mitte arvutiefektid), ei pea filmi vaadates igavlema. See on imeliselt hea film (kui viimati vaatasin, andis rottentomatoes.com kriitikute leht filmile haruldase 98% hinde). Kes tahab plahvatusi, tagaajamist ja kõike seda, mis teeb ühest filmist märuli, see seda saab. Kes tahab huvitavat uut maailma oma rõhuvas valus ja ilus, saab seda. Kes tahab sotsiaalset kommentaari, saab seda. Ja kes tahab feministlikku filmi, saab ka seda. Ja kuidas veel. Imperaator Furiosa tegelaskuju läheb samasse ritta kangelannadega nagu Ellen Ripley, Katniss Everdeen ja Sarah Connor.
Ainult meestele?
Pigem kõigile, kel just karmide ja kangete naiste suhtes hirmu pole. Võib-olla oli isegi mingis mõttes hea, et toimus meestele mõeldud erilinastus. Kujutan ette, äksi täis mehepojad saalis, no nüüd tuleb õigete meeste film… Ja filmis kostavad naiste röögatused: „Me pole asjad!“ „Sa ei kuulu talle!“ Selles filmis nõrku naisi pole. Igal naisel on oskused, nad arenevad isiksusena või on muul moel loos olulised. Ja igaüks neist on omal moel kange ja vastupidav. Olgu ka mainitud, et naistegelased pole ka kõik noored. Filmis suur roll ka üle viiekümneaastastel naistel, mis on vägagi uuenduslik võrreldes enamiku levifilmidega.
Ilma filmi süžeest liiga palju aimu andmata on oluline ka see, kuidas Max ja Furiosa üksteist täiendavad. Furiosa pakub Maxi mälestustest laastatud mõistusele kainust ja rahu. Ta on omamoodi emalik, mõjumata matroniseerivalt. Raevukalt (oma nimele truu) kaitsev, kuid mitte hellitav. Nurgelise ja kohati katkise ja narmendava hingega, mitte pehme. Naiselik, selle mõiste kõige vastupidavamas ja tugevamas tähenduses. Ja kui Furiosal on vaja Maxi abi, lahendatakse olukord sümboolselt ja kaunilt. Mitte ei tõsta meeskangelane naist üle õla ega võta tema rolli üle, vaid abistab Furiosat ainsaga, mis tal veel terve on – oma kehaga. Rollide lihtsustamist, kus üks on vaheda mõistusega, teine ullike musklimägi, siiski ka ei esitata. Mõlemad kannatavad, mõlemal on omad tugevused ja nõrkused. Max, Furiosa ja kõik ülejäänud tegelased, kellele kaasa elame, on inimesed, kes peavad ellu jääma või elu kaotama. Valik on lihtne, pragmaatiline ja armutu. Loeb ainult sitkus, sihikindlus, jõud ja meeletu elutahe.
Uus „Mad Max“ on korduvalt tituleeritud feministlikuks filmiks ja seda see tõepoolest on. Soovitan kõigil see ära vaadata ja täita saal mitmekesisema vaatajaskonnaga kui kinode ettekujutus selle filmi publikust, sest teos on seda väärt.
Toimetas Aet Kuusik