Anna-Stina Treumundi praktika lesbi-, queer- ja feministliku poliitika kontekstis

Kui sisestada eestikeelsesse Google’i otsingusse sõna “lesbifeminism,” siis leiab otsingumootor vaid üksikuid vasteid. Need jagunevad enam-vähem pooleks – ühed osutavad antifeministlikele sõnavõttudele anonüümsetes foorumites ja teised viitavad Lääne feministlike liikumiste ajalugusid kirjeldavatele tekstikatketele. Ehkki internetiotsing ei ole kuigivõrd usaldusväärne allikas, tunnistab see katse ometi lesbifeministliku positsiooni silmatorkavat nähtamatust. Kui vaadelda neid fragmentaarseid allikaid, mis kaardistavad LGBT-liikumise ja feminismi arenguid Eestis, siis paistab lesbifeminism kukkuvat kuidagi kahe tooli vahele. LGBT-liikumise ajalugudele keskendunud kirjutistes rõhutatakse küll lesbiliikumise eesrindlikku rolli, tuues näiteks välja, et esimene seksuaalvähemusorganisatsioon oli 1990. aastal loodud Eesti Lesbiliit, ent ei kõnetata lesbiliikumise kokkupuutepunkte feminismiga.[1] Feminismi arenguid kaardistavates kirjutistes taandub seevastu tagaplaanile lesbiline subjektsus. Näiteks võib tuua Redi Koobaki hiljuti avaldatud artikli, mis analüüsib laiamahuliste suuliste intervjuude najal feminismi kujunemislugusid ja dünaamikaid Eestis. Artikkel käsitleb muu hulgas feministlike positsioonide väljasopistumisi ning esitab väga olulisi ja kriitilisi enesereflektsioone feministliku liikumise klassi- ja rahvuskompositsiooni teemal, kuid jätab täielikult fookusest välja küsimuse, kuidas mõjutab seksuaalne erinevus feministlikku poliitikat.[2] Kui pidada meeles, et viimaste aastate jooksul Eesti ühiskonda polariseerunud kooseluseaduse debati foonil on feministlikes ringkondades moodustanud ühe olulise telje just LGBT-liikumisega solidariseerumine, siis tundub see pimekoht üllatav. Kokkuvõttes jääb mulje, et lesbiliikumises leidub feministe ja feministlikus liikumises les/bisid, kuid lesbifeministlik positsioon ei joonistu eraldiseisvana välja.

Kui teha samasugune test Google’is sõnaga “queer-feminism,” on tulemus mõneti erinev. Vasteid on rohkem ja need viitavad eelkõige allikatele, milles queer-feminism käibib enesenimetusena, homofoobsetes ja antifeministlikes kontekstides ei ole termin seevastu kasutusel. Tundub, et Eestis toimib queer-feminism katusmõistena, mis mahutab enda alla nii lesbi-, bi- kui ka transfeministlikud positsioonid ja ei isoleeri neid üksteisest või laiemast feministlikust diskursusest. “Queer” on viimastel aastakümnetel olnud rändav mõiste, mis omandab eri kontekstides üha uusi tähendusi. Kui vaadelda queer-teooria, -praktika ja -aktivismi kohanemisdünaamikaid mitmesugustes Ida-Euroopa riikides, siis torkab silma, et kõige teravamad kriitikanooled queer-poliitika aadressil pärinevad just lesbifeministlikelt positsioonidelt. See kriitika põhineb peaasjalikult argumendil, et sedamööda, kuidas “queer” on mõistena mugandumas LGBTI-identiteetide hüperonüümina, toodab see üksikutele seksuaal- ja soovähemustele uusi nähtamatusi.[3] Teisest küljest on queer-raamistusel kindlasti ka mitmed olulised eelised, kuna see võimaldab mobiliseerida solidaarsust eri seksuaal- ja soovähemuste vahel ning sõnastada transversaalseid positsioone, mis ületavad seksuaalseid ja soolisi identiteedikategooriaid.

“Rein ja Mari”, 2012

Eestis on viimaste aastate jooksul arenenud aktiivne queer- ja lesbifeministlik avalikkus, mille kujundamisel on Anna-Stina Treumund mänginud hindamatut rolli. Seetõttu lubab Anna-Stina Treumundi praktika käsitlemine sõnastada üldisemaid tähelepanekuid lesbi- ja queer-feministliku poliitika kohta. Siinne tekst paigutab Anna-Stina Treumundi loomingu aktivistlike praktikate, feministlike positsioonide ja queer-teooriate foonile. Minu eesmärk on kaardistada sotsiaalset konteksti, milles Anna-Stina Treumund kunstniku ja aktivistina tegutseb ning näidata, kuidas ta nendesse kontekstidesse lesbi, queer’i ja feministina sekkub. Tekstil on kolm fookust. Esimene neist käsitleb lesbi-/queer- ja feministlike avalikkuste hiljutisi arengudünaamikaid Eestis. Teine vaatleb Anna-Stina Treumundi fotoseeria “Lilli, Reed, Frieda, Sabine, Eha, Malle, Rein ja Mari” näitel queer- ja lesbifeministlikke mälupoliitikaid. Kolmas käsitleb Anna-Stina Treumundi loomingu näitel dissidentseid seksipraktikaid ja nende representatsioone ning kontekstualiseerib seksiga seotud vaidlusi feministlikus diskursuses.

Queer-/lesbi- ja feministlike avalikkuste kujunemine

Lesbiliikumise kontekstis on põlvkondade vaheline suhtlus väga katkendlik ja seepärast ei julge ma väita, et 2009. aastal Brigitta Davidjantsi initsiatiivil asutatud lugemisrühm “Virginia Woolf sind ei karda!” oli esimene katse kehtestada kollektiivne platvorm, mis sõnastaks feministlikke positsioone seksuaalse erinevuse perspektiivist. Kindlasti võib aga öelda, et sellest lugemisrühmast kujunes mobilisatsioonibaas noorema põlvkonna queer- ja lesbifeministidele, kelle hulka kuulub ka Anna-Stina Treumund.[4]Ühtlasi on see algatus avaldanud tohutut mõju feministlike alliansside ja avalikkuste kujunemisele. Ühelt poolt on Virginia Woolfi lugemisrühma najal moodustunud queer- ja lesbifeministlik võrgustik, mis on asunud ehitama silda LGBT-liikumise ja feminismi vahele. Teisalt on lugemisrühma pinnalt kasvanud välja mõned praeguse feministliku avalikkuse keskseimad tugipunktid, näiteks sotsiaalmeedia foorum “Virginia Woolf sind ei karda!”, feministlik festival Ladyfest Tallinn ja pisut kaudsemalt ka 2015. aastal loodud veebiväljaanne Feministeerium. Nende algatuste foonil ja aktuaalsete ühiskondlike debattide koosmõjul on feminism kasvatanud viimastel aastatel laia sotsiaalse baasi. See on erakordne aeg, sest feminism pole vist kunagi varem omanud Eesti ühiskonnas nii tugevat positsiooni. Minu arvates on väga oluline tunnustada queer- ja lesbifeministlike impulsside põhjapanevat rolli selles arengus. Ühtlasi väärib aga arutelu küsimus, kuhu paigutub queer- ja lesbifeministlik subjekt feministlikus avalikkuses nüüd ja praegu.

Queer-teoreetik Jin Haritaworn on osutanud, et köögilaual on väga pikk ajalugu just sääraste feministlike võitluste kontekstis, mis ei tõuse kunagi sotsiaalsete liikumiste staatusesse. Haritaworn väärtustab köögilauapoliitikat opositsioonilise teoorialoome ning rohujuure-organiseerumise kohana, eristades seda avalikku sfääri suunatud poliitikatest, mida iseloomustab suundumus nähtavuse, seadusandlike reformide ja mõõdetavate tulemuste poole. Tuginedes M. Bahati Kuumba käsitlusele feministliku poliitika vormidest sotsiaalsete liikumiste kontekstis, viitab ta, et kodanikuühiskonna diskursus eelistab neid, kes juba sarnanevad “kodanikele”, julgustades nende professionaliseerumist ja institutsionaliseerumist.[5]

Haritaworni märkuste taustal on huvitav analüüsida woolfi-grupi teisenemist köögi- või diivanilaua taga kogunevast informaalsest võrgustikust ligi 5000 liikmega internetifoorumiks. Torkab silma, et queer- ja lesbifeministlik dimensioon on foorumis aegamööda taandunud, samal ajal kui kesksele kohale on tõusnud kriitilised arutelud naiste representatsiooni üle meedias, poliitikas, hariduses ja ühiskonnas. Lisaks on woolfi-foorumist eraldunud mõned väiksemad Facebooki-kogukonnad, mida iseloomustab teatud professionalism ja konkreetsele tegudele suunatud hoiak. LGBT-inimeste poliitilised võitlused tõusevad neis gruppides teemaks peamiselt õigustega seotud raamistikus, kui arutluse all on näiteks sooneutraalne kooseluseadus või transsooliste soovahetust reguleerivad normid. Kokkuvõttes võib öelda, et mida enam on köögilaua taga formeerunud vastuavalikkus oma kõlapinda laiendanud, seda enam on teisenenud ka selle iseloom. Ühelt poolt on queer- ja lesbifeministlikud algatused andnud tähelepanuväärse panuse praeguse feministliku avalikkuse tugevnemisse, kuid teisalt on nende positsioon selles jätkuvalt perifeerne.

“Reed”, 2012

2010. aastal loodud woolfi-grupi laienemine massifoorumiks on olnud mõneti juhuslik – algselt oli see loodud tööriistana, mille kaudu lugemisrühma liikmed saaksid omavahel tekstiviiteid ja infot vahendada, hiljem on foorum lumepalli-efekti mõjul kasvanud. 2011. aastal algatatud Ladyfest Tallinn on seevastu tegelenud sihipäraselt feminismi populariseerimise ja feministliku avalikkuse ehitamisega. Sarnaselt teistele ülalmainitud algatustele on Ladyfest kollektiivne projekt. Esialgsesse algatusrühma kuulusid lisaks Anna-Stina Treumundile veel Brigitta Davidjants, Dagmar Kase ja Aet Kuusik, kes kõik on osalenud ka Virginia Woolfi lugemisrühma tegevuses. Hiljem on festivali korraldamises eri aastatel osalenud ka Minna Hint, Elli Kalju, Mari-Leen Kiipli, Nele Laos, Birgit Pajust, Rebeka Põldsam, Kristiina Raud, Pire Sova, Killu Sukmit, Paula Vahtra ja mitmed teised, kes on programmi kujundanud vastavalt oma huvidele ja eelistustele. Eelkõige on Ladyfesti programm olnud kaasav, innustades laia ampluaaga naisautoreid oma kultuuriloomingut näitama ning omavahel dialoogi astuma. Queer- ja lesbifeministlik fookus on olnud Ladyfesti programmis kord otsesem, kord kaudsem ning seda on kohati raske eristada üldisemast feministlikust agendast. Siiski on festivali läbivalt saatnud üsna tugev queer-konnotatsioon, mida omakorda on täiendanud samm-sammuline lõimumine vasakpoolse poliitilise kultuuri spektrisse.

“Lilli”, 2012

Kokkuvõttes tahan ma nende ja järgnevate näidete najal väita, et queer- ja lesbifeministlikku poliitikat iseloomustab Eestis mõneti ambivalentne positsioon – feministliku liikumise narratiivis on see ühtaegu nii keskne kui ka marginaalne, oma erisugustes väljendusvormides on see samaaegselt nii järjepidev kui ka katkendlik ning suhetes peavoolufeminismiga on see nii liitlassuhetes kui ka opositsioonis.

Queer-/lesbi- ja feministlike ajalugude konstrueerimine

LGBT- ja feministlike liikumiste ajalood on Eesti puhul väga fragmentaarsed ning seetõttu on mälu ja arhiividega tegelemine mõlemas kontekstis iseäranis aktuaalne. Institutsionaalses mõttes on naisuurimus ja feministlik ajalookirjutus mõneti eelisseisus, kuivõrd see on ennast aegamisi üha kindlamini kehtestanud akadeemilise distsipliinina. LGBT- ja queer-ajalugude uurimine leiab seevastu oluliselt suuremal määral aset väljaspool akadeemiat. Näiteks 2016. aasta sügisel toimus Tallinnas üle pika aja akadeemiline konverents, mis kaardistas LGBT-ajalugude käsitlemist postsotsialistlikus perspektiivis.[6] Konverentsil joonistus muu hulgas väga selgelt välja, kuidas queer-vaatepunktist lähtuva mälutöö kese tänases Ida-Euroopas paikneb aktivismi, kunsti ja akadeemilise ajaloouurimise piirialal. Võimudünaamikatest hoolimata seisavad naiste, feminismi ja LGBT-ajalugude uurijad siiski silmitsi sarnaste väljakutsetega. Nad püüavad nähtavaks teha seda, mis on institutsionaalsetes arhiivides ja ametlikes narratiivides äärealadele tõrjutud või maha vaikitud. Järgnevalt vaatlen ma Anna-Stina Treumundi panust sellesse kollektiivsesse protsessi, kontekstualiseerides tema kunstiprojekti “Lilli, Reed, Frieda, Sabine, Eha, Malle, Rein ja Mari” (2012).

“Lilli, Reed, Frieda, Sabine, Eha, Malle, Rein ja Mari” on fotoseeria, mis visualiseerib fragmente lesbide, feministide ja mittenormatiivsete naiste ajaloost 16.–20. sajandi Eesti- ja Liivimaal. Nende kujutiste loomisel on kunstnik otsinud ainest vanadest ajalehtedest, kirikuraamatutest, kohtudokumentidest ja folkloorist. See on allikmaterjal, mida Lisa Duggan on nimetanud kiduraks arhiiviks[7]. Selles arhiivis mängib kandvat tooni riigi, religiooni ja patriarhaadi cis-heteronormatiivne hääl, mis kõnetab seksuaalsust ja intiimset elu puudutavaid praktikaid peaasjalikult siis, kui ta neid normist kõrvalekaldumise tõttu karistab. Pole raske mõista, miks on lesbidest vähe jälgi arhiivides, kus homoseksuaalsusega seotud märke kasutatakse karistusaparaadi asitõendina. Kuidas nii napi ja kallutatud allikmaterjali põhjal lesbilise seksuaalsuse ajalugusid rekonstrueerida?

“Malle”, 2012

Paljude uurijate jaoks ei ole seksuaalsuste kidur arhiiv üksnes informatsiooniallikas, vaid ka horisont, mille taustal kontseptualiseerida queer-kogemust. Näiteks José Esteban Muñoz on toonud paralleele queer-allikate efemeerse iseloomu ning queer-kogemuse olemusliku performatiivsuse vahel. Ta viitab, et kuivõrd materiaalsete jälgede jätmine on olnud repressiivsetes heteronormatiivsetes ühiskondades ohtlik, siis on mittenormatiivne seksuaalsus eksisteerinud sageli kuulujuttude, allusioonide, põgusate hetkede, performatiivsete aktide ja afektide sfääris.[8] Carla Freccero esitab mõneti pöördvõrdelise väite, käsitledes queer-ajalugude kirjutamist nn fantasmaatilise historiograafiana[9], mille raames saavad kokku ajalugu ja fantaasia, minevik ja olevik, faktid ja afektid. Huvitava arutlusteema moodustab ka küsimus, kas homo- ja heteroseksuaalsust saab käsitleda muutumatute identiteedikategooriatena või on homo/hetero polaarsuse projitseerimine ajalukku üks neid fantaasiaid, mille on tänapäevased queer-historiograafid loonud. Meeste homoseksuaalsuse ajaloolist variatiivsust on põhjalikult analüüsinud näiteks David Halperin.[10] Ann Cvetkovich on mõtestanud gei- ja lesbiarhiive traumakogemuse perspektiivist. Need arhiivid jutustavad valulikest kogemustest, mis on seotud homofoobia ja ühiskondliku tõrjutusega ning mille dokumenteerimine on keeruline, sest tundeid on raske talletada. Tema kontsept “tunnete arhiiv” julgustab lesbi- ja geiajalugude jutustamisel uusi lähenemisi, milles on kesksele kohale asetatud afektide edasiandmine. Cvetkovich rõhutab suuliste ajalugude ja kunstiliste representatsioonide võimu afektide vahendajana.[11] Sarnaselt on Dan Healey toonitanud, et LGBT-ajalugude kogumine ja vahendamine on poliitiline projekt, mille käigus kaasaegsed queer-kogukonnad konstitueerivad ennast kollektiivse subjektina.[12]

Kuidas töötab Anna-Stina Treumund selle kidura arhiiviga, mille heteronormatiivne hääl tuleb üle kavaldada, et see hakkaks kõnelema teistsuguse keeles? Kes on need inimesed, keda kunstnik on kujutanud, mida ta nende kohta teab ja ette kujutab? Kaasaegne vaataja tunneb fotoseerias “Lilli, Reed, Frieda …” ajalooliste figuuride asemel ilmselt ära hoopis mõned tänase queer- ja lesbifeministliku avalikkuse võtmeisikud. Nende seas on Ene Allas, Brigitta Davidjants, Redi Koobak, Aet Kuusik, Mae Köömnemägi, Miina Leemets, Mare Tralla, Paula Vahtra ning kunstnik Anna-Stina Treumund ise. Need on kunstnikule lähedalseisvad isikud, tema sõbrad ja kaasvõitlejad. Need on naised, keda ühendab feministliku aktivismi kogemus ning kelle algatusel või osalusel on viimastel aastatel kujunenud Eestis aktiivne lesbi-/queer- ja feministlik avalikkus selle mitmesugustes väljendusvormides aktivismi, teooria, kunsti ja kultuuri vallas. Anna-Stina Treumundi fotodel laenavad nad oma keha ajaloolistele tegelaskujudele, kaasates nad niiviisi avalikku ruumi, mille loomise nimel on kollektiivselt pingutusi tehtud. Oma ajaloolisi eelkäijaid kehastades konstrueerivad nad sellele avalikkusele genealoogiat ning see tegevus on kombinatsioon hoolikast arhiiviallikate kogumisest ja nende fantaasiarikkast lugemisest.

Osa tegelasi, keda fotoseerias kehastatakse, on tuntumad kui teised. Osal on koht institutsionaalsetes ajaloonarratiivides, samal ajal kui teiste kohta leidub vaid üksikuid infokilde repressiivse heteronormatiivsuse kiduras arhiivis ning kolmandad on üldse fiktiivsed. Samamoodi pole võrdväärselt tuntud või fotodel äratuntavad naised, kes oma ajaloolisi eelkäijaid kehastavad. Näiteks Redi Koobak kehastab Lilli Suburgi (1841–1923), kes asutas 1887. aastal Viljandis Eesti esimese naisteajakirja Linda. Nende kahe feministliku autori ja pedagoogi kõrvutamine on mingis mõttes kunstniku kommentaar, mis seostab nad sarnase elukutse kaudu ja omistab neile võrreldava ühiskondliku rolli. Brigitta Davidjants kehastab kirjanik Reed Morni (kodanikunimega Frieda Johanna Drewerk, 1898–1978), kelle seksuaalsuse kohta pole midagi täpselt teada, sest tema elulugu on liiga vähe uuritud. Fantasmaatilisele lesbihistoriograafile on selline ebaselgus viljakas pinnas, mis ei keela Reed Morni ebatraditsioonilise elukäigu ja feministliku loomingu põhjal oletada, järeldada, kujutleda … kuivõrd vastupidist pole samuti võimalik tõestada. Samas ei olegi kõik fotodel kujutatud tegelaskujud (või nende kehastajad) lesbid. Näiteks libahunt Mallet võiks tõlgendada üldisema koondkujuna, mis osutab, kuidas jäljed naiste vastuhakust patriarhaalsele korrale on talletunud legendides libahuntide ja nõidade kohta. Seegi on kidura arhiivi vastukarva lugemine, mis oletab, et seal, kus on karistus, peab olema olnud vastupanu, olgu see siis seksuaalne, sotsiaalne, poliitiline või intellektuaalne.

“Eha”, 2012

Nii mõnigi tegelaskuju on fiktiivne ja nende loomisel on kunstnik leidnud impulsse eri arhiiviallikatest. Üks läbiv motiiv keskendub naistele, kes on esinenud meestena. Mõni sääraseid juhtumeid kirjeldav infokild on ära toodud ka fotoseeriat dokumenteerivas trükises. Siingi väärib märkimist, et need isikud on talletatud ametlikesse arhiividesse sageli üksnes seetõttu, et nende käitumist on kriminaliseeritud ja patologiseeritud. Näiteks kirjutab Võru Teataja 1929. aastal, et Tartu kriminaalpolitsei on teinud avalikuks “haruldase võltsimise”, tabades 20-aastase A. Oinatski, kes on juba lapsest saati esinenud Alma Saarena. Ajaleht teatab, et arstlik läbivaatus ei suutnud selle inimese sugu täpselt määratleda ja “meessoost preili” võetakse vastutusele valenime all elamise eest.[13] Alma Saare isikut kajastavad infokillud on liiga fragmentaarsed, et oleks võimalik kindlaks teha, kas tegemist oli transnaise, intersoolise inimese või lesbiga. Et meestena esinenud naiste puhul võis olla tegemist lesbidega, on üks võimalikest oletustest, sest ajalooliselt on homoseksuaalsus tihti olnud ajendiks, miks naised on võtnud omaks maskuliinsed rollimudelid. Samamoodi on fiktiivsed Sabine ja Frieda tegelaskujud, kes kehastavad kõrgklassi naisi. Nende esiletõstmisel viitab kunstnik ajaloolisele teadmisele, et kõrgklassi naistel on vahel olnud võimalik abiellumisest hoiduda ning elada lesbisuhetes, mille maskeerimiseks on kasutatud näiteks lähedasi suhteid saatjadaamiga.

Lõpetuseks tahan ma tähelepanu juhtida, et see lesbi-, trans- ja feministlike elude galerii, mida Anna-Stina Treumund oma fotoseerias visualiseerib, ei ole suunatud üksnes minevikku. See on ühtlasi kollektiivne portree praeguse lesbi-/queer- ja feministliku avalikkuse võtmeisikutest, mis talletab nende omavahelisi intellektuaalseid, poliitilisi ja intiimseid suhteid. Nende suhete äratundmiseks tuleb vaatajal üht-teist teada fotodel kujutatud naiste poliitiliste ja intiimsete biograafiate kohta. Selliste teadmiste taustal lubab fotoseeria ennast lugeda hetkekaadrina ühe hiljutise organiseerumistsükli ümber konstitueerunud suhetest ja afektidest. Osa neist suhetest püsib siiani, teised on katkenud või ümber formeerunud – nagu suhete puhul ikka, võib nende intensiivsus olla ajas muutlik. Tulevikuperspektiivis on see väärtuslik dokument, sest aktivismi arhiivid ei ole sugugi vähem efemeersed kui LGBT-arhiivid. Ann Cvetkovichi eeskujul tahan ma aga rõhutada, et Anna-Stina Treumundi fotoseeria on muu hulgas ka tunnete arhiiv, mis mäletab ühe aktivistliku võrgustiku juurde kuuluvaid sõprusi, intiimsusi ja emotsioone.

Dissidentsete seksuaalsuste visualiseerimine

Seks on feministlikus diskursuses lõhestav teema. Ajalooliselt on feministlikku seksikäsitlust tohutult mõjutanud 1970. aastate lõpus ja 1980. aastatel USA-s aset leidnud vaidlused, mis viisid feministliku liikumise polariseerumiseni. Nn seksisõdadena tuntud konfliktide keskmes olid eriarvamused, mis puudutasid pornograafiat ja seksitööd, transnaiste positsiooni lesbikogukonnas ja butch/femme lesbisuhteid, BDSM-i ja kink-praktikaid ning muid erootika ja seksiga seonduvaid küsimusi. Need konfliktijooned saadavad feministlikku liikumist tänapäevani, mistõttu leiavad feministidest pornograafid ja sadomasohhistid ennast sageli stigmatiseeritud positsioonist. Feministlikes kontekstides annab tugevamat tooni käsitlus, et porno ja BDSM on antifeministlikud praktikad, mis taastoodavad ja seksualiseerivad patriarhaalseid võimuhierarhiaid ning soolisustatud vägivalda. Viimastel aastatel on just pornograafiavastane feminism saanud uue hoo, mida võib tõlgendada vastureaktsioonina pornograafiliste materjalide laienenud levikule ja kättesaadavusele seoses interneti ja meediatehnoloogiate arenguga.[14]Kas porno ja BDSM on feministlike väärtushoiakutega lepitatavad?

“Die Hard”, 2014

Kindlasti ei ole eraldusjooned feministlikes seksidebattides hõõrduvate fraktsioonide vahel 2016. aastal nii kindlapiirilised, nagu need võivad tunduda 30–40 aasta taguseid vastandumisi vaadeldes. Tänapäevased pornovastased feministid, kes jagavad näiteks Ariel Levy raamatus “Female Chauvinist Pigs” väljendatud muret pornokultuuri normaliseerumise ja seksikultuuride pornostumise üle, ei pruugi ennast sugugi distantseerida feministlikust ja queer-pornost. Nad ei pruugi vaidlustada sekspositiivses feminismis valitsevat hoiakut, et seksuaalsuse representatsioonidega seotud väli on feministliku poliitika kontekstis oluline koht, mis nõuab sekkumist ja vastuhakku, et luua alternatiivseid kujutisi ning laiendada kehtivaid seksuaalnorme. Nad ei pruugi kirjutada alla pornovastaste feministide ajaloolisele hüüdlausele “Porno on teooria, vägistamine on praktika,” täpselt samamoodi nagu sekspositiivsed feministid ei vaidlusta fakti, et suur osa internetis levivast heteropornost on misogüünne. Kas vastuseis oleks niisiis lahendatav n-ö hea ja halva porno eristamise teel?

See küsimus toob arutelu otse asja tuumani, kus esiplaanil ei ole mitte niivõrd seksuaalsuse representatsioonid, vaid tegelikud seksipraktikad. Analüüsides pornovastase feminismi taastärkamist alates 2000. aastate algusest, toovad Clarissa Smith ja Feona Attwood välja, et pornovastane feminism võtab endale orientiiriks teatud tüüpi n-ö terve seksi, mis ei ole “rikutud ja dehumaniseeriv”, vaid “empaatiline, õrn ja hooliv” ning põhineb “armastusel, austusel ja tunnetel”. Nad märgivad, et niisugune arusaam seksist käsitleb seda millegi erilise või pühana, milles ei ole kohta juhuseksil, kiiksuga seksil, karmil seksil ega isegi tavalisel monogaamsel heteroseksil, kui see on rutiini, igavuse, lõbu või põnevuseiha tulemus. Nad küsivad, miks peaks feminism seksi niimoodi väärtustama. Miks peaks feministlikus seksikäsitluses olema selle väärtus intiimsuse loomise ruumina eelistatud teistele põhjustele?[15]

Sekspositiivsete feministide jaoks on porno ja BDSM tööriistad, mille abil esitada väljakutseid patriarhaalsetele konventsioonidele ning teha ruumi seksuaalsetele aktidele, mis paiknevad väljaspool heteroseksuaalsust, monogaamiat ja reproduktiivsust. Feministlik porno ja BDSM on areenid, kus seks ei leia vältimatult aset paaride vahel ja koduses ruumis, ei imiteeri tingimata reproduktiivse seksi koreograafiat, ei pruugi olla genitaalne ega hõlmata üksnes kehasid, vaid ka objekte. Need on alternatiivsed seksuaalsed kultuurid, kus seksuaalseid norme õõnestatakse, laiendatakse ja ületatakse, tehes seejuures ruumi ka fantaasiatele ja ihadele, mis on piiripealsed, vastuolulised või perverssed.

“Klitt”, 2016

Eestis on seksiga seonduv teemaring küllaltki harvadel juhtudel feministlik tüliteema. Virginia Woolfi foorumis lahvatavad aeg-ajalt kirglikud eriarvamused seksitöö teemal, ent muus kontekstis seksi eriti ei kõnetata. Ka LGBT-liikumises eelistatakse rääkida pigem õigustest kui seksuaalsusest. Heaks näiteks on kas või kooseluseaduse keskne positsioon LGBT-poliitikas, mille tagajärjel raamistatakse homoseksuaalsust avalikus ruumis peamiselt monogaamsete paarisuhete, varanduslike õiguste ja lapsevanemluse reguleerimise vaatepunktist. Seksipraktikate fookusesse tõstmisega on seevastu silma paistnud Ladyfest, mille programmis leidus iseäranis festivali algusaastatel mõni seksiga seotud element. 2011. ja 2012. aasta programmis olid näiteks burleskietendus, domina-töötuba ja seksuaalse nõusoleku töötuba. Lisaks korraldas Ladyfesti toimkond 2011. aasta OMA festivali programmi raames seksmänguasjade meisterdamise töötoa. Umbes samal perioodil käis seksikultuuride teema aeg-ajalt läbi ka Virginia Woolfi lugemisrühma lugemislaualt. Kindlasti ei ole see nimekiri täielik, kuid siiski on need võrdlemisi üksikud ja madalalävelised algatused. Sellegipoolest on Ladyfesti toimkonnal tulnud oma valikuid nii mõnelgi juhul selgitada ja õigustada, mis näitab, et mittenormatiivsete seksipraktikate käsitlemine tekitab vastakaid tundeid – feministlikes ringkondades kutsus iseäranis vastuolulisi reaktsioone esile näiteks Sandra Jõgeva läbi viidud domina-töötuba 2012. aasta Ladyfestil. Hilisematel aastatel on sekspositiivne fookus Ladyfesti programmist taandunud. Aeg-ajalt korraldab seksiteemalisi filmiõhtuid, töötube ja arutelusid veel OMA keskus ning viimase aasta jooksul on feministlikke sekspositiivseid üritusi hakanud regulaarselt korraldama sotsiaalkeskus Ülase12.

Nende algatuste kaardistamisega tahan ma näidata, et seksradikaalse feministina on Anna-Stina Treumund Eestis võrdlemisi üksi. Queer- ja lesbifeministliku kogukonna organiseerimise kiiluvees on Anna-Stina Treumund püüdnud talle omaselt võrgutada oma lähikonda kink-praktikatega suhestuma ja tegelema, kuid erinevalt paljudest teistest ettevõtmistest ei ole see tal eriti õnnestunud. Väike ringkond lesbisid ja feministe on siiski koondunud BDSM Estonia Stuudio ümber, mis on esmajoones äriettevõte, ent avab BDSM-huvilisele lähikonnale meelsasti uksed tasuta. Fetišistuudio omanike Printsess Liliani ja Domina Frankie eestvedamisel toimus 2014. aastal Laitse mõisas ka esimene Balti fetišifestival, millele ei ole esialgu veel järge tulnud. Teatud mõttes on stuudio toiminud ühe platvormina, mille ümber on viimastel aastatel hakanud tasapisi kujunema seksradikaalne queer-feministlik subkultuur. Anna-Stina Treumund on kasutanud BDSM-stuudiot võrdlemisi aktiivselt – esiteks kohana, kus mängimas käia, ning teiseks on ta seal pildistanud üksjagu fotosid. Üks väljaanne, milles ta oma erootilisi ja pornograafilisi fotosid avaldab, on Ménage à Trois. See on 2013. aastal asutatud queer-feministlik pornoajakiri, mille toimetus asub Soomes. Olukorras, kus suurem osa queer-kultuurist jõuab siinsesse regiooni ingliskeelse kultuuriruumi vahendusel, oli ajakirja asutamise eesmärk elavdada kohalikku queer-kultuuri. Esialgu oli ajakiri plaanitud ilmuma soome ja eesti keeles, ent tegelikkuses ilmub eestikeelseid tekste selles üsna harva. Siiski on see ajakiri näide transnatsionaalsest queer-feministlikust subkultuurist ning Anna-Stina Treumund kuulub väljaande püsiautorite hulka.

Fotod, mida Anna-Stina Treumund pornoajakirjades avaldab, on käekirjalt võrdlemisi erinevad töödest, mida kunstnik kunstiruumides eksponeerib. Kunsti kontekstis on tema tööd sageli kraadi võrra üle lavastatud ja rõhutatult konstrueeritud, tõstes esiplaanile üksikud väljapuhastatud kujundid. Heaks näiteks sellise lähenemisviisi kohta on 2015. aastal Hobusepea galeriis eksponeeritud näitus “Õud”, mis oli kunstniku loomingus esimene BDSM-seksi teemal loodud näitusetervik. Näitus keskendus peaasjalikult rekvisiitidele ja nende materiaalsusele, lahutades BDSM-seksis kasutatavad mänguasjad kehadest, mille naudingute süvendamiseks need on loodud. Näituseruumis domineerisid piitsad, ketid, rihmad ja köied, kostüümid ja maskid, pits, nailon, nahk ja lateks. Need elemendid olid esitatud fragmentidena, mille kokku panemine esitas üleskutse vaataja kujutlusvõimele. Harvadel hetkedel, kui sellesse pilti olid asetatud kehad, ilmusid ka need fragmentidena – maski alla varjatud pea, penetreerimiseks kokkusurutud sõrmed, courbet’likult kadreeritud torso. Kui võrrelda neid kujutisi fotodega, mida Anna-Stina Treumund avaldab queer-feministlikes pornoajakirjades, siis mõjub kunstniku visuaalne keel kaasaegse kunsti institutsionaalses kontekstis oluliselt formaalsema ja kammitsetumana. Siin ei ole näha iha või kehasid, mis üksteist naudivad, hellitavad, lakuvad, muljuvad, piitsutavad, mitmesuguste objektide abil penetreerivad või meeli ja aistinguid ärritavad. Selliseid kujutisi loob kunstnik teistsugusele vaatajaskonnale kui seda on kaasaegse kunsti publik. Selles mõttes on huvitav märkida, et ainus töö, mis kujutas näituse „Õud” komplektis kahe keha seksuaalset kokkupuudet – see on foto pealkirjaga “Võimaliku orgasmi päritolu” –, on kunstiajalooline tsitaat. Jääb mulje, nagu oleks BDSM-seksi käsitlemine kaasaegse kunsti ruumis Anna-Stina Treumundile ikkagi natuke ebamugav, mistõttu ta otsib sellele legitimatsiooni kunstiajaloo kaanonist. Samas annab just ikonograafiline laetus fotole tähendusliku jõu, mille najal kehtestab see ennast näituse võtmetööna.

“Võimaliku orgasmi päritolu”, 2015

Foto pealkirjaga “Võimaliku orgasmi päritolu” on parafraas Gustave Courbet’ kuulsast maalist “Maailma päritolu” (1866). Courbet’ maal kujutab alasti naist, kes lamab harkisjalu voodil, paljastades vaatajale genitaalid, samal ajal kui tema ülakeha ja jalad jäävad pildiruumist välja. Omas ajas oli tegemist provokatiivse tööga, mis astus vastu nii ühiskonna kui ka akadeemilise maali konventsioonidele, eirates naisakti kujutamise kaanonit mütoloogilise žanri idealiseeritud vormikeeles. Kunstiajaloos on seda maali sageli tsiteeritud ja parafraseeritud. Üks kuulsamaid näiteid on Tanja Ostojići teos “Untitled / After Courbet, L’origine du monde,” millel kunstnik poseerib samas asendis nagu naine Courbet’ maalil, riietatuna sinistesse Euroopa Liidu lipuga aluspükstesse. Kui seda tööd 2005. aastal Austrias avalikku ruumi paigutatud plakatitena eksponeeriti, kutsus see esile tohutu meediaskandaali ning kaks päeva hiljem võeti plakatid maha. Muu hulgas kõlasid etteheited, et tegemist on riiklikult rahastatud pornograafiaga, kuigi teose kriitiline sõnum juhtis hoopiski tähelepanu Ida-Euroopa naiste seksualiseeritud positsioonile Euroopa Liidus. Anna-Stina Treumundi teost “Võimaliku orgasmi päritolu”, millel on juba tuntud kompositsioonis kujutatud lesbiline fisting-stseen, tuleks ilmselt lugeda nii Courbet’ kui ka Ostojići taustal. Feministlikust perspektiivist vaadatuna on Courbet’ maali emantsipatoorne sisu üsna tagasihoidlik, kui välja arvata otsekohene ja realistlik alastuse kujutamine. Muus osas on tegemist tüüpilise näitega naiste seksuaalsuse kujutamise patriarhaalsest traditsioonist, mis seob naiste seksuaalsuse reproduktsiivsusega ja surub selle niiviisi heteronormatiivsesse raami. Courbet’ suhtes on Anna-Stina Treumundi foto seega tõlgendatav vastulause või protestižestina, mis tõstab esile naudingule orienteeritud mittereproduktiivse naistevahelise seksi. Täpselt samamoodi esitab kunstnik provokatsiooni aga feministlikele traditsioonidele, mis on peaasjalikult hõivatud representatsioonirežiimide kriitikaga, näiteks naiste seksuaalse objektistamise korral. See nõuab feministlikus diskursuses kesksemat kohta seksuaalsele emantsipatsioonile, lesbiseksile ja alternatiivsetele seksuaalsustele. Niisugune nõudmine on manifestatiivselt esitatud rusikaga.

Rusikakujundil on sotsiaalsete liikumiste ja vastupanupraktikate kontekstis pikk visuaalne traditsioon. Rusikasse tõstetud käsi on protestisümbol, mida ühiskondlikud vähemusgrupid on lugematuid kordi loominguliselt ümber kohandanud, paljundades seda logodel, lendlehtedel ja plakatitel, mis mobiliseerivad vastupanu rõhumise, väljaarvamise ja stigmatiseerimise vastu. Rusikakujundiga mängib näiteks ka Ladyfesti logo, millel on kaks üksteise kõrvale asetatud rusikat, mille sõrmenukkidelt on lugeda kahe neljatähelise sõnana “LADYFEST”. Ladyfesti rusikaid võib lugeda kahes tähenduses – ühelt poolt on need naiste rusikad, mis seostuvad feminismiga, ja teisalt on need naiste rusikad, mis assotsieeruvad lesbiseksiga, või vähemalt olen ma alati tahtnud nii arvata. Fotol “Võimaliku orgasmi päritolu” kujutatud fisting-rusikas muudab selle allusiooni kuidagi materiaalsemaks ning kunstnik julgustab säärast tõlgendusviisi ka ise, viidates vahel oma muudes töödes kätele kui lesbilisele seksorganile. Fisting-rusikas ei ole siiski klassikaline protestirusikas, mis tõstetakse demonstratiivselt üles avalikus ruumis, et öelda ei ebaõiglasele ühiskonnakorrale. See on ühtlasi ka intiimne rusikas, mille loodud naudingute eeldus on nõusolek ja aktiivselt lausutud jaa. Niiviisi on see rusikas ühenduslüli eri tüüpi avalikkuste vahel, millel on eri adressaadid.

Kokkuvõtteks

Selles tekstis olen ma sidunud Anna-Stina Treumundi praktika queer-/ lesbi- ja feministlike avalikkuste kaardistamisega. Nende avalikkuste kontseptualiseerimiseks pakun ma välja vastuavalikkuse mõiste, nagu seda on mõtestanud Nancy Fraser. Kriitilise reaktsioonina liberaalse avaliku ruumi teooriate idealiseeritud universalismile, läheneb Fraser avaliku ruumi problemaatikale läbi vähemusgruppide perspektiivi. Ta näitab, kuidas liberaalses avalikus ruumis on alati eksisteerinud subalternsed vastuavalikkused, kus marginaliseeritud ühiskonnagrupid sõnastavad opositsioonilisi tõlgendusi oma identiteetidest, huvidest ja vajadustest.[16] Fraseri eeskujul olen ma püüdnud joonistada tekstis välja queer-/lesbi- ja feministlike vastuavalikkuste hiljutisi formatsioone ja omavahelisi dünaamikaid Eesti kontekstis. Ma olen kaardistanud, kuidas need vastuavalikkused on viimastel aastatel arenenud osaliselt koos ja üksteist toetades, kuid kohati ka omavahel eristunud, võistelnud ja vastuollu sattunud. Anna-Stina Treumundi fotoseeriat “Lilli, Reed, Frieda …” analüüsides näitasin ma, kuidas kunstnik haarab lesbi- ja queer-ajalugusid konstrueerides oma narratiivi ka feministlikud historiograafiad. Virginia Woolfi grupi muutumist kirjeldades leidsin ma, et queer– ja lesbifeministlike impulsside ajel formeerunud feministlik avalikkus on oma algsest mobilisatsioonibaasist lahku kasvanud ning selle teatud mõttes varjutanud ja marginaliseerinud. Anna-Stina Treumundi pornograafilist ja seksradikaalset kunstipraktikat kontekstualiseerides märkisin ma, kuidas see sobitub ebamugavalt nii peavoolu- kui ka lesbifeministlikusse avalikku sfääri. Lisaks olen ma püüdnud näidata, kuidas queer-/lesbi- ja feministlikud vastuavalikkused on ühtlasi intiimsed avalikkused, mis moodustuvad köögilaua ääres, sõprusvõrgustikes ja mängukoobastes. Nagu on märkinud Lauren Berlant, ei ole intiimsed avalikkused tingimata suunatud avalikus ruumis artikuleeritud nõudmistele ja nähtavusele, vaid sotsiaalse kuuluvustunde ja afektiivsete suhete kujundamisele.[17] Anna-Stina Treumundi kunstipraktika toimib muu hulgas arhiivina, mis neid intiimsusi kaasosaliste jaoks sõnastab ja visualiseerib.

Tekst ilmus algselt Tartmusi kataloogis 2017. aastal Anna-Stina Treumundi näitusega seoses.

Kasutatud materjalid

[1]              Helen Talalaev, Eesti geiliikumine. Eesti võrdluses USA, Lääne- ja Ida-Euroopaga. – Kapiuksed valla. Arutlusi homo-, bi- ja transseksuaalsusest. Toim Brigitta Davidjants. MTÜ Eesti Gei Noored, 2010, lk 112.

[2]              Redi Koobak, Millest me räägime, kui me räägime feminismist Eestis? – Ariadne Lõng 1/2, 2015, lk 49–69.

[3]              Tea Hlava, Queer Trouble in Ljubljana. – Import-Export-Transport. Queer Theory, Queer Critique and Activism in Motion. Toim Sushila Mesquita, Maria Katharina Wiedlack, Katrin Lasthofer. Zaglossus, 2012, lk 185.

[4]              Lugemisrühmas osales selle tegevusaja jooksul umbes 20 inimest, osa järjepidevalt ja teised vaid üksikutel kordadel. Ma jätan nende nimed siinkohal nimetamata. Esiteks seetõttu, et lugemisrühm oli osaliselt ka intiimne turvaline ruum ning ma ei tea, kas kõik osalejad oleksid oma nimede avalikustamisega nõus. Teisalt ei soovi ma luua hierarhiaid nn tuumikgrupi nimetamisega, kuivõrd see tuumik oli omakorda hajus ja muutuv. See-eest luban tulevikus panustada Virginia Woolfi lugemisrühma käsitlemisse põhjalikuma kirjutisega, mis võimalust mööda tunnustab ka üksikute liikmete rolli.

[5]              Jin Haritaworn, Queer Lovers and Hateful Others: Regenerating Violent Times and Places. Pluto Press, 2015, lk 20.

[6]          Konverents Researching, Reworking and Representing Soviet and Socialist LGBT Histories toimus 2016. aasta sügisel Tallinna Ülikoolis ja selle korraldasid Uku Lember, Andreas Kalkun, Martin Rünk ning Jaanus Samma.

[7]              Lisa Duggan, The Discipline Problem: Queer Theory Meets Lesbian and Gay History. – GLQ: A Journal of Lesbian and Gay Studies 2, 3, 1995, lk 181.

[8]              José Esteban Muñoz, Ephemera as Evidence: Introductory Notes to Queer Acts. – Women & Performance: a Journal of Feminist Theory 16, 8: 2, 1996, lk 6.

[9]              Carla Freccero, Queer Times. – South Atlantic Quarterly 106, 3, 2007, lk 486.

[10]            David Halperin, How To Do the History of Male Homosexuality. – GLQ: A Journal of Lesbian and Gay Studies 6, 1, 2000, lk 87–123.

[11]            Ann Cvetkovich, An Archive of Feelings. Trauma, Sexuality and Lesbian Public Cultures. Duke University Press: Durham & London, 2003, lk 6, 242.

[12]            Dan Healey, Archives, Histories, and Insurgent Projects of Queer Memory: The Chairman’s Tale as a Soviet Story. Käsikiri, viidatud autori loal.

[13]            Anna-Stina Treumund, Lilli, Reed, Frieda, Sabine, Eha, Malle, Rein ja Mari. – Lugemik, Tallinn, 2013, lk 25.

[14]            Clarissa Smith, Feona Attwood, Emotional Truths and Thrilling Side Shows: The Resurgence of Antiporn Feminism. – The Feminist Porn Book. The Politics of Producing Pleasure. Toim Tristan Taormino, Celine Parreñas Shimizu, Constance Penley, Mireille Miller-Young. The Feminist Press: New York, 2013, lk 42.

[15]            Samas, lk 50-51.

[16]            Nancy Fraser, Rethinking the Public Sphere: A Contribution to the Critique of Actually Existing Democracy. – Habermas and the Public Sphere. Toim Craig Calhoun. MIT Press, 1991, lk 123.

[17]            Lauren Berlant, The Female Complaint. The Unfinished Business of Sentimentality in American Culture. Duke University Press: Durham, 2008, lk 8.