Aprill: tahaks edasi, mitte tagasi
Aprillikuus saab nii nalja ja pisaraid kui ka päikest ja rahet. Seda kõike saab ka jätkuvate meeleavalduste käigus. Pühapäevasel meeleavaldusel “Jah vabadusele, ei valedele!” esitasime ühise pöördumise Feministeeriumi kollektiivilt. Järgneb selle kirjalik versioon.
“Me ei seisa siin täna, sest paar päeva tagasi ähvardati meie organisatsioonilt rahastus ära võtta. Me oleme seda ähvardust kuulnud juba aastaid. Ausalt öeldes on meie rahastus midagi, mis meile kogu selle asja juures kõige vähem muret teeb.
Me seisame siin, sest meie valdkond on inimõigused ja me oleme tõsiselt mures. Me oleme feministid, kelle jaoks naiste õiguseid ei saa vaadata eraldi vähemuste õigustest. Kui ühtesid kiusatakse, puudutab see kõiki. Me oleme kõik erinevad, aga me oleme kõik inimesed.
Pärast valimisi on palju öeldud, et saja tuhande inimese häält tuleb kuulata. Loomulikult ei tuleks ühtegi inimest või tema muresid ignoreerida. Aga oluline on see, mida need hääled taotlevad. Kui 100 000 inimest hääletavad rassismi poolt, samasooliste paaride vaenamise poolt, naiste õiguste piiramise poolt, siis ei pea neid hääli kuulama. Hääli, mis nõuavad kellegi inimõiguste rikkumist, ei tohigi kuulda võtta. Pole vahet, mitu häält toetab rassismi, sest see ei tee seda õigeks. Ja selle vastu tulebki seista. Igal moel, igal pool.
Pärast valimisi on öeldud ka teist asja – et küll see retoorika muutub, kui nad valitsusse lähevad. Küll nad pehmenevad. Asi ei ole retoorikas, vaid ideedes, mis on selle retoorika taga. Toome näite. Meiega on hommikuti Stenbocki maja ees kaasas käinud koer Rosa. Me võime Rosat õpetada mitte haukuma. Me võime Rosa valitsusse panna. Ja Rosa istuks seal valitsuses ega hauguks. Aga Rosa oleks ikkagi koer. Rassist võib ka retoorikat muuta. Aga ta oleks ikkagi rassist.
Meile on Eesti riik ja demokraatia väga kallid. Me ei taha, et kedagi kiusatakse ja ähvardatakse. Me ei taha, et kellegi allasurumine on uus normaalsus. Me tahame valitsust, kes oleks kuulnud sõna solidaarsus. Valitsust, kes saaks aru, et kellegi allasurumine ei lahenda ühiskonna teisi probleeme. Valitsust, kus ei ole kedagi, kes hirmutaks, ähvardaks, valetaks ja manipuleeriks.
Kas Eesti inimesed peaksid rahul olema sellega, kui öeldakse, et midagi kelleltki ära ei võeta? Rahul sellega, et meile lubatakse, et kedagi ei küüditata? Kas on võimalik see latt veel madalamale panna?
Inimõiguste valdkonnas tähendaks uus koalitsioon kõige positiivsema stsenaariumi puhul neli aastat täielikku paigalseisu. Aga inimõigused ei vaja paigalseisu. Inimõigused vajavad edasiminekut. Eestis ei ole inimõigustega kõik hästi. Meil esineb vaenukuritegusid ja vaenu õhutamist. Eestis ei saa samasoolised paarid abielluda. Väga raske on olla venekeelne naine või eakam naine Eesti tööturul. Meil on seksuaalset ahistamist, lähisuhtevägivalda ja seksuaalvägivalda. Väga palju tööd on veel vaja ära teha.
Nii et – me tahame valitsust, mis teeks seda tööd. Mis julgeks minna edasi, mitte tagasi.
Nii lihtne see ongi.”
Kevadised muudatused meie töös
Uue kuu saabumisega toimuvad muudatused Feministeeriumi tiimis. Meiega esimestest sammudest peale koos olnud Brigitta Davidjants paneb alates esimesest aprillist toimetaja ameti maha. Rõõmustame aga selle üle, et Brigitta jätkab Feministeeriumi püsiautorina, nii et tema tekstid ei kao kuskile. Meie venekeelset lehte toimetab edasi Jana Tšerkašina. Seoses uue kuu algusega lõppeb ka meie Põhjamaade Ministrite Nõukogu toetatud projekt, mille abiga saime oma venekeelset lehte arendada. Jätkame venekeelsete originaallugude avaldamist, aga veidi väiksemas mahus kui viimase poole aasta jooksul. Aitäh Brigittale ja aitäh Põhjamaade Ministrite Nõukogule!
Toimetuse veerg on igakuine kokkuvõte Feministeeriumi kollektiivi mõtetest ja plaanidest, teisi saad lugeda siit.
