Kõik artiklid

Ühel hommikul istusime naistega Parpetsi tänava nurgal kohvikus ja sõime pannkooke.

Sattusin eile telepurki koos Onu Heinodega ja väikse seltskonna feministidega. Esmalt tehti mulle kiiresti selgeks, et esimeses reas, kuhu ma algul end istuma sättisin, ma ikkagi istuda ei tohi, sest "mehi võiks rohkem näha olla". Olgu nii, küllakutsujaga ei sobi vaielda.

Loomade väärkohtlemine jookseb paralleelselt sellega, kuidas me väärkohtleme osa inimgruppe ja indiviide.

Nüüd, kui suits on mõnevõrra hajunud ja terrorist vahistatud, on võimalik vaadata kuidas reageerisid stockholmlased toimuvale.

Hanna oli just mingi tüübiga tuttavaks saanud.

Mind on tööl korduvalt löödud. Nii käe kui jalaga. On ka hammustatud ja salk juukseid välja rebitud.

Kui meenutan oma nõukogudejärgset murdeiga, meenuvad mulle vabaõhukontserdid – unustusse vajunud punkbändid Pirital, Viru tänaval Vennaskond, lollide mäel Psychoterror.

Rebeka jõuab koju. Keerab ukse lukust lahti ja põrkab pimedas koridoris kokku emaga.

Viimasel ajal on üha enam kuulda kaebusi, et “Virginia Woolf sind ei karda!” on liiga sõjakas ja et arutelud peaksid olema mõistlikumad ja rahulikumad.

Ott Raidmetsa kõne 2. aprillil Eesti loomerahva aprillipleenumil Endla teatris.

Uudiskirjas muudatustest Eesti seadusandluses, kriitika MTÜ Ühiskonnauuringute Instituudi suunas, sookvootidest ajutise abinõuna ja palju muud.

Oma iseseisva riigi loomisel ei olnud valimisõiguse andmine naistele siin enam üldse teemagi, see oli juba loomulik.