Kõik artiklid

17.01 eetris olnud "Välismääraja" saates viitas saatejuht Erkki Bahovski korduvalt ”moslemiühiskonnale”, justkui oleks tegemist millegi homogeensega.

Jälgisin kinosaali saabujaid: kas tal on teema vastu konkreetsem huvi või tuli ta pelgalt uudishimust? Kas ta tunneb end ebamugavalt? Kas ta tunneb end ära?

Samuti võivad verekeskuse kehtestatud kõiki naisi hõlmavad piirangud, mis keelavad plasmadoonoriks hakata ja loovutada verd menstruatsiooni ajal, olla vastuolus soolise võrdõiguslikkuse seaduse § 5-ga, mis keelab soopõhise diskrimineerimise ja kus sätestatakse, mis sooline diskrimineerimine ei ole.

Inimeste kõrval võib edukalt marginaliseerida ka linnaosi. Eks moodustavad needki ju osa identiteetidest. Kopli on Lasnamäe kõrval ilmselt üks Tallnna enim stigmatiseeritud linnaosi – seal elavad vaesed, narkomaanid, mitte-eestlased, pätid... Aga kas selline suhtumine on ikka õigustatud?

Üldine statistika näitab, et eile sai pärjatud 33 meest, 28 naist ja 3 asutust, kus töötavad nii mehed kui ka naised. Hea tulemus! Vaatame lähemalt.

Postsotsialistlikke riike nähakse tihti mahajäänumatena, seksistlikemana, homofoobsematena, ksenofoobsematena, vähem võrdõiguslikena.

Indoneesia transsoolised naised ehk waria’d moodustavad omaette sotsiaalse grupi riigis, mis on samas ka kodu maailma suurimale moslemikogukonnale.

Helistab sõbranna: “Noh, nüüd on aeg. Hakata kirjutama.” “Ma pean elukaaslasega rääkima,” vastan mina. “Kas tõesti teisiti ei saa? Keegi teine pole nõus?” Ja ise tean, et ei saa. Aeg on rääkida, miks ma vajan kooseluseadust.

Naiste õigus otsustada ja seaduse jõuetus ongi see, mille pärast burkat keelama hakata on lihtsalt mõttetu.

Miks tunnevad valged heteroseksuaalsed mehed, kelle käes on endiselt valdav osa maailma rikkusest, et nad on ohvrid?

Eesti feministid jagavad muljeid, mis neile tänavu silma jäi.

Panime oma telgi lõppeva aasta alguses püsti. Oli paras reis. Reisimemuaarid asuvad siin. Olge mureta, järgmine aasta laseme edasi!