fbpx

Miks ma olen väärtuslik? (Kõne kunstimessil)

Mõned faktid minu kohta – ma tegelen kirjutamisega, mul on üsna tuntud vanemad ja mu õde on kuulsus. Mul on vagiina, mis paneb inimesed arvama, et ma olen naine. Mul on lähedane suhe mustanahalise transaktivisti Reinaga, kes, olles minuga avalikus koostööpõhises suhtes, kinnitab mu perspektiivi ja – hoolimata minu valgenahalisusest, klassikuuluvusest ja mu lähedusest kuulsusele – annab võimaluse mu võimukriitikal paista legitiimsem kui see muidu ehk oleks. Teiste sõnadega – kaubaartiklina on mul võimu, kuna olen seotud sotsiaalse kapitaliga; lisaks – ma esindan hulka marginaalseid identiteete, mis annavad mulle intellektuaalse autoriteedi ja suurema kasutusväärtuse kontekstides, mis otsivad “diversiteeti”.

Selles arutelus osalemise eest maksti mulle 500 dollarit, mis on väike summa võrreldes hindadega, millega siinsel messil taieseid müüakse, aga suur summa 23-aastasele soo-ootusele mittevastavale inimesele laval tunniajase istumise eest.

Seega – turu silmis, turg konkreetse hindamissüsteemi tähenduses, – olen ma väärtuslik nendel põhjustel. See on see, miks ma olen väärtuslik, ja kui väärtuslik ma olen.

Ja muidugi, kuna me elame sellises süsteemis, kuna ma olen selles süsteemis saanud ennast teadma, siis mõnikord on hea tunda ennast väärtuslikuna. Mõnikord on hea, kui mulle öeldakse, et ma olen väärtuslik, uskuda, et ma olen eriline.

Aga sellist tüüpi kinnitus – kinnitus hindamissüsteemi kaudu, võimu vaatevinklist, turu vaatevinklist – ei ole sama, mis tunda end omana ega sama, mis olla armastatud.

Kui keegi, keda ma armastan või isegi keegi võõras peegeldab mulle tagasi midagi, mis tundub osana minust, on see tunne väga erinev olemast oma väärtustatud osade summa.

Nagu eelmisel kuul, Los Angelesis, Valleys asuvas baaris, kui vanem transnaine, keda ma ei teadnud, puudutas mu nägu ja ütles, et ma olen armas poisiklutt; või kui keegi, keda ma ihaldan, puudutab mu kaela tagakülge.

Muidugi ei esine need hetked, mil tunnen, et mind on märgatud, alati väljaspool süsteeme, mis on meie väärtusele hinna määranud ja sellele hinnangu andnud. Nagu ma ütlesin, me elame sellise süsteemi sees ja see on süsteem, milles oleme saanud ennast teadma. Selline on süsteem, kus me püüame pälvida armastust.

Mõnikord tahab mind mõni kaunis naine – võibolla ta arvab, et mingi nurga alt ma olen nagu poiss, et ma olen armas ja aus, hea jutuga ja eneseteadlik, võibolla talle meeldib, et olen selline nagu ma olen hoolimata, aga võibolla isegi seepärast, et olen lähedal võimule, rahale ja kuulsusele. Ja võibolla ta ütleb, et ta tahab mind ja ma tunnetan palju põhjuseid, aga see tunne on ikka hea ja ma tahan olla tahetud.

Seega, taas, viisid, kuidas meid hinnatakse, ei ole alati eraldi viisidest, kuidas me ehk tahame, et meid nähtaks. Kuidas nad saaksidki olla? Kapitalismis ei ole puhtust, nagu Reina mulle õpetas, pole puhtust hinnanguid ja väärtust määravas kultuuris.

Ja selles kultuuris on õige küsida “Miks ma olen väärtuslik?” Väärtuslik, ehk hinnatud, väärtuslik ehk arvatud väärtuslikuks. Ja on õige küsida, mis asi selle hinnatud saamisega on, mis asi selle väärtuslikuks pidamisega on, mis paneb inimesed mõtlema, et nad tunnevad end hästi, mis paneb inimesed soovima, et neid peetakse väärtuslikuks.

Olles üles kasvanud ümbritsetuna kunstnikest tean, mida teeb see nende enesehinnangu tajule, et neid ennast – nende tööd – tunnistatakse väärtuslikuks, hinnastatakse ja tarbitakse võistleval rahaturul. Üha raskemaks ja raskemaks osutub eristada sind ennast, sinu “tööd” ja sinu väärtustamise viise.

Olles kuulsusele lähedal, tean ma, et – teatud mahus – kuulsus kahjustab kõiki. Ma tean, et kuulsus isoleerib neid, kellel seda on, et kuulsus piinab neid, kes seda igatsevad.

Inimestele meeldib hädaldada kunstimesside üle: neile meeldib hädaldada jultunud ostu- ja müügimajanduse üle ja sotsiaalse elu üle, mis eksisteerib selle ümber, või selle tõttu. Aga ma arvan, et see mess toob nähtavale võistleva väärtustamise, hinnastamise, müügi ja ostu, ühiskondliku elu välja- ja sissearvamiste majanduse. Ma arvan, et see toob välja paljud viisid, mille kaudu inimesed püüavad täita oma südames suuri auke, mille on tekitanud, ja mis omakorda, taastoodavad sellist majandust.

Ma mõtlen, kas kunstnikud, kes siin on, ehk mõned isegi publikus, tunnevad end tunnustatuna – su töö on tunnustatud kui väärtuslik kiidusõnade või kajastuse või raha kaudu – kas see paneb su tundma, et sa ise oled rohkem väärt. Ja ma mõtlen, kas, tunnistades seda või mitte, hinnastatuna ja müüduna, nähes oma tööd minemas hästi müügiks või üldse mitte, on sinu tunnetust oma enda väärtusest mõjutanud rohkem kui sa tahaksid. Ma mõtlen, et kas sa oled teiste kunstnike peale kade, kes müüvad rohkem või müüvad paremini, keda teatakse rohkem, tunnustatakse rohkem, hinnatakse rohkem.

Kui publikus on kunstikauplejaid ja kollektsionääre, siis ma mõtlen, kuidas kunsti müümine ja kunsti ostmine paneb sind ise enda väärtust tundma. Kas see paneb sind end tundma vähem igavana, tähtsamana, võimsamana, atraktiivsemana? Kas sa tunned ka häbi, et loomise asemel müüd või ostad? Kas sooviksid, et rohkem inimesi teaks su nime? Kas sa tahaksid, et rohkem inimesi armastaks või tahaks sind?

Ma ei küsi neid küsimusi, sest tahan olla kriitiline või sellepärast, et ma arvan, et sind peaks kritiseerima. Ma küsin, sest ma arvan, et need tunded on loogiline vastus sellisele kultuurile, mis murrab meid maha ja hindab meid, mis paneb meid arvama, et me oleme rohkem väärt, kui meil on võimu, kui me oleme rikkad, kui me oleme tuntud; kultuurile, mis paneb meid tundma, et meid armastatakse rohkem, kui meil on neid asju rohkem ja kui me oleme need asjad.

Seega, kui küsimus on “Miks ma olen väärtuslik?”, siis ma mõtlen, milliseid erinevaid vastuseid me saaks, kui me küsiksime endalt “Kes ma tahan olla?” ja “Kuidas ma tahan olla armastatud?”

Grace Dunham on aktivist ja kirjanik. 

Tekst on esmaavaldatud Dunhami veebiraamatus thefool.us

Tõlkinud Aet Kuusik

0
FacebookTwitterEmail

Toeta meid!

Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Loe ka

Hoia end meie tegemistega kursis

Feministeeriumi uudiskiri ilmub iga kuu alguses. Loe eelmisi uudiskirju siit.

Ostukorv
  • Ostukorvis pole tooteid.