Marianne Mikko: Buhhaara vaip Genfis ehk naistest, kel pole häält
ÜRO istung Genfis tõi päevakorda küsimuse: kuidas rääkida naiste õigustest riigis, kus Taliban on need hävitanud.
Augustis tähistati Kabulis nelja aasta möödumist Talibani võimu haaramisest. Juunis aga kogunes Genfi ÜRO naiste õiguste järelvalve komisjon (ing k UN CEDAW Committee), et pidada oma 91. istungjärku. Töö põhisisu seisneb liikmesriikide valitsusdelegatsioonide kuulamises. Nagu reeglid ette näevad, siis naiste õiguste konventsiooni ratifitseerinud ÜRO liikmesriigid peavad perioodiliselt naiste õiguste seisust aru andma. Järg oli jõudnud Afganistani kätte.
Kas Talibaniga saab üldse dialoogi pidada?
Mitte kõik CEDAW komisjoni liikmed, kaasaarvatud ka selle artikli autor, ei tundnud end mugavalt pidamaks Afganistaniga nn konstruktiivset dialoogi. Diplomaatiliselt väljendudes naiste õigusi Afganistanis napib. Radikaalsem leer kasutab Afganistaniga seoses üha sagedamini terminit „sooline apartheid“. Naiste õiguste komisjoni püha kohus on valvata konventsiooni ellu rakendamist.
Komisjon pidas tuliseid arutelusid, kas ülepea Talibaniga kohtuda või mitte, aga määravaks sai rahvusvahelise õiguse põhimõte. Selle järgi peab riigi territooriumi enda kätte haaranud valitsev jõud kandma hoolt rahvusvaheliste konventsioonide täitmise eest. Rahvusvaheliselt tunnustatud või tunnustamata, lasub võimuhaarajal vastutus Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni ees. Teisisõnu – Taliban on kohustatud andma aru, kuidas on nende valitsemise ajal afgaani naiste õigused arenenud. Sellega sai selgeks, et CEDAW komisjoni liikmed ei pea kartma nagu seadustaks üks ÜRO inimõiguste komisjonidest taliibide valitsemise. Kuna Afganistan on ratifitseerinud CEDAW konventsiooni, siis peab Taliban de facto valitsejana vastama meie küsimustel naiste õiguste kohta.
Talibani tühi tool Genfis
Komisjon võis küll aimata, aga sellest hoolimata ei teadnud me kuni viimase hetkeni, kas Taliban saadab oma delegatsiooni Genfi või mitte. Ei saatnud. Nii juhtuski, et meie tavapärane formaat nn konstruktiivne dialoog jäi 24.juunil tegelikult faktide sedastamiseks ja retoorilisteks küsimusteks, millele taliibidelt ei tulnud vastuseid ei online ega offline. Küll aga oli kohal Afganistani kukutatud valitsuse diplomaatiline esindus ÜRO juures Genfis. See ei aidanud meid liiga palju, sest naiste õiguste edenemise või taandarengu vastutust kannab de facto võim, seega Taliban.
Konstruktiivse dialoogi (loe: kuulamise) puhul annab kammertooni vastava riigi rakkerühma juht. Afganistani rakkerühma juhtis Bandanaa Rana Nepalist. Väga vilunud diplomaadina oli nepaallanna jaganud meie rakkerühma liikmetele vastavalt nende kompetentsusele konventsiooni erinevad artiklid. Mina sain endale artiklid 7 ja 8 ehk naised poliitikas. Loobusin käsitlemast neljandat artiklit, sest mulle tundus Afganistani hetkeolukorda silmas pidades absurdne rääkida „ajutistest erimeetmetest“, teisisõnu juhtida tähelepanu sookvootidele kui soolise võrdõiguslikkuse efektiivsele tööriistale.
Riigikogu riigikaitsekomisjoniga missioonil Afganistanis. Eesti delegatsioon koos Afganistani parlamendi alamkoja delegatsiooniga, kelle hulgas oli ka üks naine. Täna sellist pilti pole võimalik teha, sest naised on poliitilisest elust välja lülitatud. Foto: erakogu
Monoloog Venetsueela moodi
Miks me ikkagi Afganistani kuulamist ära ei jätnud, kuigi saime aru, et Kabulist delegatsiooni kohale ei tule ei füüsiliselt ega soovi de facto võimumehed ka interneti vahendusel CEDAW komisjoni liikmetele selgitusi jagada? Tegelikult olime me juba kokku puutunud sellega, kuidas konventsiooniga liitunud riik eirab räigelt aruande kohustust. Niimoodi käitus Venetsueela, kui saatis komisjoni ette oma alalise esindaja ÜRO juures Genfis. Suursaadiku sõnum oli lihtne: käed eemale Venetsueelast, sest sealne naiste olukord on eeskujuks kõikidele teistele riikidele! Ta pidas oma sõjaka kõne, haaras käekoti ja marssis uksest välja. Komisjon jäi paigale ja pidas oma tavapärase kuulamise monoloogi vormis, kusjuures vastuste kuulamise ajal valitses vaikus minut-paar, et komisjoni istungit jälgivale vaatajale üle maailma anda võimalus mõtiskleda meie esitatud küsimuste sisu üle. Seega – konstruktiivne dialoog toimumata ei jäänud, aga ta leidis aset teistmoodi vormis. Venetsueela ei pääse vastutusest, ükskõik mida poliitiline eliit ka ette ei võta.
Afganistani kuulamise võtsime ette sellepärast, et lootsime ja loodame jätkuvalt tões ja vaimus, et maailm jälgib pingsa pilguga sündmusi Afganistanis. Meie „konstruktiivset dialoogi“, mis oli põhimõtteliselt monoloog koos afgaani diplomaatide ja endiste poliitikutega eksiilis, sai huvi korral igaüks vaadata ÜRO koduleheküljel.
Afgaani naiste purustatud unistused
Enne oma kuulamist jaanipäeval kohtusime korduvalt erinevate afgaani inimõiguste aktivistidega, ennekõike naistega, kes panid südamele, kui tähtis on Afganistani naiste õiguste päevakorras hoidmine. Oli väga kurb kuulda, kuidas naaberriigid Pakistan ja Iraan olid asunud saatma afgaani naisi tagasi kodumaale Talibani haardeulatusse. Samavõrd karm oli kuulda erinevatelt aktivistidelt ja teaduritelt, millise visadusega võitlevad afgaani noored naised oma hariduse eest nii Afganistanis kui ka välismaal. Õigus omada haridust on inimõigus. Erakordselt oluline on, et välismaa ülikoolid annaksid afgaani naistele võimaluse saada kõrgharidust.
Me olime end relvastanud kõikvõimalike andmetega. Teadsime, et neljast afgaani naisest vaid üks omab sissetulekut ehk on majanduslikult sõltumatu, seevastu 90% afgaani meestele oli tagatud õigus töötada. Kui vahetult enne Talibani võimu haaramist moodustasid naised avaliku sektori töötajaskonnast 26%, siis 15.augustist 2021 on olukord väljakannatamatu, sest naistel on Afganistani avalikus sektoris töötamine keelatud.
Buhhaara vaibakuduja nähtamatud käed
Mõtlemapanev fakt eesti lugeja jaoks võiks olla, et vaid iga viieteistkümnes afgaani naine omas eelmise aasta seisuga isiklikku või oma perekonna ühist pangaarvet, millele tal oli mobiiltelefoni kaudu juurdepääs. Seevastu oli 2024.aastal igal viiendal mehel oli selline võimalus. Mis aga puutub kõige laiemas plaanis soolist võrdõiguslikkust, siis UN Womeni poolt läbi viidud uurimuse kohaselt saab oma potentsiaali rakendada vaid 17% Afganistani naistest, kusjuures maailma keskmisena võib põhivabadustest osa saada ja ennast realiseerida 61% naisi.
Afganistani kuulamise esinemist ette valmistades jäin sügavalt mõttesse ühe teema üle. Afganistan on kuulus oma imeilusate vaipade poolest. See on tähtis ekspordi artikkel, millest saadav tulu omab märkimisväärset osa riigieelarves. Mind isiklikult pani mõtlema asjaolu, et mehed oskavad küll vaipadega raha teha, aga töötegijad, st vaibakudujad on lõviosas afgaani naised.
21 aastat tagasi, kui Afganistani põhiseadus vastu võeti, olime tunnistajateks, kuidas hakkas elu edenema. Naised saavutasid märkimisväärse esindatuse, kindlustades endale 27% kohtadest parlamendi alamkojas Wolesi Jirgas. Mul on soe mälestus oma 2012. aasta missioonist Afganistani Eesti parlamendi liikmena, kus ma pidasin tõsiseid vestlusi Afganistani parlamendi naissoost liikmetega. Need helgema tuleviku lootust täis jutuajamised käsitlesid nende riigi ees seisvaid väljakutseid, sealhulgas korruptsiooni leviku tõkestamist. Afganistani naised osalesid aktiivselt kohalikes šuurades ja kogukonna arengu nõukogudes. Põhiseaduses sätestatud sookvoodid toetasid naiskandidaate provintsi- ja ringkonna tasandil. 2020. aastaks moodustasid naised ligikaudu viiendiku riigiteenistujatest, kusjuures valitsus juurutas meetmeid naiste esindatuse suurendamiseks ministeeriumides ja diplomaatilistel ametikohtadel. Siiski pean märkima, et isegi selle soolise võrdõiguslikkuse edasimineku perioodi jooksul seisid naised poliitilises elus silmitsi pidevate ähvarduste, hirmutamise ja vägivallaga, eriti maapiirkondades. On tõsi, et kultuurilised tõkked, ebapiisav lastehoid, piiratud liikumisvabadus ja valimiskampaania pea olematu rahastamine takistasid naiste laiemat osalemist ühiskonnaelus. Pean tunnistama, et naiste hääl rahuprotsessis, sealhulgas Afganistani-sisestes läbirääkimistes, jäi suures osas tseremoniaalseks – näpuotsatäis naisdelegaate, kel puudus reaalne mõjuvõim oluliste otsuste langetamisel, ei kujutanud endast jõudu. Alates 2021. aasta augustist olen sügavas mures Afganistani naiste enneolematu ja süstemaatilise kõrvaldamise pärast avalikus ja poliitilises elus. Olen sügavalt pettunud, et Talibani de facto võimumehed on kaotanud kõik ametlikud mehhanismid, mis varem võimaldasid naistel otsuste tegemises osaleda. Mõistan hukka selle, et Taliban nullis ära 2004. aasta põhiseaduse artiklis 83 sätestatud põhiseadusliku tagatise, mille kohaselt naised moodustavad 27 % rahvusassamblee liikmetest. Olen äärmiselt murelik, et afgaani naistel on nüüd kategooriliselt keelatud avaliku ameti pidamine või osalemine riigi valitsemises mis tahes tasandil. Väljendan oma ääretut kurbust, kui ütlen, et de facto valitsuses ega sellega seotud institutsioonides ei tööta ühtegi naist ning et naistel on keelatud kandideerida valitavatele ametikohtadele. Rrahulolematusega, et see on teravas vastuolus ÜRO naiste õiguste komisjoni CEDAW konventsiooni tõlgendusega nr 40, milles rõhutatakse pariteedi vajalikkust – naised peavad osalema meestega võrdsetel alustel otsuste tegemises igal valitsemistasandil. Põhimõte on selge: 50:50 ehk naised peavad võrdselt meestega langetama riigile olulisi otsuseid. Ma olen eriti mures naiste täieliku väljajätmise pärast kohtusüsteemist. Mõistan hukka olukorra, et kõik naissoost kohtunikud – üle 250 enne võimuhaaramist – on vallandatud või sunnitud riigist lahkuma. Ma väljendan tõsist muret selle üle, et naisadvokaatidelt on võetud ära kutsetunnistused ja et kohtud töötavad nüüd Talibani-meelsete vaimulike juhtimisel, kellel puudub juriidiline haridus ja kes rakendavad šariaadi seaduste diskrimineerivaid tõlgendusi, järgides rangelt sugude segregatsiooni. Sedastan mureliku suuga tõsiasja, et ka diplomaatiline teenistus on muutunud naistele keelatud valdkonnaks. Afganistani naised on süstemaatiliselt välistatud kõikidest valitsemis- ja rahu tagamise struktuuridest. Ma mõistan selle välistamise teravalt hukka, sest see tähendab naiste tahtlikku ja süstemaatilist kõrvaldamist Afganistani poliitilisest maastikult. Minu reisist piiritu ilu ja lootuste maale on möödunud kolmteist aastat. Kui ma sulen silmad, näen ma neid majesteetlikke mägesid, mis tõusevad lõputu taeva taustal. Ma tunnen Afganistani päikese soojust ja meenutan Kabulist kaasa toodud Buhhaara vaiba peent käsitööd – vaipa, mis kaunistab nüüd minu elutuba ja meenutab igapäevaselt mulle Afganistani. Igal hommikul ütleb see vaikiv tunnistaja, et ma ei tohi mitte kunagi unustada meie õdede, Afganistani naiste ja tüdrukute rasket olukorda. Rõhutan, et see kallihinnaline meeldetuletus ei vabasta Talibani täitmast rahvusvahelist õigust, mille järgi on nad kohustatud likvideerima kõik Afganistani naiste diskrimineerimise vormid. Kutsun rahvusvahelist üldsust üles tagama, et naiste õiguste süstemaatiline hävitamine ei muutuks normaalsuseks. Kellelgi ei ole õigust seda unustada.
