Kultuur

Olla naine postsovetlikus riigis on juba piisav katsumus. Mõte, et naised on inimesed, kel on oma arvamus, on võõras.

Aimar Ventsel kirjutab episoodist alternatiivroki ajaloos, mis on omalaadne verstapost feministliku pikkpeetri näitamisel.

Juunis avab lõpuks Tallinnas muuseum, millest on kaua sahistatud ning meie rõõmuks avatakse see queer-feministliku näitusega. Juunis tasub sõita ka Vilniusesse ja Helsingisse või lebada kodus diivanil ja vaadata head filmi.

Ave Taavet kirjutab, kuidas naiskangelased nõukogude kinoekraanil peegeldavad riikliku ideoloogia muutumist ajas.

Maikuus saab abordikomöödiat, Jarõna Ilo kunstitöötube ning parempopulismiteemalisi loenguid. Lisaks ilmus äsja raamat kunstist teha mitte kui midagi. Feministeerium on välja valinud oma viis lemmikut, et kultuuri- ja teadmistejanusel oleks lihtsam aega sisustada.

Aborti ümbritsev trauma tuleb väljastpoolt ja on kunstlikult tekitatud – naine on talle omistatud süütundest mõjutatud ja see võib olla konfliktis tema enda sisetundega; kogu vastutus pannakse naisele; puudulik adekvaatne tugistruktuur jmt on kõik trauma osad.

Eelmisel nädalal kirjutati Delfis esimest korda teadlikult krüptofašistlikust ilmingust.

Workshopi tiimi sõnul on teatriliidu aastapreemia auhind poliitiline sümbol ja iga säärane sümbol tuleb täita ka poliitilise sisuga.

Reedel möödub 25 aastat Kurt Cobaini surmast. Brigitta Davidjants kirjutab kuidas Nirvana normatiivsusele jalaga perse andis.

“Hetkel, mil sa hakkad humaniseerima oma vastast, hakkab sinu kogukond sind dehumaniseerima.

Feministeerium on välja valinud oma viis lemmikut aprillis, et kultuurijanusel oleks lihtsam aega sisustada.

Я была «студенткой», и это никого не смущало, но кем бы я стала после этого? «Ученая»? Возможно. «Преподавательница»? Справедливо. Но даже моей уверенности в себе не хватает, чтобы использовать наиболее очевидное «историчка» вне иронического контекста.