Me oleme treenitud vastuhakust hoiduma

Foto: Jani Snellman

Suur osa pagulastevastasest propagandast sisaldab ahistamise motiivi. Ei ole võimalik mainimata jätta, et ksenofoobia on patriarhaadi tagajärg ning selle propaganda peamiseks viljelejaks on Mees. Nimelt just eestlane ise, kes kasutab Võõrast enda imidži pesemiseks. Eesti mees on julgeolekuoht. Meil valitseb omamoodi kalifaat. Aina enam ja enam saab selgeks, et “traditsioonilised pereväärtused” on meeste leiutatud muinasjutt, et naisi vaos hoida ja teda kui ressurssi kontrollida. Meie ühiskonna pimekoht on selle patriarhaalse vägivallasüsteemi pikk kestus. Kui oled kümme aastat järjest külmetunud, siis saab see sinu normaalsuseks. Ka totalitaarses ühiskonnas ei tea sinna sisse sündinud inimesed enam, mis asjad on isikuvabadused ja inimõigused. Valitseb vaid osa inimeste mugavustsoon. 

Praeguse loo ajendiks sai minuga juhtunud konkreetne juhtum. Ma nägin seda vägivallasüsteemi oma silmaga jälle kord pealt ja see jäi painama. Ma üritan seda endast välja saada. Ma pean sellest rääkima, kellegagi jagama. Muidu on tunne, nagu oleks üle keha mingi lima või pasaga koos. Tegu on katsega kellegagi sidet luua, mitte tunda end painavas olukorras üksinda. Sellega võivad liituda mehed või naised või marslased. Kõik elusolendid! 

Eesti peres on halvasti. Eesti pereelu on tabuteema. Et meie mehed ei ole head. Et nad on patriarhaadi produktid, emotsionaalselt hellitatud lapse tasandil tiksuvad ajapommid. Et nad ei tegele endaga, vaid ootavad oma murede lahendamist teistelt. Ja et meie naised on üksikemad, tunnustamata kangelased. Keegi ei püstita neile kujusid. Kujud saavad Pätsu moodi valged, keskealised fašistlike kalduvustega onud. Naised ei saa kujusid. Üksikemad ei saa. Sest häbi on olla üksikema. See tähendab, et sa ei imenud piisavalt hästi. Et sa ei teinud piisavalt head süüa. Mees ei eksi kunagi. Ta on püramiidi tipus. Aga nii on ju alati olnud. 

Ma nägin seda jälle pealt ja seekord meenus mulle, et ma olen seda pealt näinud mitu korda. Aga ma olen teinud, nagu see oleks normaalne või siis veel hullem: et seda just ei juhtunud. Ma olen tahtnud ennast pingerikkast olukorrast eemaldada. Mõned inimestevahelised juhtumid on sellised, et sa ei taha seda enda pähe. Sest siis see hakkab painama. See rikub ära sinu soovkujutelma maailmast ja ühiskonna turvalisusest. Sest sa tahad uskuda, et kui sa lähed vooluga kaasa, kui sa ajad õiges kohas jalgu laiali ja teed head süüa, siis oled sa kaitstud. Kui sa teed koostööd, siis sinust ei saa iial ohvrit.

Maaliinibussis tuli ühel hetkel peale keskealine valge mees. Bussi astudes hakkas ta jalamaid nagu mats käituma: röökis valju häälega, üritas kellelegi midagi seletada. Mul olid klapid kõrvas. Aga see mehe ajan-oksad-avalikus-kohas-laiali-rõvedus on nii levinud nähtus, teate seda isegi. See on privileeg, sedasi kuhugi suvalisse kohta marssida, pidada seda oma elutoaks ja end selle keskpunktiks. Seda teevad mõisnikud, mitte talupojad või teenrid. Ja ta istus minu ette. Sealsamas istusid kaks koolitüdrukut. Nad jõid limpsi ja vahtisid telefonis. Ja muidugi valis see eestlane nad just spetsiaalselt ahistamiseks välja. 

Foto: Manki Kim

Läbi klappide kuulsin küll teatud rõvedat tooni, aga ei hakanud sekkuma. Tead küll seda tunnet? Et sa ei taha sekkuda. Et sa üritad eirata, kuni annab. Et kui sa ajad jalad laiali ja lased tal oma asja ära ajada, siis sind äkki ei lööda. Et kui sa lased enda peal veidi trampida, siis sulle päriselt jalaga ei anta. Ma tean, et sa tead seda tunnet. Protsentuaalselt teab seda tunnet patriarhaadis vast vähemalt iga kolmas teener ja talupoeg. Ja see mees möirgas. Kahe lapse peale. Kõrva jäid siuksed laused nagu „mis kuradi limonaadi te joote, ma võtan ära teilt selle praegu“ ja „nahhui, te ei ole telefonis, kui ma teiega räägin“. Ja need tüdrukud olid hirmust halvatud. See rõve mees on eestlane ja sa ilmselt aimad, kelle poole selline lumpen kummardab.

Ja ma võtsin siis klapid kõrvast ja vaatasin talle otsa. Keegi teine ei teinud midagi. Nad tegid, nagu seda ei juhtuks. Sest muidu võib see sinuga juhtuda. Et keskealine mees valib su rünnakuks välja. Ja sa ei saa midagi vastu teha, sest sa oled ise süüdi. Kui sa oled naine, siis sa pead olema tänulik. Eesti mees valis su välja nagu tüki liha. Aga miks sul siis on vagiina, kui sa nikku ei taha? Loodus ja jumal on asjad nii loonud, et sind võib igal pool rünnata. Alaealine või keskealine. Kui sa oled naine, siis pead austama traditsioonilisi pereväärtuseid. Selleks oled sa loodud. Et eesti mees saaks vabal maal end hästi tunda. See on vabadus. Sul ei ole siin midagi öelda. Ära vaata telefoni, kui ma sulle kirjutan!

Vaata, keegi ei tee midagi. Sest me oleme välja treenitud mitte vastu hakkama. Mees võib kõike teha. Ta vaatab enne ringi, kas keegi ta räuskamisele reageerib ja kui keegi ei reageerinud, vaatas ta nahaalselt lastele otsa. Sõnum on selge: „Keegi ei tule vahele.“ Mis siis, et lapsed. Ikkagi putsiga. Ta pole ju mingi pederast. Ta on eesti mees. Punkt, kus mina lõpuks sekkusin, oli see, kus eesti mees ütles järgmised laused: „Kui teile komm meeldib, siis Lottemaal saab veel. Kuidas teil kodus on? Kas teid Lottemaale on viidud? Ma võin viia, seal magusat küll.“ Keegi ei teinud midagi. Need tüdrukud olid üksi. Eesti naine on üksikema juba enne, kui ta lapsed saab. Ta keha ei kuulu talle. Selle kohta pole mingeid reegleid ega minareti otsast hüütud seaduseid. Ühiskonnas on vaikivad reeglid. Sa õpid automaatselt ära, et sa ei tohi meestele tänaval silma vaadata. Kui mees tuleb sinult isikuandmeid küsima, siis sa ei tohi ära öelda, sest see mees võib su läbi peksta. Mees võib sind jälitada, sõimata, kallale tulla.

Ja ma küsisin sellelt värdjalt, et kas ta on pedofiil. Ta ei osanud kohe vastatagi. Pidi mõtlema. Küsisin uuesti, et kuna talle meeldivad lapsed, siis kas ta on pedofiil. Kõva häälega. Üle bussi. Keegi ei liigutanud. Kõik olid hirmust halvatud, paigale tardunud. Sest sa ei taha tunnistada, et sinu kõrval võivad mehed lapsi vägistada ja selle vastu pole mingit kaitset. Sest sa ei taha ise sekkuda, sa ei taha olla tunnistaja ega osaline. 

Mul oli järsku nii kopp ees. Sellest haledast eesti mehest. Käskisin tal lõuad koos hoida ja putsi kerida. Ja ta ei saanud aru, kuidas see on võimalik. Et keegi rikkus tema hea aja ära. Et nii võib juhtuda. Tüüp oli otseses mõttes minema puhutud, suu pooleli lahti ja niiske alahuul võbelemas. Silmad vesised, niisked. Higihais üle pea. Särk eest lahti. Ma läksin oma peatuses maha. Ta näitas mulle keskmist sõrme ja mina tegin läbi õhu musi. 

Foto: Josh Wilburne

Mida need tüdrukud õppisid? Et mees võib teha, mida tahab ja keegi ei takista. Kõik teavad oma kohta. See ühiskond on ajuloputusega harjunud. Nähtamatud reeglid. Ja need mehed mölisevad pagulaste kohta. Tead miks? Sest nad on ise täpselt samasugused, aga kõik on harjunud selle vaikuse vägivallaga. Ja nad ei taha rivaale. Sest lodevad, alkoholilembesed valged mehed ei saa pagulaste vastu. Sest äkki valivad eesti naised hoopis hea meelega kaine ja normaalse välismaa mehe. Lihtsalt kuna eesti mees on nii ära mandunud, õrna egoga ja võimetu äraütlemisega toime tulema. Ja ühiskond on hirmust halvatud. 

Kuule, tüdruk, ma võin sulle öelda, et see on sõda. Sinu vastu. Ühiskond on sõda maavara pärast ja su tutt on kullast kallim. Sa oled kasutamiseks. Sa ei tohi abortigi teha. See pole sinu keha, saad aru või? Ei dissotsiatsioneeri, kui ma sinuga räägin. Sul ei tohi olla piisavalt raha ja kindlustunnet, et meeste mõjuväljast lahkuda. Kui sind lüüakse, siis viiakse sind turvakodusse. Meest ei viida kuskile. Mehega ei juhtu midagi. Laulupeo sloganiks on „Minu arm“. Kui poeetiline. Paljud lauljad seal ridades on ise vägivallaohvrid? Oma armidega. Meeste armust. Kas sa kujutad ette, kui naised ühendaksid jõud? Kui laulupeol tehtaks protestiaktsioon lähisuhtevägivalla vastu? Kui naised maaliksid endale esinemise ajaks armi ja teibiksid endal suu kinni? Sa võid laulupeole minna oma alkoholiga. Need mehed lähevadki. 

Me oleme treenitud ja koolitatud. Sa ei tohi sekkuda. Mees teab, mis mees teeb. Mõtle, mis vanasõnad meil naiste kohta on. Mõtle, keda ühiskond soosib. Eesti naisel on vaimne pealesunnitud burka. Vaata, teenrid teavad, kuidas reaalsus toimib. Mõisnikud ei tea. Parlamentides ja riigikogudes on üks asi. Aga kodudes ja avalikus ruumiski on teine. Osa inimesed pole päris. Nad on parimal juhul tõuloomad või autod. Ühisomand. Abielunaisega nii avalikult ei vägivallatseta, sest ta on juba kellegi oma. Aga lapseohtu noored? Neile tuleb varakult selgeks teha, miks nad eksisteerivad ja kelle jaoks. Ja kui sa sekkud, siis oled sa end ületõusnud orjaks märkinud. Sa oled leeri vahetanud, sa oled asunud orjade poolele ja see on alandav ning häiriv. Äkki need orjad ja teenrid plaanivad mingit mässu? Kindlasti. See Maidan tuleb. See on juba käimas. Me organiseerume. Kuule, valge keskealine ahistaja, sa pead end päris närviliselt tundma vist? Su aeg hakkab läbi saama. Need mõisad hakkavad uuesti põlema.

56
FacebookTwitterEmail

Toeta meid!

Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Loe ka

Kuhu läheb #minaka?

2017. aasta keskel alguse saanud #metoo-kampaaniat on palju käsitletud kui edulugu. See on tekitanud globaalse köögilauavestluse teemal, mida nii avalikult…