Ühiskond

Hea Kodanik küsis Feministeeriumilt ÜRO kestliku arengu soolise võrdõiguslikkuse eesmärgi kohta: kuidas hetkeseisu Eestis ja Eesti perspektiivist hindate? Mis on hästi, mis halvasti? Mida tuleks teha, et aastaks 2030 kõik korras oleks? Kuidas saavad vabaühendused panustada? Vastas Kadi Viik.

Saatest “ Suud puhtaks ” on nüüdseks juba paar nädalat möödas. Seal öeldu ja sellele järgnenu aga kõnetab ikka veel. Osutada, et leidub inimesi , kes keskkonnakaitse eesmärgil lastesaamisest loobuvad, ei ole üleskutse alustada Eesti rahva välja suretamist. Lihtlabane viide, et inimeste väärtushinnanguid on igasuguseid,

Viimasel ajal – või õigemini juba pikemat aega – on vähem või rohkem päevakorras olnud kohalik iibeküsimus. Seda jälgides tekib aga aeg-ajalt vägisi mulje, et mõned lapsed, kes juba on olemas, on justkui ära unustatud.

Kui keel konstrueerib maailma, peame meie rekonstrueerima keele. Feminismi mõttes näeme me seda praegu #metoo liikumisega seoses juhtumas, mille kohta ei ole veel piisavalt rõhutatud, et seda juhib sõna otseses mõttes meedia.

Lähen poodi. Minu ees järjekorras seisab mees.

Viimasel ajal kirjutatakse palju selliseid apologeetilisi tekste, milles küsitakse, kas meestele omane agressiivsus pole mitte bioloogiline – või vähemalt osaliselt bioloogiline – probleem.

Feministlikus kõnes kuuleb tihti tõdemust, et patriarhaalsed struktuurid tuleks murda.

Viimasel ajal on justkui trendiks muutunud inimeste kiitmine aususe eest, kui nad väljendavad ülimalt subjektiivseid seisukohti, kahtlaseid väiteid või lihtsalt valetavad. Aususe kriteerium ei ole enam tõerääkimine, mitte-valetamine, vaid see, et sa “julged” midagi öelda.

Oleme liigutatud saatjate avameelsusest. Need lood on siin (lisanduvad jooksvalt).

Veebruar on LGBT+ ajalookuu. Sel puhul kogusime kokku seitsme eri põlvkonna naise lood sellest, kuidas nad avastasid, et armastavad naisi.

Ma olen üks teie seast. Täitsa asjalik mees – käin tööl, tarbin kultuuri, tegelen arvukate hobidega, maksan makse, toimetan veel erinevate projektide kallal ja muidugi võtan osa elukestvast õppest.

Elada oma elu, andmata alla ähvardavale keskkonnale – see on minu meelest hoopis tugevuse märk.