Daniela Alaattinoğlu: jah-mudel on kõikehõlmavam
Soomes jõustus nõusolekuseadus 2023. aastal. Õigusteadlane Daniela Alaattinoğlu ütleb, et kui varem uuriti seda, milline vägivald aset leidis, siis pärast seaduse muutmist on küsimus rohkem selles, milline suhtlus inimeste vahel toimus.
Daniela Alaattinoğlu on Turu ülikooli õigusteaduste abiprofessor. Alaattinoğlu on teadlasena jälginud nõusolekuseaduste vastuvõtmise protsessi Põhjamaades ning uurinud nõusoleku teemat ja muudatusi kriminaalkoodeksis. Lisaks on ta korraldanud Soomes sel teemal ka seminare ja arutelusid.
Kriitika nii rahvusvaheliste institutsioonide kui Soome inimeste poolt
Soome alustas ametlikku protsessi nõusolekuseaduse vastuvõtmiseks 2019. aastal, kui valitsuse programmi lisati kriminaalkoodeksi vägistamise määratluse parandamine. Seadus võeti vastu 2022. aastal ning see jõustus 2023. aastal. “Valitsus plaanis suuremaid muudatusi kriminaalkoodeksi peatükis, mis reguleerib seksuaalkuritegusid, kuna leiti, et sealsed definitsioonid ei vastanud enam ühiskondlikele ootustele ega ka rahvusvahelistele õiguslikele muudatustele,” kirjeldab Alaattinoğlu.
Ta lisab, et seaduse muutmise põhjuseks olid erinevad rahvusvahelised õiguslikud arengud, näiteks Istanbuli konventsiooni ratifitseerimine. Alaattinoğlu sõnul pälvis Soome rahvusvahelist kriitikat nii naistevastase ja perevägivalla vastu võitlemise eksperdirühmalt GREVIO-lt (sõltumatute ekspertide kogu, mis jälgib Istanbuli konventsiooni rakendamist) kui ka teiselt oluliselt rahvusvaheliselt organilt, CEDAW komiteelt (naiste diskrimineerimise likvideerimise komitee 1). “Rahvusvahelise kriitika kõrval oli ka siseriiklikult kujunenud selge arusaam, et Soome vägistamise määratlus ei vasta rahvusvahelistele standarditele, mistõttu oli vaja seda muuta.”
Lisaks eelnevale oli #metoo liikumine Alaattinoğlu sõnul kujundanud ühiskonna arusaama seksuaalvägivallast selliselt, et surve seadust muuta tuli ka tavakodanikelt. Näiteks nimetab ta väga prominentset kodanikualgatust Suostumus2018. “Algatus kogus kiiresti väga palju allkirju, ühiskonnas kujunes sel teemal ühtne arusaam.” Ta rõhutab ka organisatsiooni Amnesty International olulisust – nemad olid uue seaduse tutvustamisel väga aktiivsed, lisaks toetasid seda Soome prominentsed õiguseksperdid. Alaattinoğlu on kindel, et tõsiasi, et paljud riigid olid juba nõusolekul põhinevad vägistamise määratlused vastu võtnud, oli äärmiselt oluline, kuna see näitas selliste õiguslike regulatsioonide elujõulisust.
Ühiskondlik arusaam juba mõjutas seaduse rakendamist
Seksuaalvägivalla teema pole Soome kultuuris uus. Alaattinoğlu sõnul on selle üle arutletud aastakümneid, eriti feministlike liikumiste ja teadlaste poolt, ning ühiskonna seisukoht teema osas oli muutunud juba enne seaduse jõustumist. “See, millist seksuaalkäitumist enam ei aktsepteerita, oli muutunud, aga muutus ei toimunud Soomes 2022. aastal, see juhtus varem. Ma arvan, et valdav enamus inimesi juba uskus, et ei ole vastuvõetav teha seksuaalse loomuga tegevusi inimesega, kes nendeks oma nõusolekut ei anna, ning selline teguviis tuleks kriminaliseerida.”
Alaattinoğlu sõnul tugines Soome vägistamise määratlus üsna vanadele arusaamadele aktsepteeritud seksuaalkäitumise kohta ja see kajastus osaliselt ka seaduse keelekasutuses. Kriminaalkoodeksi vanas versioonis oli vägistamise kohta kasutusel sõna väkisinmakaaminen, mis otsetõlkes tähendab “vägisi magamine”. Kuigi nii terminoloogia kui vägistamise definitsioon olid muutunud, siis ajalooline mõiste oli kriminaalõiguslikus protsessis endiselt esil ning taastootis arusaama vägistamisest, mis eeldab ründajalt füüsilise vägivalla kasutamist ning ohvrilt füüsilist vastuhakku.
“Kui varem uuriti seda, milline vägivald aset leidis, siis pärast seaduse muutmist on küsimus rohkem selles, milline suhtlus inimeste vahel toimus. Kuidas süüalune veendus, et teine pool soovib seksuaalse loomuga tegevuses osaleda?”
Daniela Alaattinoğlu ja tema kolleegid Johanna Niemi ja Heini Kainulainen uurisid vana seaduse rakendamist 2018. aastal ning leidsid, et teatud määral kohtud juba kasutasid tõendeid hinnates ning kuriteo toimumise või mitte toimumise üle otsustades nõusoleku mõistet. “Päris huvitav oli näha, et see mõiste ja arusaam ühiskonnas olid juba õigusemõistmisesse jõudnud, seadusandluse muutmine jäi selles mõttes ühiskonnast maha.”
Kuriteo koosseisu muutmine on tavaline
Eestis toimunud nõusolekuseaduse aruteludes on korduvalt esile kerkinud süütuse presumptsiooni küsimus. Alaattinoğlu ütleb, et 2010. aastate alguses räägiti Soome kontekstis palju nii süütuse presumptsioonist kui ka seaduslikkuse põhimõttest. “Mõlemad on loomulikult väga olulised mõisted ja neid tuleks kaitsta. Ma arvan, et on oluline pidada tõenduspõhist arutelu ja vaadata teiste riikide mudeleid ning uurida konkreetseid eelnõusid ja sõnastusi. Millised argumendid toetavad seda, et süütuse presumptsioon saab riivatud? Kas on olemas sõnastusi, mis on teistest rohkem kooskõlas selliste aluspõhimõtetega nagu süütuse presumptsioon ja õigusriik? Miks see nii on?” Ta ütleb, et nende küsimuste ja muredega on oluline tegeleda, aga Soome kogemuse näitel võib väita, et kui reaalne seaduseelnõu olemas oli, siis oli selle fookusega arutelu palju vähem, kuna eelnõu põhjal oli selge, et muutub kuriteo koosseis, mitte põhilised menetluslikud kaitsemeetmed nagu süütuse presumptsioon.
“On tavapärane, et kuriteo määratlused muutuvad. See tähendab, et kriminaalmenetluses võib fookus olla teistsugune, aga tõendamiskohustus ning põhimõte, et inimene on süütu seni, kuni ta on väljaspool põhjendatud kahtlust süüdi mõistetud, ei ole muutunud.”
Alaattinoğlu juhib tähelepanu sellele, et muutus puudutab seda, milliseid tõendeid uuritakse. “Kui varem uuriti seda, milline vägivald aset leidis, siis pärast seaduse muutmist on küsimus rohkem selles, milline suhtlus inimeste vahel toimus. Kuidas süüalune veendus, et teine pool soovib seksuaalse loomuga tegevuses osaleda? Sellised muudatused toimuvad, kuid see ei mõjuta süütuse presumptsiooni. Süütuse presumptsioon on oluline ja kõnealune seadusemuudatus ei ole seda mõjutanud.”
Uus seadus hõlmab rohkem olukordi
Uus seadus ei parandanud mitte ainult nende inimeste olukorda, keda varasemalt vägistamise ohvritena käsitleti, vaid sisaldas ka vägistamise ulatuslikumat määratlust, mis tähendab, et seaduse silmis saab vägistamise ohvriks tunnistada rohkem seksuaalvägivalla ohvreid kui seni. “Jah-tähendab-jah mudeli idee oli, et see katab mõningaid olukordi, mida varem vägistamiseks ei peetud. Näiteks sellised olukorrad, kus ohvril ei olnudki võimalust “ei” öelda, näiteks kui rünnak toimus siis, kui ohver magas. Meie uuringutele tuginedes saan väita, et sellised olukorrad on tavalisemad, kui arvata võiks.”
“Süütuse presumptsioon on oluline ja kõnealune seadusemuudatus ei ole seda mõjutanud.”
Alaattinoğlu toob välja, et kuigi Soome eelmine seadus määratles mõned inimese kaitsetu seisundi ärakasutamise käigus toimunud seksuaalvahekorrad vägistamisena, siis tema ja tema kolleegide uurimus selle paragrahvi rakendamisest praktikas näitas, et tõendite nõuded olid väga kõrged, mille tõttu oli reaaluses väga keeruline juhtumeid selle sätte alla kategoriseerida. “Selles mõttes katab praegune seadus paremini olukordi, kus ohvrid ei saa erinevatel põhjustel end kaitsta ega oma arvamust väljendada,” lisas ta.
Seadus peaks olema väga selge
Eestil seisab peagi ees otsus, et milline juriidiline lahendus meie seadusandlusega kõige paremini sobib. Riike, mille kogemustest õppida, on mitu. Õigusteadlasena leiab Alaattinoğlu, et väga oluline on vaadata olemasolevaid nõusolekupõhiseid mudeleid, näiteks Rootsis, Soomes, Islandil või Taanis. Ta arvab, et kõik need näited on head eeskujud, aga oluline on märgata ka nende mudelite puuduseid.
“Näiteks Rootsis on hiljem arutletud olukordade üle, mida tänast seadust ette valmistades ei käsitletud. Üks selline olukord on nõusolekuta kondoomi eemaldamine (ingl. stealthing). Kas vaadelda seda seaduse silmis kui vägistamist? Või on see mingi muu süütegu? On oluline sellised olukorrad enne seaduse vastu võtmist põhjalikult läbi arutada. Usun, et teistes riikides toimunud diskussioone uurides saab väga palju õppida. Õiguslikust perspektiivist pean väga oluliseks põhjalikke arutelusid seaduse formuleerimise üle, et vältida hilisemaid olukordi, mil jääb segaseks, millise süüteoga on tegemist.”
Mitme riigi seadusandlusega tuttav olles saab Alaattinoğlu väita, et parimate tavade üle arutlemine võib olla inspireeriv, kuid ta rõhutab, et kaaluda tuleb ka seda, mis juhtub praktikas. “Üks asi on seadus ise või seadusandlus, ent teine asi see, kuidas neid praktikas rakendatakse. Riskantne oleks öelda, et mõnel riigil on tõesti hea seadus, sest alati on oht, et seda ei rakendata tegelikult nii, nagu arvata võiks.”
Ta arvab, et võrreldes näiteks Saksamaal kasutusel oleva ei-mudeliga, milles sisaldub palju erandeid, on jah-mudel on kõikehõlmavam. “Jah-mudel ei vaja palju erandeid.”
