Romantiseerime kodus istumist. Detsembri kultuurisoovitused

Pühade ja sotsialiseerumise möllule mõeldes on seekordsed kultuurisoovitused veidi teistsugused. Välja lörtsi kätte libisema ja külmetama minemise asemel kutsume üles süütundevabalt kodust meelelahutust nautima ja oma igapäevaelu romantiseerima.

Raadio 2 õhtuse vööndi kärpimine tuletab taas meelde, kui oluline on kultuurivööndis mitmekesisus ning kui vajalik on selle elus hoidmine. Me vajame korraga nii kirivöö kandmise päeva kui ööelu edendamist, mõni vajab ühte, mõni teist, mõni mõlemat korraga. See, millele me tähelepanu ei pööra, võib märkamatult kaduda ning piisava aja möödumisel unustame sellest ka puudust tunda.

Aastalõpu soovituseks on vaadelda oma elu kui ainulaadset kultuurilist fenomeni ja suunata tähelepanu kõigile neile isiklikele traditsioonidele, pisikestele või suurtele, mille elus hoidmisesse panustada tasuks. Olgu need siis vanaema hapukurgiretsepti au sees hoidmine, sahtlisse kirjutatud luule või nädavahetustel looduses jalutamine. Ja mis oleks, kui püüaks veidi romantideerida ka seda ebaglamuursemat ja varjatumat osa kultuuri tarbimisest – dressides diivanil Netflixi vaatamist, etteaimatava süžeega krimkade lugemist või kuulsuste kõmuga kursis püsimist? Ka see osa meist kõigist väärib nii säilitamist kui tähistamist!

Seega ongi sel korral soovituseks mõned sarjad, mida me ise mõõdutundetult või hooaegade kaupa tarbinud oleme.

Blue Eye Samurai

“Blue Eye Samurai” (Sinisilmne samurai) on täiskasvanutele mõeldud animeeritud sari, mis räägib pooleldi valget, pooleldi Jaapani päritolu samuraist, kes on võtnud endale ülesandeks tappa kõik neli illegaalselt Jaapanis viibivat valget meest, kellest üks on tema isa. Sündmustik toimub 17. sajandil, mil lääne päritolu inimestel ei olnud šogunaadi seaduste tõttu lubatud Jaapanis elada ning riigi piirid olid võõramaalastele suletud. Visuaalselt väga ilusa, ent sündmustikult äärmiselt verise ja vägivaldse sarja keskmes on naisena sündinud samurai Mizu, kes olude sunnil mehena elab. Läbi nii Mizu kui ka teiste tegelaste lugude rullub lahti see, milline oli kõrgema ja madalama klassi naiste roll toonases ühiskonnas, mida neilt oodati ning kas naistel oli väga meestekeskses ühiskonnas üldse võimalus oma elu ja saatuse üle ise otsustada. Sarja on hetkel väljas üks hooaeg ning seda saab vaadata Netflixis.

Squid Game: The Challenge

Netflix on tulnud välja uue tõsielusarjaga, kus võistlejad peavad sarnaselt legendaarsele “Squid Game’ile” läbima erinevaid Lõuna-Korea lastemänge ning muid väljakutseid. Õnneks on uues versioonis originaaliga võrreldes siiski mõned muutused. Kõige olulisem erisus on kindlasti see, et kaotajad langevad küll mängust välja, ent ei pea mängule oma elu andma. Teine märkimisväärne muutus on inimlikkuse rõhutamine, mida tõsielusarjadest tavaliselt ei leia. Kuna mängus segatakse ootamatult kaarte, siis pole ajutiste sõprussuhete loomisest kasu, sest juba järgmisel hetkel võid leida end täiesti uuest võistkonnast. Seega rõhub sarja ülesehitus hetkeliste liitlaste leidmise asemel kogukondlikkusele ning solidaarsusele teiste osalistega.

Näiteks otustatakse ühes episoodis ühiselt, et kuigi on võimalus nomineerida ka keegi teine, valib iga mängija tule alla saatmiseks ikkagi iseenda. Tegemist on küll USA publikule suunatud sarjaga, kus üksteise reetmine ning tehislikult dramaatiliste hetkede loomine tundub justkui norm olevat, ent kuidas käitusid inimesed siin? Nad lihtsalt järgisid kokkulepet, ei löönud teineteisele nuga selga ning ehitasid seeläbi üles usalduslikud suhted. Välja võib tuua ka hetke, kus võistlejad panid tähele, et algselt üsna mitmekesine mängijaskond hakkab kuidagi väga heteromehe-näoliseks muutuma ning seetõttu otsustatakse teadlikult hääletada just naiste ning seksuaalvähemuste poolt, et kõigil oleks võrdne šanss võiduni jõuda.

Annab lootust, et inimesed on tõesti nii ilusad ja head, nagu me soovime uskuda.

Conversations With Friends

Nii Sally Rooney romaan “Normaalsed inimesed” kui selle põhjal vändatud sari said mõni aeg tagasi palju tähelepanu. Kutsusime isegi üles seda sarja vaatama.

Samas on Rooney esikromaan “Vestlused sõpradega” ja selle ainetel loodud samanimeline Hulu sari “Conversations with friends” saanud märgatavalt vähem tähelepanu. Tegemist on kinematograafiliselt ilusa, ent Rooneyle omaselt rabeda ja ebamugava oskamatu armastuse looga, mis on täis valesid otsuseid ja ütlemata jäänud sõnu. Sarja keskmes on oma identiteeti otsiv segaduses noor naine, kes ei tea, mida elult tahta, või veelgi tähtsam, mida temal elule pakkuda on.

Sari pole hetkel Jupiteri keskonnas saadaval, kuid loodetavasti ilmub peagi taas levisse.

Deadloch

Kusagil Tasmaania karuperses, väikelinnas nimega Deadloch, leiavad kaks teismelist Austraalia põliselanikust tüdrukut rannalt alasti mehe laiba. Üks pillab ehmatusest põleva suitsu suust, laiba häbemekarvad võtavad tuld, teine tüdruk hakkab oksele ja sarimõrvade jada ongi alanud.

Juhtumit hakkab lahendama tasakaalukas politseinik Dulcie, kellele saadetakse regiooni pealinnast Darwinist toeks paariline Eddie, kes ropendab, joob, kepib ringi ja ajab kõiki niisama endast välja. Kaasa löövad ka kohaliku jaoskonna numpsik Sven (oskuslik sooneutraalsete asesõnade kasutaja) ning nohik Abbie (kes hakkab peatselt abielluma täiesti väljakannatamatu mees-seletajast ja eneseimetlejast kohtuarst Jamesiga). Eddie kauboistiil võib küll üle võlli olla (õnneks pannakse sellele alates sarja neljandast episoodist vähem rõhku), aga kui sellest mitte välja teha, on sari ise mõnus ja selle kõrvalteemad lõbusad.

Deadlochi on nimelt tabanud gentrifikatsioon – linna on kolinud keskealised, kultuurihuvilised lesbid ning tõrjunud sellega välja aussie misogüünidest kastiauto-mehed. Viimased pole muidugi kuhugi kadunud, vaid osutavad vastupanu, sh tõrvikumarsiga “Reclaim the Night” (“Öö tagasi meile”). Mõrvadega samal ajal algab Deadochis kultuurifestival, mille avamisel palutakse põliselanike esindajal mõned tervitussõnad öelda, ent too saadab kivinäoga kõik perse. Politseiniku Dulcie naine Cath on küll heas kontaktis oma tunnetega, loeb eneseabiõpikuid ja käib teraapias, ent on samal ajal inimesena kohutavalt pealetükkiv. Linna juhib rahakas matriarh, kes räägib naiste võimestamisest, aga tõmbab neil samal ajal vaipa jalge alt. Meeste laibad aga aina kuhjuvad…

Sarja saab vaadata Amazon Prime videost.

Slow Horses

Persekukkuud spioonikollektiivi kolmas hooaeg on väljas ning kõik on jätkuvalt sama kaootiline: kes unustas salastatud dokumendid metroosse, kellele meeldib kokaiin ning kes on lihtsalt väljakannatamatu munn. Ühtlasi tähendab see, et koos teiste värvikate kujudega on tagasi ka maailma kõige skeemitavam spioonijuht Diana Travener. Ta on ilus, ta on stiilne, nutikas ja külmavereline. Rohkem sõnu polegi vaja. Kui sari meeldib, siis sarja aluseks olevad raamatud on muide veel paremad.

Spioonikaosega saab lähemat tutvust teha Apple TV+ vahendusel.