Sõnastik:

Incel’id on kogukond ja liikumine, kes identifitseerib ennast tahtevastase tsölibaadi kaudu. Nimetus incel koosneb kahest ingliskeelsest sõnast – involuntary (tahtevastane) ja celibacy (tsölibaat). Incel’id on üldjuhul heteroseksuaalsed valgenahalised nooremapoolsed mehed, kes ei suuda – olgu põhjus ebaatraktiivseks peetud välimus, madal sotsiaalmajanduslik staatus või midagi muud – meelepäraste „kuumade“ naiste tähelepanu köita. Incel’id koonduvad ja suhtlevad enamjaolt kogukonna internetifoorumites.

Nullindatel ingliskeelses keeleruumis esile kerkinud internetikogukonna foorumipostitustele on sageli iseloomulik põlgus, misogüünia, misantroopia, enesehaletsus ja jälestus, rassism ja vägivalla heakskiit. Incel’ite foorumites unistatakse maailmast, kus mehed on tõelised mehed ja naised on selle eest tänulikud. Maailmast, kus ei ole aborti, lahutusi ega arrogantseid naisi, kes vinguvad võrdse palga pärast. Maailmast, kus naistele on vaja meelde tuletada, et nad on nõrgad, ja et neil on vaja mehi, kes neid kaitseks. Praeguses ühiskonnas pole incel’ite meelest meestel ruumi olla kangelane, kuna naised on liiga emantsipeerunud. Incel’i-loogika võib kokku võtta järgmiselt: naiste kohustus on meestele pühendada oma aeg, armastus ja erootiline tähelepanu. 

Kui mehed neid asju ei saa ja nad peavad tegelema kõrvalejäetuse, üksilduse või seksuaalse läbikukkumise tunnetega, on see ilmajätmine vägivallaakt ja selle eest tuleb naisi karistada. Incel’i silmis pole inimväärikust välja teeninud naised, kes ei ole „kuumad“; aga naised, kes ka tegelikult seksivad, on litsid. 

Incel’ite mõtteviis on misogüünne ja vägivaldne. Mõte, et naise seksuaalne nõusolek võiks päriselt olla tähtis, on neile võõras. Vägistamine ei ole midagi tõsist, vastupidi, see et nemad on sunnitud ilma seksita elama, on samaväärne või isegi suurem ebaõiglus. Incel’id arvavad valdavalt ka, et naistel endal pole päris seksuaalsust ja naised otsivad ainult võimalust saada vahetuskaubana seksi eest meestelt maksimaalselt ressursse.

Incel’eid seostatakse paremäärmuslike kogukondadega. Ebakindlates majanduslikes oludes on luuseritunne kerge tulema ja see teeb tänapäeva mehed paremäärmusluse suhtes kergesti vastuvõtlikuks. Nende hulka värbamine algab tihti kannataja eesõiguse tundmisega. Incel’id peavad end sunnitud tsölibaadi tõttu rõhutuks ja on pakkunud lahendusena välja „seksi ümberjagamist“, mille järgi peavad naised neid seksuaalselt teenindama, vastasel juhul peab riik ilmajäetuse rahaliselt kompenseerima. 

End incel’ina määratlevad noormehed on toime pannud massimõrvu ja terroriakte. Tuntumad juhtumid on 2018. aastal Torontos bussiga kümme inimest tapnud Alek Minassian ja 2014. aastal Californias kuus inimest surnuks tulistanud ja pussitanud Elliot Rodger. Mõlemad on kujunenud incel’ite kogukonna märtriks. Euroopa ja Põhja-Ameerika politsei on paremäärmuslike gruppide kasvavat ohtu avalikule korrale palju aastaid peamiselt ignoreerinud, eelistades keskenduda nende toimepandavale vägivallale, kes pole valgenahalised ja on pärit mujalt. Paljud incel’i-foorumid on viha õhutamise pärast suletud. 

Ajakirjaniku ja ja feministliku kultuurikriitiku Laurie Penny hinnangul peegeldab incel’itega seotu laiaulatuslikke ühiskondlikke hoiakuid. Enamik inimesi on küll nõus, et incel’ite vaated on ekstreemsed ja et nende pakutud lahendused on vägivaldsed, ent nende peamine ootus – et naised on meestele seksi võlgu ja mehed lihtsalt peavad seksi saama – on ühiskonda sisse juurutatud. „Ja kuna tuleb välja, et me pole kultuurina võimelised panema noori mehi oma tegude eest vastutama, siis süüdistatakse ka selles naisi.“

Spetsiaalset Eesti incel’ite foorumit ei paista eksisteerivat, kuid ennast incel’iks pidavaid või incel’i profiiliga haakuvaid mehi eksisteerib loomulikult ka siin. Incel’itest on kirjutanud ka äärmuskonservatiivsed väljaanded Uued Uudised ja Objektiiv. Sealsetes artiklites leitakse, et incel’ite probleemi on põhjustanud seksuaalrevolutsioon ja üheöösuhted ning lahendus on monogaamse abielukultuuri ja traditsioonilise meherolli taastamine.

Viimastel aastatel on (ingliskeelses) sotsiaalmeedias esile kerkinud ka femcel’i-kultuur. Femcel’id on naised, kes defineerivad ennast selle kaudu, et neil ei õnnestu (seksuaal)suhet luua, kuna nende välimus ei vasta ilunormidele ning see mõjutab neid sotsiaalselt ja majanduslikult. Femcel’i-foorumites kirjeldatakse sarnast alandust ja väljajäetustunnet nagu incel’i-foorumiteski, kuid neile tunnetele reageeritakse teistmoodi. Incel’i-diskursuses kiputakse viha suunama ühiskonda ja selle väljundiks on misogüünia. Femcel’i-kultuuris arvatakse, et vaid välimusele keskenduvat ühiskonda pole võimalik muuta ja seepärast on viha ning pettumus suunatud pigem sissepoole – iseendale. 

Esimene veebikogukond, mis kasutas terminit “incel”, asutati 1993. aastal. Kanada ülikooli üliõpilane, keda tuntakse ainult eesnime Alana all, lõi veebisaidi, et arutada laiemalt oma seksuaalse inaktiivsuse tagamaid. Veebisait oli mõeldud kõigile inimestele sõltumata soost.

Loe ka Mari Peegli tehtud intervjuud digitaalse noorsootöö keskuse ja incel’i-liikumise uurija Christian Mogenseniga siit.

Tegemist on sõnastikusarja postitusega. See on teejuht, millest läbinärimine aitab feminismi nähtamatut raamistikku mõista ja ühtlasi oma sõnavara parandada. Teisi sõnu loe siit. Kui soovid mingit sõna sõnastikus näha, kirjuta meile.