Me ei saa panna inimesi ainult ühte kategooriasse

Sarnaselt Eestiga defineerib Rumeenia põhiseadus perekonna sooneutraalselt kui abikaasade abielul põhinevat institusiooni. Sellisest sõnastusest on tuld võtnud organisatsioon Coalition for Family (Coaliția pentru Familie). 2015.–2016. aastal kogus ühendus peaaegu 2,6 miljonit allkirja, et toetada initsiatiivi muuta põhiseaduse sõnastust: “Pere põhineb mehe ja naise vahelisel abielul”. Referendum põhiseaduse muutmise üle võib toimuda juba selle aasta novembris ja arvestades üldist ühiskondlikku hoiakut pole väljavaated LGBT kogukonna jaoks kuigi head.

Kohtusin kohaliku LGBTQIA organisatsiooni MozaiQ presidendi Vlad-Levente Viskiga, kes rääkis kogukonna olukorrast Rumeenias ning sellest, kuidas referendumieelses situatsioonis saab näha võimalust ühiskondlikuks murranguks paremuse poole.

Milline on Rumeenia riigi suhtumine LGBT küsimustesse?

Alustuseks, Rumeenia oli üks kolmest viimasest Euroopa riigist, kus dekriminaliseeriti homoseksuaalsus. See juhtus 2001. aastal. Enne seda oli homoseksuaalsus ja homoseksuaalsuse nn propaganda kriminaalkorras karistatav ja inimesed sattusid reaalselt vangi.

2000. aastal võeti vastu diskrimineerimisvastane seadus ja 2001. dekriminaliseeriti homoseksuaalsus, mis olid kaks edasiviivat sammu Rumeenia ja LGBT kogukonna jaoks. Järgneva 16 aasta jooksul pole aga vastu võetud ühtegi seadust, mis parandaks LGBT inimeste olukorda. Mainitud 2001. aasta õigusaktid on samuti ajakohastamata.

Tsiviilpartnerlusseadust, mis annaks samasoolistele paaridele õiguse kooselu registreerida, on välja pakutud kolm korda: 2013., 2015. ja 2016. aastal. Kaks esimest katset lükati tagasi ning kolmas on praegu parlamendis. Nii et ei saa öelda, et riik teeks midagi LGBT kogukonna heaks.

Foto: Virginia Lupu

Kuidas kirjeldaksid LGBT üldist olukorda Rumeenia ühiskonnas?

Olukord on väga halb ja probleeme on palju. Siiani on juhtumeid, kus inimesed kaotavad oma orientatsiooni tõttu töö. Kehtib küll diskrimineerimisvastane seadusandlus, kuid seda ei ole alati lihtne rakendada.

Meil puuduvad ka andmed, milline on situatsioon Bukarestist väljaspool, tõenäoliselt paljud geid abielluvad heteroabieludesse. Samuti on levinud see, et vanemad väärkohtlevad oma LGBT gruppi kuuluvat last ja meil ei ole vastavaid varjupaiku.

Probleemiks on ka HIV ning puuduv info puudumine selle kohta. Viimane uuring 2005. aastal näitas, et 5% LGBT inimestest elab HIV-iga. Ravi on küll kättesaadav, aga LGBT inimesed saavad haiglates tihti halva kohtlemise osaliseks, neid häbistatakse, on juhtumeid, kui nende isikuandmente konfidentsiaalsust ei austata.

Samuti on palju probleeme transkogukonnas. Suur osa transinimestest ei leia tööd või ei saa oma dokumente vahetada. Juriidilise soo vahetamise protsess on äärmiselt alandav. Viimase 15 aasta jooksul on olnud 6–7 inimest, kel on õnnestunud oma dokumente vahetada.

Samuti on levinud psühholoogilised probleemid, mida ei ravita. Meil lihtsalt ei ole selleks vahendeid. 20 miljoni elanikuga riigis ei saa pakkuda vajaminevaid teenuseid, kui meil on kogukonna jaoks kättesaadavad kaks psühholoogi Bukarestis … (Arvestusega, et LGBT gruppi kuuluvate inimeste suhe populatsioonis on 4%, võib eeldada, et Bukarestis on see arv umbes 96 124. Toim)

Kõik see on seotud homoseksuaalsuse nii hilise dekriminaliseerimisega. Ungaris, Tšehhis, Bulgaarias oli isegi 80ndatel geibaare, korteripidusid, rohkem silmatorkavat riietumist. See võimaldas gei-identiteedi, queer-identiteedi tekkimist. Aga Rumeenias arreteeriti geisid kuni 2001. aastani. Meil ei ole olnud aega identiteeti ehitada. Praegu areneb see aeglaselt.

Pride toimub Bukarestis alates 2005. aastast. 2006. ja 2007. aasta pride’idel oli vägivallalaine, kuid 2008. aastast toimus üritus vägivallata, aga samas väga väikese osalejate arvuga. Viimasel kahel aastal olid pride’id väga edukad, osalejaid on olnud üle 2500.

Bukaresti pride 2017. Foto: Felix / Flickr CC

Räägi lähemalt eesseisvast referendumist

Referendumi eesmärk on keelustada samasooliste paaride abielu, muuta põhiseaduse sõnastust nii, et abielu saaks sõlmida ainult mehe ja naise vahel. Kuigi tegelikkuses praegune tsiviilseadustik keelab samast soost inimeste abielu nii või teisiti.

Referendumi eestvedaja on Coalition for Family, mis ühendab 40–50 organisatsiooni. Nad propageerivad vihkavat diskursust, näiteks nad pooldavad ümberpööramisteraapiat. Nad väidavad, et sooidentiteet ja seksuaalne orientatsioon on väljamõeldud asi. Samasooliste suhetest rääkides hoiatavad nad pedofiilia eest, kahenaisepidamise eest, väidavad, et maailma lõpp on tulekul ja traditsiooniline eluviis on ohus.

2015.–2016. suutsid nad koguda 2,6 miljonit allkirja põhiseaduse muutmise poolt. See on väga suur allkirjahulk ja seoses valimiste lähenemisega tekkis olukord, kus kõik parteid nende 2,6 miljoni hääle pärast konkureerima hakkasid. Praegu valitsust juhtiv sotsiaaldemokraatlik erakond on referendumi teema kaaperdanud ning nad suruvad seda edasi väga valjuhäälselt. Mis on muidugi hullumeelne, sest tegemist on vasakpoolse valitsusega, niinimetatud sotsialistidega, kes toetavad initsiatiivi kindla grupi kodanike, vähemuse kõrvalejätmiseks avalikult areenilt! Sellise asjaga me seisame siin silmitsi.

Milline on Rumeenia õigeusu kiriku positsioon selles debatis?

2003. aastal oli kiriku toetus ühiskonnas 90%, nüüdseks on see langenud alla 50%. Referendum ja vastandumine LGBT kogukonnale on kiriku katse end uuesti legitimeerida. Kirik on igal LGBT õiguste arengusammul oma vastuseisu avaldanud ning teinud LGBT teemast oma doktriini tuuma. Rumeenias on väga raske leida LGBT inimesi, kes usuks jumalasse, sest nad leiavad end alati kirikuga opositsioonis.

Referendumiga seoses on oluline mainida, milliseid sidemeid Rumeenia õigeusu kirik ja Coalition for Family omab Ameerika Ühendriikide neoprotestantlike ja konservatiivsete gruppidega nagu Liberty Counsel ja Alliance Defending Freedom International – mõlemaid neist peetakse Ameerikas vihagruppideks. Viimase viie aasta jooksul on nad oluliselt suurendanud oma Euroopa tegevuse rahastust. Nad olid segatud Horvaatia 2013. aasta referendumisse, mis keelustas samasooliste paaride abielu, samuti tegutsesid nad Slovakkias, kus sarnane referendum 2015. aastal läbi kukkus. Samuti on nad seotud Iirimaa abordiõiguste diskussiooniga. Nende kohalolu on tajutav üle Euroopa, nüüd ka Rumeenias. Nende rahastuse liikumine on jälgitav ning Alliance Defending Freedom isegi esitas referendumiga seoses omapoolse avalduse Rumeenia konstitutsioonikohtule. Nad ei tee seda kusagil suletud uste taga, vaid täiesti avalikult.

Milliseid tulemusi võib referendumist oodata?

Et ükskõik millise referendumi tulemused Rumeenias oleks kehtivad, on vaja ületada künnis, mis on 30% valimisõiguslikust elanikkonnast. See on päris suur arv, umbes 6 miljonit inimest.

LGBT kogukonna sees on seisukohad kahetised – kas me peaksime osalema või mitte? Kui sa ei osale, siis sa ütled: ma ei legitimeeri seda referendumit, sest see on ebamoraalne, ebademokraatlik ning üritab inimestelt nende õigusi ära võtta. Kui valmiskünnis jääb ületamata, siis kogu referendum nurjub. Sarnaseid referendume on kasutatunud oma võimu seadustamiseks mitu paremradikaalset parteid või autoritaarset valitsust: Viktor Orbáni migratsioonivastane referendum Ungaris, mis kukkus läbi, või Erdoğani referendum Türgis eesmärgiga kärpida kodanikuõigusi.

Teine osa kogukonnast on otsustanud hääletada põhiseaduse muutmise vastu. Idee selle taga on, et pärast referendumit, isegi juhul, kui me selle lahingu kaotame, on meil edasistes läbirääkimistes midagi ette näidata. Me saame need hääled lauale lüüa. Mõned poliitikud on tsiviilpartnerluse kaitseks välja astunud ning õhus on lubadus, et kui referendum saab tehtud ning samasooliste abielu keeld on rakendatud, siis nad võtavad tsiviilpartnerlusseaduse vastu. See on aga muidugi omaette küsimus, et kas LGBT kogukond on valmis selliseks vahetuskaubaks, sest õigused ei ole see kaup, millega sellisel viisil tehinguid sooritada.

Nii et hoiakud kogukonnas on kahte jagunenud, ja saab näha, kuhu poole enamus kaldub. Oluline on, et LGBT kogukonna sees toimuks debatt.

Referendum toob esile veel ühe kriitilise tähtsusega probleemi – ühiskonna lõhestatuse. Ühel pool on euroopalik, valgustatud, linnalik, kaasaegne ning selle vastas on keskaegne, ortodoksne, tagurlik. See on aga ohtlik lähenemine, eriti feministlikust ja queer-vaatepunktist, kriitilise mõtlemise vaatepunktist vaadates. Me ei tohiks ühiskonda niimoodi kaheks jagada, sest tegelikkuses need vastandid ei ole lahus: meil on töölisklassi LGBT inimesi, enamik transinimesi on väga vaesed… Me ei saa panna inimesi ainult ühte kategooriasse.

Milles näed positiivseid muutusi?

Tähtis on märgata, millal poliitiliste võimaluste struktuur muutub. Inimesed tunnevad praegu viha ja see viha tuleb mingi konstruktiivse tulemuse suunas juhtida. Just viha tõttu on vaja inimesi mobiliseerida. Ma usun, et see on ääretult oluline ja see ka toimub just praegu. Kogu LGBT liikumine taaselustus 2015. aastal, kui referendumi küsimus õhku kerkis. Kui ilmnevad raskused, tekib inimestel huvi ja nad aktiveeruvad. Me peame leidma viise, kuidas sellest lähtuvalt ühiskondlikku liikumist ehitada.

Kõigest hoolimata kogeme me praegu LGBT ajaloo parimaid aegu Rumeenias. Jah, tulemas on referendum ja õigeusu kiriku vastuseis, on suurenenud vägivald LGBT inimeste vastu, on kõik need halvad asjad. Aga samal ajal on meil rohkem kapist välja tulnud noori inimesi kui kunagi varem, rohkem liitlasi kui kunagi varem. Meil on sotsiaalmeedia, mis võimaldab palju kiiremini palju rohkemate inimesteni jõuda. On ajakirjanikke, ülikooliprofessoreid, kes referendumi vastu sõna võtavad.

Nihe avalikus diskursuses on juba toimunud ja see on suurema ühiskondliku liikumise algus, mis jätkub. Sest muidu … see lihtsalt peab jätkuma.