Emadest ülerääkimisel on poliitilised tagajärjed. 1. osa

Maari Põim kirjutab, miks me vajame emaduskeskset feminismi.

Mulle näib, et viimase aja meediapildi üks märksõnadest on emadus. Jah, emadus. Sest just emadus ja selle (puudulik) kujutamisviis osutub paljudel puhkudel selleks nimetamata, nähtamatuks lüliks, millel on kandev osa, ent millest me ei räägi ja mille kaudu me sotsiaalseid protsesse ei analüüsi, kuid peaksime seda tegema.

Püüan erinevatest kildudest kokku panna lugude tandri, milles emadus ikka ja jälle üht või teist kuju võtab. Need on näited meediast, mida iseloomustab peaasjalikult emaduse ühedimensioonilisus. Tihti kujutatakse ema vaikivana, tavaliselt seepärast, et ta on süüdi või ohver. Ema ei tohi sellises kujutuses eriti palju muud olla. Näiteks ei tohi ta teha vigu, olla haige, pretensioonikas, ambivalentne – olla inimene –, sest vastasel korral saab ta nahutada ega sobi emaks.

Toon välja, millised tagajärjed emaduse patriarhaalsel kujutusviisil ühiskonnale on, ning näitan, miks on tarvis emaduskeskset feminismi ja mida emadus sotsiaalse analüüsi kategooriana juurde annab. Teen oma looga mõttelise kummarduse TALFFil 2023. aasta lõpus etendunud lavastuse „Other Mother” ees (Tiina Sööt, Dorothea Zeyringer), mida Kanuti Gildi saalis õnnestus jälgimas käia.

Kes on ema?

Ema ei saa defineerida üksnes naisena, kel on laps(ed), kuna emadus on sotsiaalne konstruktsioon. Lapse sünnitamiseks ei pea olema tingimata naine ning emalik käitumine ja hoolitsus (mothering) on õpitud ja sooülene. Ent kuidas emadust defineerida? 

Ema ei ole fikseeritud identiteet. Emaks olemine saab olla nii teguviis (s.o pidevat enesetäiendust eeldav praktika), ideoloogia, identiteedimarker, institutsioon, esitlusviis (s.o performatiivne emadus) kui ka kehalise kogemuse tähistaja. Nii ütleb Hele-Mai Viiksaar, kes oma 2022. aasta magistritöös „Ambivalentse emaduse kujutamine kirjanduses“ kirjeldab ajaloolisi ja sotsiaalseid seoseid, mis on tänapäevaseid emaduse narratiive mõjutanud. 

Patriarhaalsetes skriptides on emadus sageli stereotüüpne, st taandatud polariseerunud, teineteist välistavaks markeeringuks – stereotüüpne „hea ema” vs „halb ema”. Ühelt poolt emadust idealiseeritakse ja seda peetakse pühaks. Teisalt aga emasid tõrjutakse, eriti näiteks tööturul, üüriturul, tippjuhtkonnas, ühistranspordis ja kultuurietendusel, kui neil emadel juhtuvad nutvad lapsed kaasas olema. 

Madonna või hoor

Patriarhaalset emadust iseloomustab dihhotoomia, milles ühele poole asetub kristlik madonna (isetu, vaga, ideaalne, püha ema) ning teisele poole hoor (isekas, riiakas, liiderlik, halb ja madal ema). Sarah LaChance Adams on sõnastanud kolm patriarhaalse emaduse mandaati: naturaliseerimine, idealiseerimine ja olemuslikkuse omistamine. Nende järgi armastab „õige” ema alati oma last, tunneb emaduse igast aspektist rõõmu ja tahab ema olla või emaks saada.

Kuna „õige” ema saab olla ainult ülev (ja saavutamatu), siis võtab ühiskond ja avalikkus neid mandaate tõe pähe ning põrkubki patriarhaalse emaduse kahe pooluse (madonna vs hoor) vahel, põhiliselt muidugi emasid hukka mõistes, ent vahel neile ka üleloomulikkust omistades. Emade endi häält on väga vähe kuulda. Et ema on inimene, kelle loomuses on kõikvõimalik heledus, tumedus ja vahepealne, kõik inimlikud tunded ja tundmused, ei mahu sellesse käsitlusse.

Samas on emadus tohutult tuumakas ja põhjapanev. Helen Charman toob oma 2024. aastal ilmunud raamatus „Mother State” välja, kuidas suhestub emadus näiteks sellega, kuidas ühiskonnas ressursse (ebavõrdselt) jaotatakse, mis teenuseid riigilt vajatakse ning kuivõrd õiglane ja läbipaistev on tasusüsteemile rajanev majandussüsteem, millele riik tugineb. Emaduse suhe riigiga on Charmani sõnul pingeline ja keerukas ning vajab senisest tunduvalt põhjalikumat lahtimõtestamist.

Napi emaduskeele tagajärjed

Kelle valuuta on emadus? Kuidas me emadust kujutame, mil viisil ning millega seoses see kõne alla tuleb (ning ei tule)? Millised on seejuures leksikaalsed valikud? 

Brigitta Davidjants sõnastas oma hiljutises Müürilehe loos „Emadus on ebamugav” vajaduse kaasavamaks kõneviisiks kui senine harjumuspärane emaduskeel. Kui emadusest tööl ja tutvuskonnas avalikult rääkida ei kõlba, siis vaikitakse emadus maha ja sellel puudub koht. Emadus muutub kohatuks. Nii on emadust väga lihtne kaaperdada ning sellel on meile kõigile poliitilised tagajärjed.

Helen Charman toob välja, kuidas emadust on viimasel poolsajandil Suurbritannia kontekstis korduvalt politiseeritud, st rakendatud mingi poliitilise argumendi vankri ette või kasutatud relvana millegi või kellegi vastu, eriti konservatiivide leeris. 

Emadust mõistetakse sel puhul vahendina oma poliitilise agenda teenistuses ning seda kasutatakse valikuliselt, samas eitades emadust kui iseenesest poliitilist nähtust. See on ülevalt-alla-käsitlus, kus emadest kõneldakse neid endid kaasamata ning nende kogemust kuulamata. Ema identiteeti armastavad laialt kasutada näiteks konservatiivid, kuna see marker on nende poliitika keskne mobiliseerimise riistapuu ehk poliitretoorika instrument naiste samasse patta panemiseks või naiste omavahelise vastandumise õhutamiseks.

Eestis on veel sisustamata progressiivne feministlik emaduse manifest ning aktiivne emade kodanikuliikumine, mis ei taastoodaks polariseeritud emaduskuvandit.

Narratiive emadusest taastoodab – küll mitte ainukesena – meedia. Viis, kuidas meedias emadust esitatakse, mõjutab naiste emaks olemise kogemust ning seda, kuhu emadus ühiskonnas paigutatakse. Emadust puudutavad skriptid meedias, näiteks see, kus ja kuidas emasid kujutatakse, sisustavad seda, mida argielus emadelt oodatakse, millist käitumist peetakse emadele sobivaks ning kuidas ümbritsevad inimesed emadesse ja ka emad endasse suhtuvad. 

Eestis on veel sisustamata progressiivne feministlik emaduse manifest ning aktiivne emade kodanikuliikumine, mis ei taastoodaks polariseeritud emaduskuvandit. Kui emadus on taandatud vaid kõrgeks ja madalaks, siis sellised vastandpaarid taastoodavad patriarhaati ja on selle teenistuses.

Emadus ja feminism

Kuidas rääkida emadusest ilma naiste sookategooriat sellega võrdsustamata? Kuidas samal ajal väärtustada naiste karjääri ja ekspertiisi kõige erinevamates valdkondades ning mitte jätta kõrvale ka emaduskogemuse väärtuslikkust?

Emaduskogemusel põhinevat organiseerumist on feministlikes kogukondades ja akadeemilises kirjutamises peljatud, arvates, et see taastoodab transfoobiat, konservatiivseid soorolle ning hoiab naisi kodu rüpes ehk teisisõnu – taastoodab maternalistlikku ja sooessentsialistlikku ideoloogiat. Ent kui emadel puudub poliitiline esindatus, nende muresid ei tõsteta esile ning emasid ei kaasata nende emaks olemise kogemuse kaudu, loovutab see leksikaalse ruumi tagurlastele, kellele antakse vaba voli see väli oma ideoloogiaga sisustada.

Emadus on ühiskonnas üha mitmetahulisemaks ja keerukamaks muutunud, ent samal ajal on feministlikud emaduseuurijad ja emaduskeskse (matricentric) feminismi eest kõnelejad esile toonud, et ehkki naised on sotsiaalse grupina õigusi juurde võitnud ning naiste olukord tervikuna on maailma eri paigus aja jooksul paranenud, siis emad on sotsiaalse grupina märksa vähem õigusi saanud ning nende olukord ei edene samas rütmis.

Emade vajadused ja kogemused on olulised

Emaduskeskse feminismi eest seisjad, näiteks Andrea O’Reilly on rõhutanud, et olukord ei parane, kuniks feministlik uurimistöö ei sea emade vajadusi ja kogemusi kesksele kohale. Emaduskeskne feminism aitab patriarhaalseid soorolle vaidlustada ning toob esile emaduse kultuurilise relatiivsuse. Samuti aitab see lahti mõtestada, kuidas misogüünia ja seksism halvendavad spetsiifiliselt just emade olukorda. 

Näiteks asjaolu, et emade juttu oma lastest tõlgendatakse seltskonnas ja töökollektiivis ebasobiva, tüütu ja ebavajaliku teemana, on seksismi ilming, milles emaduse kategooria võimendab intersektsonaalselt naistevastaseid hoiakuid ja emadus toimib ebavõrdsust võimendava tegurina. See aitab mõista, miks on väikeste lastega emad tööturul kehvemas ja kaitsetumas positsioonis kui naised üldiselt.

Ehkki nii emaduskeskne feminism kui ka maternalism asetavad emaduse kesksele kohale, erinevad need O’Reilly kinnitusel selle poolest, et emaduskeskses feminismis ei edendata traditsioonilisi soorolle, mille kohaselt on naine eeskätt ema, ja igale naisele on justkui looduse poolt kaasa antud teadmine, kuidas ema olla jms. Teisalt edendavad O’Reilly tekstid pigem feminismi, mis ei ole transsoolisi ja mittebinaarseid vanemaid kaasav ning kui emadusest kirjutada vanemluse sünonüümina, siis oleks see tagasiminek. Siinkirjutaja argument on pigem see, et emadus on kasulik analüüsikategooria, mida ei peaks vältima, ning emadus ei saa olla ainult TERFide ja konservatiivide jutupunkt.

Emaduskeskne feminism on ka vastukaaluks ainult lapsekesksele perekäsitlusele, kus oodatakse, et ema ohverdab oma turvatunde (ja vahel ka elu) selleks, et laps saaks tunda kahe vanema olemasolu (viitan vanemate hooldusõiguse vaidlustele, milles suunatakse lähisuhtevägivalla ohvritest naisi „lapse nimel” pereteraapiasse ja lepitusse vägivallatsejast isaga). Lapse huvide kesksus ilma feministliku võimukriitikata ja emade huvikosteta vormub paraku patriarhaalse sookäsitluse eestkosteks, kus ema jääb kaotajaks, kellelt nõutakse vägivalla alla neelamist ja sellele alistumist.

Emadus vs vanemlus

Milliseid kultuurikihte sõna „ema“ kätkeb ning milliseid aspekte aitab see esile tuua? Mis tähendusväljad kaasnevad, kui kasutatakse sõna „ema“, erinevalt sellest, kui jutt käib (võrdsest) vanemlusest? Kuidas rääkida ühteaegu võrdsest vanemlusest, ent tuua seejuures välja ka emadele rakenduvad topeltstandardid?

Kriitikud on väitnud, et võrdsusfeminismi kaasavad mõisted, nagu näiteks töö- ja pereelu ühitamine, hooletöö, võrdne vanemlus ja vanemapuhkus, võivad tahtmatult hoopiski taastoota soolist ebavõrdsust, kuna need pole sooneutraalsed, vaid sootuimad. Egalitaarne käsitlus on vajalik, ent samas tekib küsimus, kuidas aitab see esile tuua neid spetsiifilisi struktuurseid kitsaskohti, mida kogevad just emad? 

Ehkki naised on sotsiaalse grupina õigusi juurde võitnud ning naiste olukord tervikuna on maailma eri paigus aja jooksul paranenud, siis emad on sotsiaalse grupina märksa vähem õigusi saanud ning nende olukord ei edene samas rütmis.

Näiteks töö- ja pereelu ühitamist mõistetakse töökohtades tihti „naiste teemana” ning hooletöö kohustused langevad põhiosas emade õlule, ent eespool toodud mõistetes ei tule see eriti esile. See ei tähenda, et need mõisted ei oleks feministlikud, pigem osutab see vajadusele edendada võrdsust ühtviisi nii emaduse, isaduse kui ka vanemluse markerite abil, neid identiteete mitte eirates, vaid feministlikult ja kaasavalt sisustades.

Struktuursed kitsaskohad

Emade ees laiutab palju struktuurseid probleeme ühiskonnas, tööturul ja kodus. Tasustamata hooletöö ebavõrdsusest ning selle osakaalust majandussüsteemis rääkis näiteks Praxise uuring „Nähtamatu osa majandusest: mis on tasustamata hooletöö hind?“. Uuringus mainiti nii Eesti märkimisväärset emaduslõivu kui ka asjaolu, et emadus on üks peamisi takistusi naiste edasiliikumisel karjääriredelil.

See kõlab omakorda kokku Praxise uuringu aruandega „Tippjuhiks saamise teed: mehed juhtuvad juhiks, naised juhivad end juhiks“, mille järgi on naistega võrreldes meeste kanda vähem koduseid ja nn hooletöid ning emadus võib olla takistus naiste tööalasele edenemisele. Uuringus mainitakse ka eeldust, et olla korraga hea ema ja hea töötaja on omavahel vastuolus, mistõttu emadus on tööturul laiemalt madala staatusega.

Emaduskeskne feminism on muutunud akadeemiliselt küll veidi hoomatavamaks, ent siiski peab emaduse nägu Eestis eri uuringutest kokku klapitama nagu lapitekki. Siit-sealt leiab käsitlusi nii tööturunähtuste, näiteks emaduslõivu, palgalõhe, tööturutoetuste ja klaaslae kohta, kui ka erinevate iibepoliitika mehhanismide, näiteks toetuste ja lapsehoiuteenuste, samuti vaimse tervise ja hooletöö kohta, ent need käsitlused ning eri uuringud ei moodusta veel eriti hästi tervikpilti. Samuti ei aita need vastata küsimusele, missugust elu elab ema Eestis – seejuures teise kodukeelega ema, puudega ema, teise samast soost vanemaga last kasvatav ema, koos oma ema või õega üksikvanemana last kasvatav ema, kroonilise haigusega ema, eakas ema, neuroeripäraga ema.

Emadus paremäärmusluse teenistuses

Rahvusvaheliselt on emade poliitilise vankri ette rakendamist palju näha, näiteks on emadus kui sümbol leidnud kasutust vaktsiinivastastes protestides ja vandenõuteooriate levitamises (vt näiteks Instagrami pastel Qanon, kosmiline parempoolsus, alt-health) ja tradwife’ide liikumises (mormoonidest suunamudijate taktikepi saatel) jms. Ema on sellistes liikumistes vahend ning laps on vektor, millesse projitseerida hirm teadmatuse ees.

Paremäärmuslikud parteid ning alt-right-liikumised on emade värbamisel oma ridadesse sotsiaalmeedia abil olnud märksa edukamad kui progressiivid. Emade kõnetamisel on vasakpoolsed poliitilised jõud olnud pigem tagasihoidlikud nii meil kui ka mujal, ent selge on, et kuna olulisele osale ühiskonnast on emaks olemine esimene identiteedimarker, siis on poliitiliselt küsimus sõnumiseadmisoskuses ning inimeste kõnetamise võimes, milles konservatiivid on olnud edukamad.

Edu on saatnud ka emaduse kaubastamist, eriti suureneva ühiskondliku ärevuse saatel, kus ootused emadele ületavad mõistlikkuse piire. Kaubastunud emadus sisaldab mustmiljonit toodet, mida ideaalse emaduse saavutamiseks endale soetada on tarvis ning mis lahendavad emade mured. Kui patriarhaati rahuldab stereotüüpne, ent saavutamatu „hea ema” kuju, siis neoliberaalsusesse sobib selle kaubastunud ja kapitalistlik versioon, sest iseendas kahtlev ja teiste ees süüd tundev ema on hea tarbija ja toob ettevõtetele sisse.

Emadest ülerääkimisel on poliitilised tagajärjed. 2. osa