Ennatlikult suletud tähistaevas. Eesti kirjandusest, feministlikult

Pilt: Nong Vang / Unsplash

Lisa Rado on juba 27(!) aastat tagasi juhtinud tähelepanu tõigale, et sissearvav, kaasakutsuv ja sõbralik tundekude kultuurikriitikas või kogu intellektuaalses suhtluses on psühholoogiliselt väga raskesti saavutatav.1 Sellega osutab ta eelkõige feminismi enda sees tõusnud tülidele ning nende kurjas toonis vahendusele, kutsudes üles meenutama feminismi üht tuuma ehk kaasavat poliitikat, mis tähendab ka oma vastase argumendi rahulikku ärakuulamist.

Miks on kaasav, kuid samal ajal poliitilis-intellektuaalselt vahe, tundeline tekstuur kriitikas nii raskesti saavutatav? Hiljuti Rado esseed lugema sattudes pidin kurvastusega tõdema, et kuigi Eestis viljeldakse mitmesugust feminismi, ei lasu meie murekohad ikka veel feminismis endas, sest siinne feministlik kogukond on võrdlemisi ühtehoidev. Lokaalne probleem elutseb seni ikka teravas vastanduses feministid versus mitte-/antifeministid.

Miks kohalikus kultuurisfääris feminismi – mille osalisteks sünonüümideks on saanud ka üldisemad mõisted, näiteks poliitkorrektsus ja võltssallivus2 – sageli põlatakse ja halvustavalt välja arvatakse? Miks peetakse feministlikku või muid politiseeritud tõlgendusmudeleid kultuurile koguni kahjulikuks? Millest see vastuolu võrsub?

Klaaskuul ja sült

Üks võimalus sellele küsimusele lahendust otsida on analüüsida, kuidas on meil kultuuri, näiteks kirjandust, ajalooliselt mõistetud ja hinnatud. Mitme sõna võtnud ühiskonnaliikme feminismi otsesema või kaudsema äratõukamise põhjusi on ositi leida XX sajandi alguse kirjandusloost, mil vormus professionaalne pea täielikult meestest koosnev kirjanikkond ning mil teoretiseeriti kultuuri ülesannete ning kirjaniku-kultuuritegelase rolli ja tähtsuse üle ühiskonnas. Tollal loodi ka institutsioonid, mis praegugi eesti kirjandust vormivad (Eesti Kultuurkapital, Eesti Kirjanike Liit, Looming).

Eesti 1920. – 1930. aastate kirjanduslooga kas või põgusalt tutvudes torkab silma kompromissitu konflikt kirjanduse kui ühiskondliku ehk poorse nähtuse ning kirjanduse kui unikaalse ühiskonnast kõrgemal seisva marmorja palli vahel, mis ei assotsieeru millegi muu kui iseendaga, on kõva, läikiv, väga ilus ja isetekkiv.

Tänapäeva kirjanduskriitikas ja -arutelus võib neid vastanduvaid tõekspidamisi samuti tajuda.3 Esiteks on meil tugev tekstikultuse kogukond, kus kirjandust peetakse millekski eraldiseisvaks (sageli sünonüümse sõnaga „eriline“), tuues esiplaanile ja austades paberil olevat teksti (sõnu) ning raputades selle lahti kõigest välisest. Kirjandus on niimoodi formalismile naalduv asi iseeneses. Poliitika kaasatõmbamine kirjanduse uurimisse või selle viljelemisse tähendab selles mõttevaos kauni klaaskuuli kildudeks lõhkumist ning inimestelt selle hea ära võtmist, mida klaaskuul muidu teeks. Eraldatud-hoitud klaaskuul suudab lepitada, lohutada, aidata, ülendada, tervendada. Klaaskuul, mis asetatakse sootsiumi sekka, tekitab aga pingeid ja tuska.

Teiseks on meil kirjandust ja kultuuri ühiskonna osana vaatlev kogukond. Sellisel juhul ei uurita kirjandust mitte klaaskuulina, vaid sültja-viskoosse massina, mis voolab ja hakkab kuhugi kinni, tuleb lahti ja liimub uuesti. Kirjandus on sellisel juhul tugevasti oma loojate ja nautijate külge kleepunud ja vastupidi. (Ilmselt on meil ka neid suundumusi segavad kogukonnad, aga jätkem nad praegu kõrvale.)

Kristallselgelt tuleb mainitud vastandus välja Alvar Loogi intervjuust Viivi Luigega: „Nüüdisaja kultuuris on minu meelest kaks leeri, kaks poolust. Üks, mis inimese vaimset vabadust piirab, ja teine, mis inimese vaimset vabadust avardab. Esimene suund on see, mis madaldab kultuuri üheks paljudest sotsiaalsetest või poliitilistest projektidest. [—] Teine suund kultuuris hoiab taeva, eriti tähistaeva, meie kohal alati lahti, alati avatud ja annab meile seda tuge, mida me elades vajame.“4

Siit selgub, et kirjandust ei tohi madaldada poliitikaks. Kasutatav verb on võtmetähtsusega: madaldamine osutab sellele, et kirjandus seisab a priori kusagil üleval [vt ka Galder Gaztelu-Urrutia 2019. aasta filmi „Platvorm“ („El hoyo“), kus lift liigub toiduga ülalt alla ning ülemiste korruste elanikud söövad soolaseid hõrgutisi, kooke ja maiustusi ning alumiste elanikeni laskunud toit rikutakse, kõige alumistele ei jää midagi ning nemad söövad seetõttu üksteist]. Kujundlikult väljendudes, kirjanduse ühiskonnaga liitmine lükkab kirjanduse kuhugi allapoole, s.t riisub temalt magusaima positsiooni.

Viivi Luigele vasta(ndu)s ideeajaloolisest perspektiivist Tanel Vallimäe.5 Minu meelest vasta(ndu)b Luige sõnadele kaudselt – kuigi sellist viidet pole kirjatükist leida – ka Hasso Krulli kõnekas arutelu võrdsusest.6 Mõlemad keskenduvad sallivuse võrdlusele ükskõiksusega ning võrdsuse ja õigluse problemaatikale. Siinne arutlus kõrvutab feministlikku väärtuste kogumit elitaarse kunstimõistmisega.

Eraldamine ja hierarhiad

Kui murda doxa, et kirjandus/kultuur ja sellest väljaspool seisev on kaks eri olemit, võib juhtuda midagi samalaadselt vabastavat, mida „puhta kultuuri“ viljelejad usuvad kirjandusel olevat. Uskudes, et eluvaldkondade vahel toimub igavene või(s)tlus, kus mõned alad täidavad õitsengu, mitmekesisuse ja lohutuse eesmärgil tähtsamaid ülesandeid kui teised, ehitatakse vaimne pjedestaal, mille ülemisel astmel kõrgub kultuur – võimekate valdkond, kus lõhutakse piire ning mõtestatakse ümber inimese ja sootsiumi sisu.

Ka mina leian, et kultuur/kirjandus on amorfne innovatiivse algega ette­aimamatu valdkond, mis sageli kujutab elu ehedamalt kui statistikale tuginev teadustöö või põhjalik ajakirjanduslik uurimus. Kunstil selle sõna avaras tähenduses võib olla taastav, vabastav ja alternatiivset mõistmisruumi loov mõju.7 Küll aga ei usu ma, et värskus ja võimekus tuleneb sellest, et kultuur on sõltumatu muust inimtegevusest. Miks ei võiks kultuurist rääkida kui ühiskonna paratamatult politiseeritud osisest, kust nähtub elust pärinev, nii nagu loojad ja lugejad seda kogevad? Kust sugeneb mõttekäik, et kirjandust poliitilis-sotsiaalselt tõlgendades – seda inimellu asetades või selle inimelus asetsemist näidates – minetavad kirjandus ja kirjanduskriitika „toetuse ja toe“ ning sulevad „tähistaeva“ meie kohal?8

Küsimus on põhimõtteline. Eesti mõtteloos domineerib romantiline loojamüüt, mis XX sajandi alguses ületas riigipiiri ühes kirjanduse järkjärgulise institutsionaliseerumisega. Selle müüdi järgi on kunstnik – enamasti mees – erilisem kui teised inimesed ning see erilisus peab talle tagama privileegid, austuse ja materiaalsed hüved, ka innuka ja soostuvalt kuulava kõrva.9

Kuid kultuur ei asetu enam ammu teljel võim-hüved-austus sellises paigas, kus ta asetses XVIII sajandi lõpus ja XIX sajandi alguses, mil läänes viljelesid kunsti peamiselt Euroopa valged aristokraadid, või Eestis XX sajandi alguses, mil tegutsesid nooreestlased. Kirjanik on osa inim- ja/või kogukonnast, kuid mitte sedasi, et ta on teistest parem/erilisem, vaid nii, et ta on teistega koos. Koosolemist aga eesti kultuuri(kriitika) konservatiivsem tiib ei tunnista. Nii vormib romantilise kunstniku positsioonile asetuja (või sellest positsioonist unistaja) endale vaenlase. Vaenlasteks osutuvad vasakpoolsed mõtlejad-ühiskonnakriitikud, feministid ehk „kvoodi­naised“,10 keskkonnaaktivistid ning mitmesugustes projektides osalejad, kelle sihikul on postkolonialism, neo­liberalism ja rassism, s.o kõik, kes näevad kultuuri ja ühiskonda viskoossena.

Feministlik versus nartsissistlik kirjanduskultuur

Modernne feminism kui XIX sajandi lõpul otseselt ja samaaegselt nii poliitikast kui ka kultuurist võrsunud nähtus on kunstilembene: läänemaailma esimesed moodsad „uued naised“ nõudsid muu hulgas valimis- ja omandiõigust ning liikumisvabadust, kuid kirjutasid ka ühiskondlikest muudatustest publitsistikat ja romaane. Virginia Woolf sõnastas nüüdseks maailmakuulsad naisõigusluse ajalukku kuuluvad mõtted oma kunstiväärtuslikes esseedes, Simone de Beauvoir tegeles peale filosoofia meeleldi ilukirjandusega, Audre Lorde segab oma teoorias poeesiat ja mässu, õhutades lõhkuma ja taaslooma keelt. Need on ainult mõned ja ehk ka kõige leierdatumad, seetõttu selgemad näited sellest, et feminismis on poliitika ja kultuur tihedamalt seotud, kui esialgu paistab.

Ehkki (kõrg)kultuuri käsitletakse ka feminismis väga erinevatest vaatenurkadest, on feministlikud mõtlejad ühel meelel, et kirjandus võimaldab katsetada midagi uut, pakkuda tuge, lohutust, sõnastada kogemusi, mille jaoks puuduvad mittepoeetilises keeles adekvaatsed terminid ning portreteerida inimesi, kes ei ole veel kultuuristatud.

Seega soovivad nii mõtteloo suurkujud kui ka feministlikud kultuurikriitikud paradoksaalselt üht ja sedasama – vaimsust, vabadust, õitsengut, mitmekesisust, armastust, toetavaid ja küllaseid inimsuhteid. Kuid esimesed usuvad, et selleni ei ole võimalik jõuda, kui kultuur ja kultuuri tõlgendamine on osa ühiskonnast. Teised usuvad, et on. Esimesed arvavad, et poliitiline elustiil ja kultuur toodavad surnud kultuuri, teised, et seda toodab samasusel põhinev, kalkuleerival vaimul rajanev, kehalisust tõrjuv läänelik metafüüsika.11

On sümptomaatiline, et eespool mainitud intervjuus toob Luik esile inimese kolm suhet, mille mõtestamisel kujuneb inimese elu küllaseks: suhe surmaga, suhe jumalaga ja suhe iseendaga. Niisiis on Luce Irigarayl õigus, kui ta väidab, et kultiveerime läänes surmakultuuri, unustades järjepanu sündimise kehast kui meie kõigi eksistentsi eeltingimuse. Ometigi just sünni – mitte surma, jumala ja enda – kaudu saame kirjutada: saan kirjutada mina ja saavad kirjutada kirjanikud.12 Paraku ei ole me harjunud nii mõtlema.

Võimalik, et siin taga laiutab eesti kultuuri teatava koolkonna protektsionism, nartsissism ja kartus kaotada esikoht oma- ja teistsuguste seas, hirm taanduda. Süüdistades nn kõrgkultuuri poliitilisest rakursist käsitlejaid madaldamises, seatakse kunstile silt „Ära tule!“,13 sest juba ette on otsustatud, milline kriitik pühendub ja kas ta ka oskab kultuurist „korrektsel“ moel kõnelda.14 Ja see on kurb.

Kirjanduse ja kirjanduskriitika – sümbiootiliste sõprade – vabadus seisnebki selles, et kirjandusel on sõnavabadus ja kriitikal on sõnavabadus ning peetakse agarat, ent sõbraliku tooniga vaidlust. Ometi on meie kultuuriruumis ikka veel levinud arvamus, et poliitilistel, sealhulgas feministlikel kultuurikriitikutel on vähem sõna- ja valikuõigust kui väidetavalt apoliitilistel kirjutajatel. Lisa Radole mõeldes ei saa ma siiski aru, miks mina – feminist – kirjandusest tähistaevast leida ei või, kui ma seda ometigi iga päev leian? Miks ei võiks tähistaevast koos ammutada? Tõsi küll, Juhan Liivi sõnul võib ka tähistaeva all koledaid asju juhtuda …15

Öösse ära kadus
vanker vurinal,
udu sisse, tee pääl,
tähtis taeva all.

Ühes ära kadus
minu süda ka,
vankrivurinaga
sõitis minema.

Kasutatud allikad

1 Lisa Rado, Introduction. Lost and Found: Remembering Modernism, Rethinking Feminism. Rmt: Rereading Modernism. New Directions in Feminist Criticism. Toim Lisa Rado. Routledge, 2012 [1994], lk 3–22.

2 Alvar Loog, Viivi Luik: sallivus on tegelikult ükskõiksus. – Postimees 20. IX 2020.

3 Ühiskonnakriitika: Piret Karro, Teele Lember ja Sveta Grigorjeva. – Värske Rõhu taskuhääling; www.va.ee, 6. X 2020 (kuulatud 5. XI 2020).

4 Alvar Loog, Viivi Luik: sallivus …

5 Tanel Vallimäe, Sallivus ja võrdsus maailmavaatelistes vaidlustes. – Sirp 2. X 2020.

6 Hasso Krull, Võrdsuse kaks otsa. – Sirp 16. X 2020.

7 Fanny Söderbäck, Revolutionary Time. On Time and Difference in Kristeva and Irigaray. Suny Press, 2019.

8 Alvar Loog, Viivi Luik: sallivus …

9 Isobel Armstrong, The Radical Aesthetic. Blackwell Publishers, 2000.

10 Viivi Luik, Võltssallivus uuristab pinna jalge alt inimestel, kellede tõttu maailm veel toimib. – Eesti Ekspress, Areen 28. XII 2017. („See valelik, võltssallivusest tingitud olukord on sünnitanud kõik need Kvoodinaised ning Lumehelbekesed ehk siis inimesed, kes tahavad jumalamuidu, ainult oma sookuuluvuse või ealiste iseärasuste eest saada hüvesid, mis kuuluvad nendele, kes teavad, mida tähendab pühendumine, valikud ja vastutus.“)

11 Fanny Söderbäck, Revolutionary Time …; Alvar Loog, Viiv Luik: sallivus …

12 Fanny Söderbäck, Revolutionary Time …

13 Isobel Armstrong, The Radical Aesthetic …

14 Viivi Luik, Võltssallivus …

15 Juhan Liiv, Öösse ära kadus. Rmt: Juhan Liivi luuletused. Noor-Eesti, 1909.

7
FacebookTwitterEmail

Toeta meid!

Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Loe ka

Lend rämeparadiisis

Kuidas on olla vahesoolisuse ehk intersoolisuse (ingl intersex) seisundis sündinud teismeline konservatiivses kogukonnas, kui sa tunned – ja päriselt ka…

Taevani ja surmani

Milliseid ühendusi võib tekkida kahe varateismelise neiu, Anne Franki ja Dagmar Normeti elulugusid uurides, kui avastad, et nad üsna samal…

Hoia end meie tegemistega kursis

Feministeeriumi uudiskiri ilmub iga kuu alguses. Loe eelmisi uudiskirju siit.

Ostukorv
  • Ostukorvis pole tooteid.