Euroopa Nõukogu inimõiguste volinik: inimõigusi ei tohi võtta iseenesestmõistetavusena

Feministeerium kohtus Euroopa Nõukogu inimõiguste voliniku Dunja Mijatovićiga. Muu hulgas rääkisime vaesusriskist venekeelse kogukonna naiste seas, vanemaealiste inimeste õigustest, naistevastasest (seksuaal)vägivallast ja inimõiguste suundumustest laiemalt Euroopas.

Millised on inimõiguste suundumused Euroopas laiemalt, millised on takistused ja võimalused ning kuidas neid poliitiliselt mõjutada?

Inimõigustega on seotud hulk proovikive Euroopas. 21. sajandil peame me ikka veel tegelema eelarvamuste ja stereotüüpidega, takistavate suhtumistega eri ühiskondades. Samal ajal me liigume edasi tänu uuele tehnoloogiale. Aga selles protsessis on palju mahajääjaid. Me peame muutuma avatumaks ja alustama arutelu inimõiguste tähtsustest iga inimese jaoks, ja see ei ole lihtne asi teha. Euroopas on riike, mis liiguvad inimõiguste valdkonnas positiivses suunas edasi, aga ka riike, mis on tagasikäigul, ja see on suurem probleem kui lihtsalt stagnatsioon. Inimõiguste volinikuna näen ma palju võimalusi. Ma küll ei ole võlur, aga ma saan probleemile osutada ja aidata ühiskondi ja valitsusi põhiprobleemide seljatamisel. Need on päris suure küsimused: iga inimese heaolu, võrdõiguslikkuse küsimused, puuetega inimeste õigused, laste õigused, migratsioon on teema, millega me tegeleme igakülgselt, kui me räägime inimõigustest ja väärtustest. Osa teemadest rääkides unustame me inimõigused aga ära. Vaja on paremat teadlikkust ja seda, et tuleksime tagasi inimõiguste olulisuse juurde. Miks me hoolime inimõigustest? Viimase kahe aastakümne jooksul oleme seda kuidagi iseenesestmõistetavusena võtnud, kuid esineb tendentse, mis on kindlasti inimõiguste vastu.

Kas peate silmas natsionalismi ja traditsionalismi tõusu?

Näiteks. Kuid võrdsete õiguste, soolise võrdõiguslikkuse, naiste õiguste, LGBTI inimeste õiguste asjus – need kõik on erinevatest külgedest vaidlustatud.

Mis hinnangu Te oma visiidi põhjal annate soolise võrdõiguslikkuse, võrdse kohtlemise ja naiste õiguste olukorrale Eestis?

Sooline palgalõhe on suur probleem, mis on väga nähtav ning selle olemasolu on tuntav, nagu mulle rääkisid vabaühenduste esindajad, kellega kohtusin. Sama ilmneb ka Eurostati statistikast, mis ei anne Eestile sugugi head hinnangut. See peab muutuma. Eestist on maailmas teistsugune pilt: riik, mis liigub edasi, kus kasutatakse ja luuakse uut tehnoloogiat, kus on naissoost president ja mitu naissoost ministrit. See pilt, mis kõneleb representatsioonist, on ülioluline, sest saadab sõnumi, et see kõik on võimalik. Aga kui vaadata asja lähemalt, leidub probleem, mis nõuab tõsist sekkumist. Paljud stereotüübid on endiselt elujõulised. Käisin muu hulgas ka Ida-Eestis, paljud sealsed naised ei ole arengust osa saanud, paljud naised hoolitsevad laste ja vanemaealiste eest, ning nende elukutset, tööd ei väärtustata.

Foto: Flickr / Deuche Welle CC

Eestil on kuvand, et oleme väga arenenud riik, aga selle taga on hulk sotsiaalseid probleeme. Näiteks venekeelse kogukonna naised on palgalõhe hierarhias madalaimal positsioonil.

Palgalõhe üle Eesti on olemas ja põhjus, miks ma Ida-Eestisse soovisin minna, oligi see, et soovisin näha sealsete inimeste olusid lähemalt. Need lõhed peavad muutuma. Stereotüübid ja sooline võrdõiguslikkus, naised on mahajääjate hulgas teatud traditsioonide tõttu. Vajadus on jõuda nende inimesteni, vajadus on ühiskondliku teadlikkuse järele. Mitu projekti tegeleb perevägivallaga, valitsus proovib probleemi lahendada üle Eesti paljudes paikades. See kõik toob muutusi, aga see nõuab pidevat pühendumist nii võimulolijatelt kui ka kodanikuühiskonnalt. Vabaühenduste rahastus on liiga väike, et rohkem tööd selles vallas ära teha. Nägin Jõhvis, et eesti keelt rääkivad naised töötavad koos venekeelsete naistega, et perevägivalla või seksuaalvägivalla ohvreid aidata. Rohkem tuge vajavad initsiatiivid, mille kaudu antakse enesekindlust, varjupaika, nõustamist, usaldust ja teadlikkust. Suur probleem nii eestikeelsete, venekeelsete või mistahes vähemuse esindajate seas on see, et selgitamist vajab, mis üleüldse on väärkohtlemine. Ohvrid ise kahtlevad, et kas see, mis toimus, on üldse väärkohtlemine või midagi harilikku. Tahaksin, et keegi ei jääks maha, pean silmas vanemaid inimesi, naisi, keda iganes. Tarvis on rohkem inimestevahelist solidaarsust ja avatust. See pole lihtne protsess, aga vägagi vajalik. Palju vajalikku on juba ka tehtud. Kohtla-Järve kliinikus on keskus seksuaalvägivalla all kannatanute jaoks. Arstid aitavad juhtumeid dokumenteerida, töötavad väga hästi koos politseiga, annavad ohvritele head ja tõhusat nõu, miks on vajalik politseile avaldus teha ning võtavad ka kohtuekspertiisis kasutatavaid proove. See pole vaid tehniline abi, vaid kompleksne keeruline tegevus. Kannatanutele on vaja psühhiaatrilist ja psühholoogilist abi ja see kõik vajab rahastust ning arusaamist, kui vajalik see on tuleviku jaoks.

Meie Feministeeriumis oleme mures kooseluseaduse rakendusaktide pärast. Kui rääkida naiste õigustest, siis just see mõjutab tugevalt lesbipaaride õigusi, eriti neid, kellel on lapsed. Millised on teie soovitused edasiminekuks?

Tõstatasin selle küsimuse ka Eesti parlamendiga kohtudes. On selge, et seadus on olemas, aga sellest hoolimata ei saa paljud samasoolised paarid rakendusseaduste puudumise tõttu oma õigusi kasutada. Notarid võivad mitte tehinguid sõlmida ja tekivad olukorrad, kus vajalikke dokumente ei saa korda, sest rakendusakte pole. See on endiselt teema. Ma ei olnud varem kursis inimeste arvuga, keda see puudutab, aga olen seisukohal, et iga inimene loeb. Tunnustamine on kõige olulisem asi. Seadus on olemas, aga sellest ei piisa, kui selle järgi pole võimalik toimida.

Üks Teie visiidi teemasid oli vanuseline diskrimineerimine. Millist pilti nägite?

See on esiteks seotud juurdepääsuga tööturule, töö leidmisega 50–60-aastaste seas, diskrimineerivate hoiakutega selles vanuses inimeste suhtes. Teine asi puudutab hooldust, kodust hooldust ja võimalust elada väärikalt. Näiteks dementsuse all kannatavad inimesed võivad olla halvas seisus, ei ole ühtset selget arusaama, kuidas selle probleemi lahendamisele läheneda, kuid mul oli tihe diskussioon mitme valitsusasutuse ja ministriga sel teemal. Need inimesed peaksid saama elada nii vabalt kui võimalik ja tunnustades nende väärikust. Jällegi pole tegu lihtsa ülesandega, see tahab poliitilist tahet, mis on olemas, aga samuti raha ja eksperditeadmisi. Aga kõik saab alguse sellest, et me räägime asjast. Kui meil läheb hästi, siis oleme me kõik kunagi vanad. Me peame hakkama vanemaealiste inimese õigusi märksa tõsisemalt käsitlema.

Minu meelest on see tugevalt seotud sellega, kuidas me üldse hooletööd ühiskonnas väärtustame.

Olen nõus.

Mis suunas liigutaks soolise võrdõiguslikkuse küsimustes Euroopas? Mida saavad vabaühendused teha?

Soolise võrdõiguslikkuse eest on oluline kestvalt võidelda. Oleme käinud pika tee, mis puudutab naiste õigusi, need on paremad kui kunagi varem, aga kaugeltki ei ole põhjust arvata, et kõik on korras. Palju naisi on tähtsatel positsioonidel, aga ikkagi – kui kasvõi visuaalselt vaadata konverentside, paneelide, tippkohtumiste esinejaid, näeme ikkagi põhiliselt mehi. Selle muutmiseks peame kaasama mehi, see vajab meie kõigi panust, mitte ainult osa inimeste. Näen vajadust suuremaks koostööks, paljudes Euroopa riikides on soolise võrdõiguslikkusega suured probleemid ja see peab saama prioriteediks. Mis takistab meil edasi liikumast oma eelarvamustest ja stereotüüpidest, mis on väga juurdunud? Haridus ja teavitustöö vajab pidevat tähelepanu ja panust.

Mida Eesti riik peaks tegema?

Esitan oma soovitustega aruande mõne kuu pärast, see on avalik ja seda esitletakse valitusele. Meie diskussioonid olid väga mitmetahulised. Osa teemasid on hästi tuttavad Eesti valitsusele ja riik teab, kuhu tuleb liikuda, seaduste poolest. Kuid tõsine töö ühiskonnas, tööpõllul vajab tihedamat koostööd riigi ja vabaühenduste vahel.

8
FacebookTwitterEmail

Toeta meid!

Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Loe ka