Feminism ei luba ilusat mäletada. Vene kino ainetel

Kaader filmist “Brat”

Teleajakirjanik ja dokumentalist Marian Võsumets kirjutab, kuidas filmid meie arusaamu mõjutavad ja miks šovinistlik aines nii loomulik tundub.

Minu teismeiga möödus vene filme vaadates. “Brat”, “Bumer”, “Õed” ning samasse ajajärku 1990ndate ja 2000ndate vahetusel jääv teleseriaal “Brigaad” moodustasid minu peas käibefraaside kogumiku, mis on kasutusel tänaseni.

Augustis, kui möödus 30 aastat Viktor Tsoi surmast, sattusin vestlema ühe andunud, ent põhjaliku teadmistepagasiga Kino fänniga. Kuna atmosfäär selle vestluse taustal oli justkui seesama korterioleng “Brati” esimesest osast – ainsa erinevusega, et köögis keegi muna joomas ei käinud ja toas ei suitsetatud – pidin küsima, kas minu lemmikfilmi muusikaline pagas tekitab temas sarnaseid tundeid. “”Nautilus” on okei, aga neid “Brati” filme ma küll ei suuda vaadata,” sain vastuseks, “need on väga šovinistlikud.”

Kui mu peas toimuv olnuks sel hetkel animafilm või koomiks, näinuks see välja umbes nii – üks lamp kustub, teine süttib ja prügi lendab aknast välja. Šovinistlik? Ma ei tea, kas olin rohkem šokeeritud sellest, et seda ütles keskealine eestlane või sellest, et tal oli õigus.

Kui ma 15 aastat tagasi Balti jaama turul vene tollikleepsudega DVDsid ostmas käisin, ei teadnud ma šovinismist midagi. Ma teadsin ainult, et mulle meeldis Danila Bagrov, meeldis tema kiilakas vend, ja see, kuidas ta ukselt uksele õiglust käis jalule seadmas. Et see kõik toimus nõukogudejärgses turbulentsis ja selgelt vägivaldses ühiskonnas polnud üldse oluline. Vastupidi, see muutis kogu filmi esteetika atraktiivseks.

Esimese osa lõpus – seljataga suur veretöö, aga come on – naaseb Danila oma armastatud Sveta juurde, et leida end argise koduvägivalla haripunktist, kus naist parasjagu juukseidpidi teise tuppa veetakse, sõimatakse ja lüüakse. “Siin sa oled, vend,” ütleb peksja Danilale. “Sa pole mu vend,” kõlab vastus koos kuuliga, mis peksja jalga läbistab. Sveta mõistagi kiljatab ja tormab abikaasa jalga siduma, endal nina veel verine.

Iseenesestmõistetav naistevastane vägivald

Jah, seda stseeni on korraga protsessimiseks palju. Kiire kalkulatsioon ütleb, et vägivallatseja sai karistada, naisele tuldi appi ja enne veel notiti maha pool linnatäit bandiite, kes olid selle igati ära teeninud. Tagatipuks päästeti oma rumalavõitu vanem vend ja filosofeeriti surnuaial sakslasega, et kõigele põhjendus leida. Kõik emotsionaalselt veenvad argumendid on olemas, kinnitamaks vaatajale, et see on film armastusest, kangelaslikkusest ja tõelisest vendlusest.

Võtkem sama režissööri Aleksei Balabanovi hilisem film “Žmurki” (“Pimesikk”) aastast 2005, mis oli mõeldud tema eelnevate neo-noir filmide paroodiaks. Keskkonnad on äravahetamiseni sarnased – kui mitte verisemadki, sest suur osa tegevusest toimub morgis – ja vägivald naiste vastu ilmub sama enesestmõistetava kõrvaltegevusena kui varem. Ühena häirivamatest võib välja tuua lõpmatult pikana mõjuva staatilise kaadri raudvoodi külge seotud piinatud ja vägistatud naisest. See kestab ja kestab, kuni lõpuks kõrbeb mällu.

Mõistagi ei saa “Brati”, tema kaasaegseid ega järglasi lahutada kontekstist, mis tol ajal oligi päris elu. Kriitikud on läinud ka nii kaugele, et väita, et ainus tõeline vabadus 1990ndate Venemaal oli vabadus tappa. Dokumenteeriva täpsusega jäädvustatud räpased turuplatsid ja kõledas identiteedikriisis vaevlev Peterburi linn muutuvad vaatajale omamoodi armsaks – ekraani vahendusel on siiralt ohutu nostalgitseda ja romantiseerida teemal “vot oli alles elu”.

Miskipärast on mind alati hämmastanud kurtmine selle üle, et film ja meedia mõjutavad meie arusaamu elust ja normaalsusest. Absoluutselt mõjutavad, aga kes küll oleks nii naiivne, et sellest aru ei saaks? Ent siin ma olen, tükk tüki haaval lahti pakkimas omaenda arusaamu ajast, mil emotsionaalne laeng ületas igasugused filtrid, kuidas vahendatud reaalsust mõista. Ainsa hetkega seisan ma palju lähemal neile, kes tunnevad, et poliitkorrektsus tahab nende ilusaid mälestusi lammutada.

Kuidas tekib ilus mälestus?

Ehk kuidas apelleerida emotsioonidele ja miks film seda nii hästi võimaldab? Esimene komponent sai juba kaetud, milleks on isiklik suhestumine teema või ajaperioodiga. Alahinnata ei maksa sedagi, et reaalsuse lahtirullumine filmis toimub korraga vähemalt kolmel tasandil, mis argielus ehk vahetus reaalsuses kunagi paralleelselt ei eksisteeri.

Ekraanil kõneldu eesmärk on edastada seda, mida vaataja peab teadma; visuaal mõjutab, kuidas seda mõista ja filmimuusika annab ette, milliseid tundeid see peaks tekitama. Tegemist on piisavalt stimuleeriva komplektiga, et vaataja selle osiseid eraldi analüüsima hakkaks, kui selleks vajadust pole. Lihtsam on lasta lainel end kanda.

Muusika “Brati” filmides on jõuline ja seda on palju. Film on tekstitihe, samas on ka puhvrid täis vokaaliga muusikat, mis on režissööri poolt julge otsus ja seda imetlusväärsem, et see ka toimib. Ühena kahest naissoost artistist teeb mõlema osa peale kaasa Zemfira, kelle rõhutatult maskuliinne olek ja kõla toetavad filmi halastamatu elu narratiivi väga hästi. Soundtrack’is kõlanud loost “Iskala” ja sellele valminud videost sai järgmisteks aastateks hitt ka väljaspool Venemaad, rajades positiivse nähtusena teed ka mittefeminiinse naise kuvandile.

Ilus mälestus tekib siis, kui orkester kõlab kokku. Kõlab kokku nii hästi ja veenvalt, et kaob vajadus küsida küsimusi või nähtut kahtluse alla seada. Lisaks janunes 1990ndate Venemaa ja ülejäänud idablokk kangelase järele, kellele alt üles vaadata. Danila Bagrovi tulekuga 1997. aasta kinolinal sai see tühimik täidetud ja rohkemgi veel – järgnenud “Bumeri” ja “Brigada” edu purjetas otseselt “Brati” tuules, jäädes ehk liigagi kauaks taastootma seda reaalsust, mida meile “Bratis” näidati.

Reaalsust, kus vägivald naiste vastu on konstant – sedavõrd loomulik, et ilmub orgaaniliselt ja episoodiliselt, justkui muuseas, ent samas palju jõhkramalt kui kuul pähe või nuga selga. Ja see tuimestab vaataja viimaks täielikult. Tuimestab nii hästi, et ma tahtnuks tol korral küsida – mis šovinism, see oli hea film?! Tuimestab nii hästi, et päris kodudes toimuv päris vägivald näib nende stseenide kõrval köömes. Tõdemus life imitates art ei saaks siinkohal olla enam pädevam, kahjuks.

Niisiis on väga raske lasta lahti millestki, mis meist omal moel läbi on kasvanud. Nendel filmidel on oma roll ja kontekst konkreetses ajas, millest ka meie siin Eestis läbi oleme käinud. Piisab, kui teadvustame, et permanentses nostalgiarežiimis elamine tekitab hermeetilise keskkonna, kus naljalt midagi areneda ega kasvada ei saa. Üks lamp kustu, teine põlema ja ebavajalik prügikasti.

13
FacebookTwitterEmail

Toeta meid!

Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Loe ka

Koduaia varjuelu

Tuule keeras moodsa elumaja ette, avas pagasiruumi ning võttis sealt kindad ja labida. Ilma nendeta ta kliendi juurde ei läinud.…

Oscarid ja terve talupojatotrus

Äsja võttis Ühendriikide filmiakadeemia vastu uued parima filmi Oscarile kandideerimise reeglid, mis eeldavad tulevikus kandideerijailt väheesindatud inimrühmade kaasamist filmi valmimisse.…