Feminismimüüt nr 2 – feministid vihkavad pornot

Feministide suhe pornosse on palju komplekssem, kui esmapilgul tunduda võib. Laias laastus võib feministlikus liikumises eristada pornograafia suhtes kolme hoiakut.

Pornovastased feministid käsitlevad igasugust pornograafiat naiste vägistamisena, mis kaubastab ja kuritarvitab naisi. Ja küllap mõistavadki kõik feministid hukka ajaga üha võikamaks muutunud meinstriimporno. Nimelt surub see naistele ja meestele peale piiratud nägemust seksuaalsusest, kus normiks on karvutud ja hiigelsuurte rindadega naisekehad, naise allumine mehe kõikidele soovidele jms. Lisaks taastoodab meinstriimporno stereotüüpi, et naistele meeldibki lähtuda eelkõige mehe vajadustest. Pealegi võivad pornos lavastatud tegevused osalejaid vigastada nii emotsionaalselt kui ka füüsiliselt. Ja lõppeks jääb õhku küsimus, kuidas mõjutab pornofilmis nähtu publiku suhtumist naistesse ja seksuaalsusesse? Teisisõnu, mil määral kanduvad pornos nähtud vägivaldsed stsenaariumid ja hoiakud üle päris ellu?

Pornovastastele feministidele oponeerivad liberaalsed feministid, kes ei pruugi küll olla porno poolt, ent paigutavad pornograafia laiemasse sõna- ja valikuvabaduse raamistikku.

Lisaks liberaalsetele usub osa feministe, et pornot võib teha ka teistmoodi, hästi. Nemad näevad pornos naise võimalust end seksuaalselt väljendada, nii osaleja kui vaatajana. Feministliku porno kontseptsiooni kohaselt on tähtis tagada osalejatele turvalised, sunnivabad tingimused ja lasta neil protsessis kaasa rääkida. Feministlik porno huvitub naispubliku ja muude vähemuste soovidest-ihadest, mis kipuvad meinstriimporno spektrist välja jääma.

Just pornograafiast sai alguse teise laine feminismi lõpp, kui feministid pidasid 1980. aastatel omavahel maha hulga seksisõdu. Sellele järgnes kolmanda laine feminism, mida iseloomustab avar fookus ning usk naistevahelisse mitmekesisusse: naisi ei vaadelda enam ühtse massina ning olulisel kohal on vähemuste identiteedid.