Toetame seksuaalse enesemääramise eapiiri tõstmist ja erandina kolmeaastast vanusevahet

Feministeerium on alates märtsi keskpaigast #minaka14 tähise all kogunud ja avaldanud lugusid Eesti inimestelt, keda on alaealisena seksuaalselt väärkoheldud. Praeguseks on meile saadetud enam kui 120 lugu (paljud ootavad veel avaldamist) ja nendega tutvumine aitab paremini mõista alaealiste seksuaalse väärkohtlemise olemust ja tagajärgi. Kuna individuaalsed lood on küllaltki erinevad, on raske kindlatele mustritele viidata, kuid mõned tähelepanekud on meil siiski tekkinud.

Kõik meile kirjutanud on olnud naised, mis osalt on muidugi seotud meie peamise sihtgrupiga, kuid osutab ka sellele, et (noored) naised on laialdaselt kogenud seksuaalset ahistamist, survestamist ja ärakasutamist. Sageli on üks inimene kogenud vägivalda mitu korda, mitmel moel. Väärkohtlejateks on olnud nii omaealised (samuti alaealised) poisid kui ka tunduvalt vanemad mehed, nii tuttavad kui ka võõrad.

Pole harv, et väärkohtlemine toimub avalikult, sellest teatakse ja sellel on tunnistajad, kes ei ole sekkunud. Päris sageli osutavad kirjeldused alaealise grooming’ule ehk ohvri süsteemsele ette valmistamisele hilisemaks seksuaalsuhteks. Need lood räägivad ka olukordadest, kus alaealistena oldi olukorraga nõus, aga hiljem on seda ümber hinnatud ja nähakse seda väärkohtlemisena, kus on selgelt tegemist ebavõrdsete partneritega, kellest üks surus teisele oma tahet peale.

Ülaltoodut arvestades on meie arvates väga oluline rohkem Eesti ühiskonnas rääkida kehalisest autonoomiast ja vabast seksuaalsest nõusolekust, selle olulisusest ja olemusest. Seksuaalharidus ja -kasvatus peaks algama varakult, see peaks olema kvaliteetne ja see peaks aitama lastel ja noortel nii enda piire seada kui teiste piire austada. Sama oluline on ka see, et seadused annaksid oma rõhuasetustega ette norme, mis on aktsepteeritav ja mis mitte. Seaduste muutmine üksi ei kaota ära seksuaalvägivalda, aga annab selge sõnumi ühiskonnas kehtivate normide kohta ja need normid peaksid austama kõigi kehalist autonoomiat ja puutumatust.

Sellest lähtuvalt esitame oma seisukohad eapiiriga seonduvates küsimustes.

Seksuaalse enesemääramise eapiiri muutmine

Leiame, et karistusõiguslikku seksuaalse enesemääramise eapiiri võiks tõsta 16 aasta peale. Praegune eapiir (14) on liiga madal ning sellega kaasneb oht, et täiskasvanud kasutavad noori seksuaalselt ära.

Erandlik vanusevahe alaealiste ja noorte täiskasvanute omavahelistes suhetes

Toetame erandi tegemist konsensuslike seksuaalsuhete puhul, kui tegemist on sarnases vanuses partneritega, kellest üks või mõlemad on alaealised. Väljapakutud variantidest (4 ja 5 aastat) pooldame veel väiksemat vanusevahemikku – kolme aastat. Konsensuslike seksuaalsuhete puhul on väga oluline, et osapooled oleksid sarnasel positsioonil nõusolekut andma ja noorte inimeste puhul tähendab iga vanuseaasta ebavõrdse positsiooni suurenemist. Siin ei ole oluline ainult noorte inimeste füüsiline areng, vaid ka sotsiaalne staatus hariduse, sissetuleku, kogemuse jmt näol.

Arusaamisvõimetuse vanusepiiri muutmine: alaealiste omavahelised seksuaalsuhted

Toetame seksuaalkuritegude puhul kehtivat arusaamisvõimetuse eapiiri tõstmist vähemalt 13 aasta peale, aga kaaluda võiks ka süüvõime ja arusaamisvõimetuse vanuse ühtlustamist 14 aasta peale.

10- ja 17-aastaste vahel ei saa olla sellist asja, mida saab pidada konsensuslikuks “seksuaalsuhteks”. Lapseealise ja hilisteismelise arengutasemete vahe on selleks liiga suur. Arusaamisvõimetuse eapiiri ületanud alaealise puhul ei tohiks erandlik vanusevahe ületada kolme aastat, nagu selgitatud punktis 2. Süüvõime eapiiri (14) ületanud noori peaks lugema süüvõimeliseks ka seksuaalkuritegude puhul.

Soovime lisaks tõstatada veel kaks teemaga seotud probleemi, millele oleme koos võrdse kohtlemise võrgustikuga tähelepanu juhtinud ka ÜRO inimõiguste perioodilise ülevaatuse jaoks kirjutatud ühisaruandes. 

Esiteks, meie hinnangul on väär, et seksuaalvägivalla definitsioonid eeldavad vägivalla kasutamist või ohvri seisundi või sõltuvuse ära kasutamist. Alaealisi puudutavate seksuaalkuritegude puhul on mõjuvõimu kasutamist raske tõendada, ning selle olemasolu peaks eeldama. Seksuaalvägivald on mistahes seksuaalse iseloomuga tegu, milleks puudub teise inimese nõusolek. Kui inimene ei anna selget nõusolekut – verbaalset või füüsilist – siis tuleb seda lugeda puuduvaks. 

Teeme ettepaneku muuta karistusseadustikku selliselt, et vägistamise mõiste(d) hõlmaks kõiki nõusolekuta seksuaalakte, nagu on sätestatud Istanbuli konventsioonis. Tuleks eemaldada viited vägivalla kasutamisele või ohvri võimele osutada vastupanu.

Teiseks, väga probleemne on ka see, et kui perekonnaseaduse järgi on minimaalne seaduslik abiellumisiga 18 aastat, siis kohtu loal võib abielluda 15-aastane laps. Eestis on Euroopa kõige madalam seaduslik abiellumisiga. 2009.–2018. aastal abiellus statistikaameti andmetel 81 alla 18-aastast isikut, kellest 89% olid tütarlapsed. Abielu tähendab ulatuslikke kohustusi, mida lapsel ei peaks olema. ÜRO laste õiguste agentuuri UNICEFi sõnul kogevad tüdrukud, kes abielluvad enne 18. eluaastat, sagedamini perevägivalda ja nende koolitee on lühem. Neil on ka raskem majanduslikult ja halvemad tervisenäitajad kui nende eakaaslastel.

Teeme ettepaneku muuta perekonnaseadust selliselt, et minimaalne abiellumisiga oleks 18 aastat.

Seksuaalse enesemääramise eapiiri tuleks koos vaadelda seksuaalvägivalla määratlustega, mis katavad kõiki seksuaalvägivalla juhtumeid. Abiellumise iga aga puudutab laste õiguseid laiemalt ning praegu oleks meie arvates sobiv aeg ka see ära muuta.

Täname võimaluse eest arvamust avaldada.

Lühendatud versioon 16.04.2021 justiitsministeeriumile saadetud seisukohast.