Hacktivismiga seksismi vastu

Pilt: Peng! Collective Zero Trollerance

“Kui küsida kümnelt erinevalt inimeselt, mis on hacktivism, saab kümme erinevat vastust,” on naljatanud kanada häkker Oxblood Ruffin, näidates niiviisi, kui laia mõistega on tegu. IT-turvalisusele spetsialiseerunud InfoSec Instituudi sõnul on hack’i ja aktivismi portmanteau laias laastus seotud arvutite ja arvutivõrgustike kasutamisega poliitilistel eesmärkidel, näiteks sõnavabaduse või inimõiguste edendamiseks.

Feministlik hacktivism ei ole sugugi uus ilming ning selle juured ulatuvad üheksakümnendate aastate alguse küberfeminismi. Küberfeministe nagu Donna Harawayd, Sadie Planti ja mitmeid teisi huvitasid küberruumi, interneti ja tehnoloogia suhted sooga. Ja ega küberfeminismgi ole ühtne liikumine, pigem viitab see erinevatele teooriatele, aruteludele ja praktikatele.

Idealismist reaalsusesse

Niisiis võib feministliku hacktivism’i näol olla tegu vägagi erinevate algatustega. Kui küberfeministid nägid küberruumi ja internetti eelkõige kui utoopilist kohta, mis on vaba sotsiaalsetest konstruktsioonidest nagu sugu või rass, siis nüüdseks on selge, et nii see pole. Mõelgem kas või Facebooki nõudele kasutada oma päris nime. Ja nii on enamik pärismaailma sotsiaalseid probleeme leidnud vaste internetis ning sooline ebavõrdsus, seksism ja misogüünsed rünnakud on netis sama levinud kui tavamaailmas.

Täna üritavad mitmed hacktivistlikud projektid keskenduda lihtsalt soolise ebavõrdsuse vähendamisele internetis. Näiteks on paar viimast aastat korraldatud suurt kunsti- ja feminismiteemalist “edit-a-thoni”, mis kutsub naisi ja mehigi looma ja täiendama Wikipedia naiskunstnike lehekülgi. Sarnaseid üritusi on korraldatud ka Wikipedia ajaloo- ja teaduslehekülgedel. Soomes nägi aga ilmavalgust nüüdseks rahvusvaheliselt tegutsev mittetulundusühing Rails Girls, kelle eesmärk on vähendada soolist ebavõrdsust IT-valdkonnas ning muuta naiste positsioon lõpptarbijast loojaks. Nad korraldavad tasuta õpitube, kus naised saavad selgeks programmeerimise ABC.

Nagu öeldud, on misogüünsed rünnakud ka online’i levinud. Lähiaja kuulsaim juhtum on videomängude maailmas alguse saanud “Gamergate controversy”. Gamergate’i esimene suurem rünnak toimus videomängude arendaja Zoë Quinni vastu. Quinni ekspeika süüdistas naist, et tema videomäng sai positiivse retsensiooni, kuna tal on ajakirjanikuga armusuhe. Kuigi väide lükati ümber, piisas sellest, et ujutada noor naine üle vägistamis- ja tapmisähvardustega. Rünnakud sisaldasid ka doxing’ut, inimese isiklike andmete avaldamist, et luua kõigile mugavad tingimused tema ahistamiseks. Samasuguse rünnaku alla sattus kultuurikriitik Anita Sarkeesian, kes analüüsib seksistlikke stereotüüpe videomängudes.

Nüüdseks on Zoe Quinn koos Alex Lifschitziga avanud online-ahistamise ohvritele tugirühma “The Crash Override Network”. Harlo Holmes Deep Labist arendab jällegi Foxy Doxxing tarkvara, mis aitab ohvritel kaardistada oma ahistajate vahelisi seoseid ja koguda ahistamise kohta tõendeid.

Trollimisega trollimise vastu

Satiiriliste kampaaniate poolest tuntud Peng! Collective Berliinist võttis aga teema ette teise nurga alt. Peng! töötas välja bot script’i mis otsis Twitteris potentsiaalseid trolle. Programm tuvastas teatud sõnad ja nende kombinatsioonid, näiteks “nigger slut,” “attention seeking whore” jne, nimekiri sisaldas üle 130 erineva fraasi. Kui trollid üles leiti, pommitati neid säutsudega, mis kutsusid neid üles ühinema eneseabiprogrammiga, mis muudaks nad trollidest feministideks.

Mõned teoreetikud paigutavad hacktivismi alla ka DDoSingu ehk veebilehtede rünnakud ja rõhutavad konteksti tähtsust – millisel eesmärgil veebilehte rünnati, kas rünnakust võtsid osa aktivistid-vabatahtlikud, kas neile oli selgitatud, et tegu on illegaalse tegevusega, või kasutati hoopis bote (teise nimega www robot on tarkvara rakendus, mis täidab interneti automatiseeritud ülesanded) jne. Paljud aga arvavad, et DDoSsing teeb pigem halba, sest röövib kampaanialt selle legitiimsuse, teisisõnu on DDoSsingut lihtne tituleerida vandalismiks. End feministlikult identifitseerivaid rünnakuid veebilehtedele mul leida ei õnnestunudki. Ent vastupidiseid näiteid leidub küll. Näiteks oli tänavu naistepäeval DDoS rünnaku tõttu mitu tundi maas naisautorite loomingut soosiv Femsplain.

Netipõhise aktivismi puhul ei saa üle ega ümber sotsiaalmeediast, mis on andnud aktivistidele võimaluse väga laiaks kõlapinnaks. Tõsi, paljud aktivistid-hacktivistid aga sotsiaalmeediat ei armasta, sest eelistavad tegutseda väljaspool suurkorporatiivseid struktuure. Sotsiaalmeedial on oluline roll mitmete muljetavaldavate kampaaniate õnnestumisel, isegi kui rangelt vaadates pole tegu hacktivism’iga. India koomikute satiirilist klippi vägistamisega kaasnevatest hoiakutest vaadati netis üle 5 miljoni korra. India peaministeri üleskutsele teha selfie oma tütrega (#Selfie with a daughter), vastasid tuhanded.

Virtuaalmaailmast pärisilma

Feministlik hacktvisim ei pea ka alati jääma virtuaalsesse maailma. Mitmed häkkerid kasutavad oma teadmisi, et edendada naisi abistavaid tooteid ja projekte reaalmaailmas. Electronic Disturbance Theatre’i liige Carmin Karasic arendab  transsoolistele ja värvilistele naistele mõeldud aksessuaare, mis saadavad ohuolukorras iseseisvatele võrkudele tuginedes hädasignaali. Selline lahendus hoiab ära võimude sekkumise, sest paljudes riikides tähendab politsei transsoolistele veelgi suuremat ohtu.

Katalaani kollektiiv GynePunk ei kutsu end küll hacktivistideks, vaid pigem “küborg-nõidadeks”, olles kantud üheksakümnendate meeleoludest. Grupp on naise keha dekoloniseerimiseks välja töötanud günekoloogiliste esmaabitarvete komplekti, mis on ülivajalik meditsiinikindlustuseta isikutele, sekstöötajatele või, miks ka mitte, üldse kõigile naistele.

Lõpetuseks peab mainima, et ka Eestist pole hacktivism mööda läinud. Wikipedia täiendamise “edit-a-thoni” algatus on siitsamast Feministeeriumist läbi jooksnud, samuti toimusid Tallinnas aastail 20132014 Rail Girlsi tasuta programmeerimise õpitoad naistele. Loodetavasti tuleb selliseid aktsioone tulevikus veelgi.

Toimetanud Brigitta Davidjants

0
FacebookTwitterEmail

Toeta meid!

Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Loe ka