Head aega, raamatuaasta! Feministeeriumi raamatusoovitused
Eesti raamatu aasta esimestel päevadel täitusid sotsiaalmeedia kanalid postitustest, kus reflekteeriti oma raamaturiiuli sisu üle.
Nende refleksioonide põhjal jäi kohati mulje, et tegemist on hoopis Eesti paiksooliste meesautorite loomingu aastaga. Detsembrikuuks on pilt aga teine ja tekkinud on aimdus, et jääme seda aastat mäletama ajana, mil anti välja esimene Eesti naiskirjanduse auhind (laureaat Carolina Pihelgas) ja kuulutati välja, et järgmisel kolmel aastal saavad kirjanikupalka Aliis Aalmann, Heli Allik, Sveta Grigorjeva, Mirjam Parve ja Elo Viiding. Jõudsalt ja just selliste tunnustuste kaudu jõuavad kaanonisse ning meie isiklikesse raamaturiiulitesse ka nais- ja kväärautorite teosed.
Selle protsessi toetamise nimel võtsime Feministeeriumi kollektiiviga härjal sarvist ja kogusime kokku oma raamatu aasta raamatusoovitused. Soovituste valikukriteerium oli, et raamat on eelistatult eestikeelne nais- või kväärautori ilukirjanduslik teos. Lõpuks jõudsid aga nimekirja ka feministlikud paiksoolised meesautorid ja inspireerivad võõrkeelsed raamatud. Loodame, et leiad nimekirjast mõne uue teose, millesse sukelduda pühade ajal või Eesti raamatu aasta kolmel viimasel kuul.
Elise Rohtmets:
Maarja Kangro “Klaaslaps” (2017) ja Triin Talki “Auhind õigesti elatud elu eest” (2022). Miks? Sest mul oli soe äratundmine, et mõlema teksti taga on inimene, kes on justkui üdini minu inimene. Vahel tahaks lihtsalt kellegagi kaasa karjuda, et jah, elu ongi see! Vaadake! Nii toorelt inimeseks olemist lugejale voolikust otse näkku.
Foto: Postimees Kirjastus
Kaimai Kuldkepp:
Sheila Heti “Alphabetical Diaries” (2024) lugemine oli parim asi mu aastas. Sel korral ei lajatanud Heti mitte ainult sõna ja sõnumiga, vaid ka vormiga. Tundsin, et olen kutsutud mängu, kus tähestiku alusel reastatud lausetele annan tähenduse alles mina lugejana. Vastuoluline, jabur ja tohutult nauditav lugemine.
Sügavalt puudutasid ka Kristel Algvere “Teine kogu” (2024) ja Berit Kaschani “Aprill” (2025). Mõlemad on väikesed raamatud, mis mantlitaskusse kaasaskandmiseks mugavalt ära mahtusid. Aga sisult on need teosed kuidagi liiga suured, et neid oleks võimalik ühes tükis alla neelata. Püsisid pikalt taskus ja neid tuli tasapisi kildhaaval endasse lasta.
Foto: Fitzcarraldo Editions
Nele Laos:
Ma olen sel aastal lugenud rohkelt eelmisel sajandil kirjutatud ulmekirjandust (Herbert, Asimov, Simmons, Vonnegut). Sügiseks sai läänelikust paiksoolise mehe vaatenurgast villand, sest see maailmavaade on igavalt üheülbaline. 2026. aastaks lubasin endale, et loen kõike muud peale selle vaatenurga.
Soovitan Ave Taaveti “Kasukat” (2024). Kohalik maagiline realism tsipakese Ida-Euroopa feministliku perspektiiviga. Kahjuks sai raamat liiga kähku läbi. Raamatu nimilugu puges niimoodi kontide vahele, et käib minuga senini kaasas. Peaksin pühade ajal uuesti üle lugema!
Foto: Kirjastus Puänt
Greta Roosaar:
Usun, et see raamat on paljudel juba loetud, aga soovitan siiski: Bernardine Evaristo “Tüdruk, naine, keegi teine” (2019). See on nii mahlane tekst, et ausalt öeldes veidi pelgasin selle eestikeelse tõlke lugemist, aga tõlkija Heili Sepp on mu meelest selle keerulise ülesandega imeliselt hakkama saanud.
Teine raamat, mida soovitaksin, on Brit Bennetti “Varjul pool” (2022). Raamatus harutatakse sellist mitmekihilist ja keerulist teemat nagu rassilise päritolu möödaminnes varjamine (passing), selle mõju inimese minapildile ja lähedastele ning elus avanevatele võimalustele.
Soovitan ka Jari Järvelä raamatuid. Vähemalt eesti keelde tõlgitud teostes on tal alati naised loo keskmes ja ta kirjutab ka naise perspektiivi väga tundlikult. Minu meelest on täiesti suurepärane ja läbinisti feministlik raamat tema “Aino A.” (2023). Järvela kirjutab nii, et sisu ajab närvi, aga lugeda on ikka mõnus!
Mulle meeldivad ka prantsuse superstaarid Édouard Louis (näiteks “Kes tappis mu isa?”, 2025) ja Valérie Perrin (näiteks “Pühapäeva rüppe unustatud”, 2023).
Veel üks, keda soovitaks, on Chimamanda Ngozi Adichie. Kõige uuem raamat “Dream Count” (2025) seisab mul veel riiulis, vanematest soovitaksin tema teost “Pool kollast päikest” (2018).
Foto: Varrak
Kadi Raal:
Minul on viimasel ajal nõrkus ajalooliste romaanide vastu, sest ajaline distants loob suurepärase võimaluse nüüdisaegsete (väärtus)konfliktide ja võimusuhete mõtestamiseks. Ühtlasi on see hea meeldetuletus, et inimlikud dilemmad ja suured küsimused püsivad ikka samad.
Selle aasta lemmik oli Samantha Silva raamat “Armastus ja raev. Mary Wollstonecrafti lugu” (2022), kus näidatakse Mary Wollstonecrafti elu põhjal, kui vanad on vaidlused naiste hääle, emotsioonide ja avaliku sõnaõiguse üle. Romaan rehabiliteerib naiste raevu kui ideeloome ja ratsionaalsuse algust, mitte selle vastandit. Samuti näitab see, et rasedus ja emadus on alati olnud intellektuaalne ja sotsiaalne risk. Minu eluetapp on praegu selline, kus see raamat kõnetab eriti.
Ingliskeelsetest raamatutest oli mu selle aasta tipp Jessica Knolli “Bright Young Women” (2023), kus küsitakse 1970ndate USA näitel, kelle lugu vägivallast räägitakse ja miks. Romaan nihutab fookuse karismaatiliselt kurjategijalt naistele, kes peavad elama nii trauma kui ka institutsionaalse ükskõiksusega. Teos toimib teadlikult true crime’i esteetikale vastupidiselt ning näitab, et kurjategija keskmesse asetamine on alati olnud sügavalt juurdunud narratiivne harjumus, mis peegeldab kultuurilist kalduvust vägivalda romantiseerida ja ohvrid tagaplaanile jätta.
Järgmisel aastal plaanin ajalooliste romaanidega jätkata, aga fookuse panna eesti ja baltisaksa naisautorite loomingule.
Foto: Postimees kirjastus
Kadi Viik:
Olen lapsest saadik olnud sarilugeja. Esimese asjana hommikul ärgates keedan kohvi ja hakkan raamatut lugema. Viimase asjana õhtul ronin voodisse lugema. Vahepeal päeval joon teed ja loen. Ühtlasi on mul ebaterve huvi krimikirjanduse vastu.
Naiste loomingust kõnetas Kristiina Ehini “Südametammide taga” (2024) kus tema mees kireb kui kukk – pilt, mida ma enam peast ei saa –, samuti Miranda July “All Fours” (2024) ja seksuaalne ärkamine perimenopausi ajal. Lugesin ka väärt homokirjandust. Gregor Kulla “Peenar” (2024), Sven Mikseri “Vareda” (2023) ja Édouard Louis’ “Muutuda: meetod”(2024) pakkusid kõik lugemiselamust. Parim krimka? Clare Mackintosh ja tema naljakalt agressiivne peategelane Ffion Morgan võiks lahendada iga mõrva. Päris tulemuslik tandem on ka Mick Herroni loodud Sarah Tucker ja Zoë Boehm.
Foto: Rahva Raamat
Margaret Tilk:
Soome keele purssijaid on rohkem, kui oskaks arvata ja seetõttu soovitaksin Hanna Kuusela raamatut “Syytös – Muuan akateeminen komitragedia” (2024). Tegemist on Kuusela süüdistuskõnega tänapäeva muutunud ülikoolidele, mis on kiiruse, majandusliku hüve, tõhususe ja “tipptulemuste” nimel valmis loobuma ülikoolidesisesest demokraatiast ja autonoomiast.
Loomingu Raamatukogu andis uustrükina välja Simone de Beauvoir’ “Väga kerge surma” (2025) ja nii jõudis raamat ka minu lauale. Õigemini võttis selle postkastist kaasa mu arstist isa, kes andis selle omakorda mu medõest emale ja mina pidin üldse raamatu mujalt leidma. Seega on see nii minu kui feministi kui ka surmaga igapäevaselt kohtuvate meditsiinitöötajate raamatusoovitus. Rabavalt jäi meelde lõik, kus Beauvoirile helistatakse, et tema ema on suremas, ning teel haiglasse teeb ta peatuse, et juua tassike kohvi.
Kuigi üldiselt ei ole mul jaksu 90ndate mälestusi lugeda, siis Brigitta Davidjantsi “Plahvatus nätsuputkas ja teisi jutte” (2025) on tõesti soovitamist väärt jutukogu. Väliseestlasena oli meeldiv lugeda Tallinna argipäeva kirjeldusi, mis ei olnud ainult sinimustvalged. Kõnnin nüüd täiesti teistsuguse armastusega mööda oma naabertänava eesti-armeenia šašlõkipaviljonist. Kui vaid saaksin sealt veganina osta midagi peale kartulite!
Foto: Loomingu Raamatukogu
