Homofoobne propaganda sidusa ja salliva ühiskonna teenistuses
2019. aasta kevadel sõlmitud koalitsioonilepingu esimeses punktis lubatakse üheskoos ehitada sidusat, hoolivat ja sallivat ühiskonda, mille liikmed tunnevad end turvaliselt ja ühiskonnaellu kaasatuna. Kuulun ise LGBT+ kogukonda ja vaatlen siin artiklis lähemalt, kuidas vabariigi valitsusel seni selle lubaduse täitmisega on läinud ning mida selle põhjal oodata tulevikus.
Teema valik ja ajastus on ajendatud siseminister Mart Helme hiljutisest intervjuust, kus ta soovitas geidel Rootsi (või Rootsis, ega erilist vahet ei ole) joosta, kuna seal suhtutakse neisse paremini. Siseministri soovitus tervel inimrühmal teise riiki minna ei tekita turvatunnet. Selline sõnavõtt tekitab kõhedust, hirmu ja ebakindlust. Tema avaldus ilmestab, et Eesti riik ei hooli ei minu ega minu sõprade-tuttavate heaolust. Artikli kirjutamise ajaks olid Helme sõnavõttu jõudnud taunida peaminister Jüri Ratas, kaitseminister Jüri Luik, sotsiaalminister Tanel Kiik, Isamaa esimees Helir-Valdor Seeder ning vabariigi president Kersti Kaljulaid. Päris kindlasti ei olnud tegemist ühekordse juhtumiga, ja ma ei näe kuidagi, et tegelikult ehitab valitsus üheskoos hoolivat ja sallivat ühiskonda.
Kui palju maksab üks rahvahääletus?
Sellesama koalitsioonilepinguga on kokku lepitud, et 2021. aasta kohalike omavalitsuste valimistega samal ajal korraldatakse rahvahääletus, millega soovitakse põhiseaduses defineerida abielu naise-mehe liiduna. Rahvahääletus, mille on äärmuskonservatiivne partei üleilmse koroonapandeemia ajal riigi üheks prioriteediks kujundanud, ei aita kuidagi ehitada hoolivamat ja sallivamat Eestit, kus kõik tunnevad end turvaliselt ja kaasatuna. Mida täpsemalt pakub vabariigi valitsus meile 1,8 miljoni euro eest? Rahvahääletuse eesmärk on kindlustada, et samast soost paarid ei saaks abielluda. Veider mõte, arvestades seda, et samast soost paarid ei ole kunagi Eestis abielluda saanud. Ainsaks alternatiiviks on kooseluleping, mis on juba kuus aastat ilma rakendusaktideta. Tundub, et riik ei ole kooseluseaduse vastuvõtmisest alates tahtnud tegeleda samast soost paaride probleemidega. Kust siis see abielutulv äkki on tulemas? On ilmselge, et tegu on ühe partei populistliku käiguga. Sellisega, mis Eesti elu edasi ei vii.
Igasuguse seaduse eesmärgiks peaks olema see, et kellegi elu läheb paremaks. Mida annab ühiskonnale põhiseadus, mis keelab samast soost paaridel abielluda, kellel ei ole niikuinii perekonnaseaduse järgi selleks võimalust? Sellest ei lähe paremaks mitte kellegi elu. Küll aga läheb LGBT+ kogukonda kuuluvate inimeste elu tunduvalt halvemaks. Selgitan kohe, miks.
Kuidas mõjub rahvahääletuse korraldamine LGBT+ kogukonnale?
Teadlased on uurinud samast soost paaride abielu võimaldamise või piiramise mõju LGBT+ kogukonda kuuluvate inimeste vaimsele tervisele. 2017. aastal Austraalias toimunud samast soost paaride abielu referendumile eelnenud avalik arutelu mõjus negatiivselt kohaliku LGBT+ kogukonna vaimsele tervisele. Seda vaatamata sellele, et austraallased toetasid abieluvõrdsust. Selle mõistmiseks tehke empaatiaharjutus – kuidas teile endale teie põhiõiguste küsimuse alla seadmise arutelu vaimselt mõjuda võiks? Näiteks kui terve Eesti arutaks kriitiliselt seda, kas just teie perekond on “päris” perekond või mitte. Ja kas teile peaksid laienema samad õigused, mis kõikidele teistele, näiteks kas just teie pereliikmed – kõik lapsed ja täiskasvanud – tohivad kanda ühist perekonnanime, või on see lausa seadusega välistatud, sest te ei saa kunagi moodustada “päris” perekonda.
Igasugused lisapiirangud abielule piirkondades, kus samast soost paarid ei saa abielluda, mõjuvad samuti negatiivselt LGBT+ kogukonna vaimsele tervisel. USAs on võrreldud osariike, mis võimaldasid abielu samast soost paaride vahel nende osariikidega, mis võtsid vastu seda keelava seadusandluse. Tuli välja, et isegi juhul, kui osariigis ei olnud enne samast soost paaridel võimalik abielluda, mõjutas keelava seadusandluse vastuvõtmine halvasti LGBT+ kogukonna vaimsele tervisele. Kogukonna sees sagenesid mitmesugused vaimsed probleemid, nagu meeleolu- ja ärevushäired ning alkoholi tarbimisega seotud häired. Seevastu abielu võimaldamine mõjus LGBT+ kogukonnale positiivselt – eriti enesetapu riskirühma kuuluvatele LGBT+ noortele. Seega võib eeldada, et abieluteemalise rahvahääletuse läbiviimine kahjustab LGBT+ inimeste vaimset tervist. Põhiseadusliku lisapiirangu kehtestamine samast soost paaride abielule on omakorda samuti kahjulik LGBT+ inimeste heaolule. Kuidas on see kooskõlas koalitsioonilepingus mainitud punktiga, et tegeletakse laste ja noorte vaimse tervise probleemide vähendamisega?
Püha sõda homopropagandaga
Laste vaimse tervisega tundub eriti innukalt tegelevat EKRE, kes takistab neil kahjustavatel vestlusõhtutel osalemast ja “ebasobivaid” filme vaatamast. Meenutame, et 2019. aasta novembri alguses pidi Tartus Lille noortekeskuses toimuma vestlusõhtu LGBT+ teemadel – teemadel, mille keskuse noored olid ise enda jaoks välja valinud. Noortekeskuse töötajad olid sunnitud vägivallahirmus evakueerima vestlusõhtu salajasse kohta, kuna „pereväärtuste” eest seisjad ähvardasid noortekeskuse põlema panna, algatasid keskuse töötajate vastu suunatud ulatusliku sotsiaalmeedia- ja telefonikiusukampaania ning korraldasid üritusega samal ajal noortekeskuse ette suunduva meeleavalduse.
EKRE Tartu ringkonna juhatuse liikme Silver Kuusiku korraldatud meeleavaldusele toodi inimesi bussidega Pärnust kohale. Miks just Pärnust? Aga sellepärast, et sarnane aktsioon oli Pärnus juba kaks korda varem toimunud. Nimelt toimus sama aasta septembri lõpus LGBT+ filmifestivali Festheart raames näidatud Emily Dickinsoni eluloofilmi linastuse ajal kultuuriklubi Tempel ees EKRE Pärnumaa ringkonna juhatuse liikme Helle Kullerkupu eestvedamisel samasugune meeleavaldus. Osalejad pildistasid seansile minejaid ning ristküsitleti kultuuriklubi Tempel juhatajat. Kahtluse alla seati, kas sellist filmi näitav asutus võiks üldse saada linnalt tegevustoetust.
Oktoobri keskpaigas otsustas Eesti LGBT Ühing Pärnu kogukonnale toetust avaldada ning seal väikese aruteluõhtu korraldada. Üritusele saabus taaskord Helle Kullerkupp koos saatjatega, kes tungisid vestlusõhtule ja hakkasid seal osalejaid ja korraldajaid alandama. Kohale kutsuti politsei ning üritus evakueeriti teise kohta. Selle kõige taustal oli umbes samal ajal alanud LGBT ühingult, Feministeeriumilt ja Eesti Inimõiguste Keskuselt rahastuse ära võtmise kampaania, mis hiljem viis selleni, et neile organisatsioonidele ei tehtudki lepingus ette nähtud makset õigel ajal (hiljem see siiski tehti).
Sel kevadel tuli välja, et EKRE on ka riigikogu tasandil jätkanud noorte vaimse tervisega tegelemist. Valitsuserakond on vastu eelnõule, mis võimaldaks alaealistele ilma vanemate nõusolekuta anda psühhiaatrilist abi. Erakond kardab, et seaduse vastuvõtmise tagajärjel hakkaksid noored massiliselt oma “sugu vahetama” – vaatamata sellele, et soo korrigeerimisega seonduv ei toimi isegi sama seaduse alusel ning on seadusandluses lubatud vaid täisealistele. Tundub, et valitsuses olev erakond on nõus ohverdama kõigi Eesti alaealiste vaimse tervise lihtsalt sellepärast, et saaks kiusata transsoolisi noori.
Sidus, hooliv, turvaline ja salliv ühiskond?
Kuidas aitab turvalisele ühiskonnale kaasa see, kui noortekeskus peab valitsuse erakonna liikmete vägivalla hirmus oma ürituse evakueerima? Kuidas aitab hoolivusele kaasa see, kui valitsuse erakonna liikmed ahistavad kinokülastajaid? Kuidas aitab sallivusele kaasa see, kui LGBT+ kogukonnale mõeldud ürituse korraldajad on sunnitud valitsuserakonna liikmetele politsei kutsuma? Kuidas peaksin mina end tundma, teades, et sellised olukorrad võivad juhtuda ka minuga? Ma ei tunne, et vabariigi valitsus tagaks minu turvalisuse. Ma ei näe, et valitsus suunaks ühiskonda sallivuse ja hoolivuse suunas. Ma ei näe, et mind koheldakse ühiskonna võrdväärse liikmena. Ja ei, ma ei ole kõigest lihtsalt valesti aru saanud.
Martin Helme selgitas oma isa juttu kommenteerides, et EKRE ei kiusa taga mitte homosid vaid võitleb Eestit hävitava homoideoloogia vastu. Sellesama homoideoloogia vastu, mis kohtleb Mart Helme reklaamitud Rootsis LGBT+ kogukonda teiste inimestega võrdväärsena. Aga see, kui EKRE pühas sõjas mõni noortekeskus maha põletatakse või mõni noor endalt elu võtab, ei paista neile muret tegevat.
