Inimõigused on tõepoolest kõigi õigused
Minuga juhtus pea aasta tagasi töötukassas end töötuna arvele võttes veider lugu. Nimelt soovisin läbida joogaõpetaja kursuse, aga lahke ametnik tegi mulle selgeks, et paraku pole see võimalik, kuna tööturul puudub joogaõpetajate järele vajadus. Kui uurisin, mille järgi turg januneb, kammis ametnik natuke andmebaase ja vastas rahulikul hääletoonil, et näiteks otsitakse massööri erootilise massaaži salongi. Sisuliselt pakkus töötukassa mulle seksitööd, hoolimata sellest, et Eestis on prostitutsiooni vahendamine ja inimkaubandus kriminaliseeritud.
Meeldetuletuseks – Eestis ei ole seaduse järgi prostitutsioon ei legaliseeritud ega kriminaliseeritud. See tähendab, et seksuaalteenuse ostmine ja müümine ei ole kuritegu, samas pole see kuidagi reguleeritud. See lihtsalt – on. Nii nagu välja kukub, sageli seksitöötajate elu ja tervise hinnaga.
Selles valguses saab rääkida Amnesty Internationali hiljutisest otsusest. Nimelt võttis organisatsioon vastu resolutsiooni, mille järgi peavad riigid hoolitsema, et seksitöötajate turvalisus ja heaolu oleks tagatud, nagu kõikidel teistel inimestel.
Flickr CC/ Steve Rhodes
Lükkasin töötukassa lahke pakkumise tagasi, kuid sellest hoolimata ei pea ma seksitöötajate probleeme olematuteks. Eesti jaoks tähendab Amnesty otsus seda, et riik vajab selget seksuaalpoliitikat, mida praegu olemas ei ole. Selleks, et vastavat poliitikat luua, tuleb suuta rääkida seksitööst avatult ja õigete terminitega, mitte jääda primitiivse arutluse juurde inimeste seksuaalkäitumise erisustest, libiidost, partnerite arvust, meeste täitmatust seksivajadusest, mida naised teenindama peavad, või religioossetest moraaliväärtustest.
Mõistan, et prostitutsiooni ja seksitöötajate kohta on enamasti lehelugejal-kommenteerijal oma kindel arvamus. Inimesed peaksid saama vabalt otsustada, millist moraali järgida, see on igaühe õigus, kuid seksitöötajate õiguste kontekstis on viljatu arutleda, kas tegemist on moraalselt hea või halva nähtusega. Prostitutsioon eksisteerib, see on sotsiaalmajanduslik probleem, mis enamasti puudutab naisi. Selles kontekstis on kõige tähtsam aru saada, et inimõigused, sh seksuaalõigused, kuuluvad ka seksitöötajatele. Seda Amnesty seisukoht väljendabki.
Flickr CC/ Steve Rhodes
Vaikimine on vale
Meil ei ole häid valikuid – ka mina ei soovi emana vanalinnas lapsega jalutades hea meelega mööduda punaste laternate tänavatest, nagu neid leidub paljudes linnades, kuna inimkeha kaubastamist on valus vaadata, ega ka taotleda, et prostituudi ametit võimaliku karjäärivõimalusena koolides tutvustataks. Aga kui seksitöötajatel on samuti väärikad õigused, siis langevad paljud selle tööga seotud stigmad. Seksitööga seotud seadused on paljudele moraali küsimus, seksitöötajatele on see aga turvalisuse ja sotsiaalsete garantiide küsimus.
Kui me inimkaubanduse ja prostitutsiooni teemast välja ei tee, siis vaikimisega me tegelikult toetame kuritegevust. Kui rääkida inimestest, kes erinevatel põhjustel osutavad seksteenuseid, siis on seksitööga seotud seadusandlust tarvis eelkõige selleks, et seksteenuseid pakkuvad isikud ei langeks seksuaalkaubanduse ohvriks, neid ei sunnitaks kaitsmata või vastuvõetamatule seksuaalvahekorrale ning neil oleks lootust abile. Kui seadusandlikku järelkontrolli tegevusel ei ole, siis pole võimalik seksitöötajal kasvõi näiteks politsei poole pöörduda eeldusega, et korrakaitsja ta muret tõsiselt võtaks. Ilma politseinikke ja teisi ametnikke vastavalt koolitamata pole ka muutust suhtumises kusagilt oodata.
Flickr CC / Steve Rhodes
Vähendada tuleb tõrjutust
Amnesty ei kirjuta oma resolutsioonis ette, kas ja kuidas riigid peaksid seksitöö küsimusega tegelema – legaliseerima prostitutsiooni või mitte –, kuid seksitöötajatele suunatud teenused, nagu nõustamine, tervisekontroll, abivahendid ja ravi ning turvalisus peaksid olema kõigele riigi poolt tagatud, sest kõigil peaks olema võimalus toetavale turvavõrgustikule, vägivallavabale elule ja inimväärikusele. Amnesty otsus on tervitatav, kuid ma loodan, et selles valguses areneb kohalik diskussioon kaugemale sellest, kas meile prostitutsioon nähtusena meeldib või mitte, sest ühiskonnana peaksime keskenduma tõrjutuse vähendamisele.
Toimetas Aet Kuusik.
