Inimõiguste advokaat Natasha Latiff: “Leidsin Afganistanist ühtekuuluvuse ja inimlikkuse”

Natasha Latiff on Singapuris üles kasvanud ja peaaegu pool elu Afganistani naiste õiguste kaitse nimel töötanud inimõiguste advokaat ja aktivist. Inglismaal õppides tekkis tal Afganistani vastu suur huvi ning ta otsustas juba õpingute ajal, 17-aastaselt, selles riigis ära käia. Ta on loonud mitu organisatsiooni eesmärgiga seista naiste õiguste eest üle maailma, täpsemalt on ta eesmärk vähendada seksuaalvägivalda ja lapsabielusid. Latiffi kaasabil on asutatud organisatsioon SAHR ehk Strategic Advocacy for Human Rights (strateegiline inimõiguste huvikaitse). Latiff räägib Pirjo Turkile antud intervjuus tööst keskkonnas, kus inimõigused ei ole tagatud ja neid nähakse lääne vägivaldse poliitika osana. Juttu tuleb ka aktivismiga liiga sageli kaasnevast valunarratiivist, millest tuleb rasketes tingimustes hakkama saamiseks lahti lasta ja tööst tingimustes, kus iga hetk võib pomm plahvatada.

Palun, et jagaksid oma teekonda, kuidas Sinust sai inimõiguste aktivist Afganistanis?

Kasvasin üles terrorismivastase sõja ajal ehk pärast 2001. aasta 11. septembril USAs toimunud terrorirünnakuid. Sõda tekitas minus palju küsimusi, millele vastust otsisin. Afganistani kohta lugemine aitas mul mõista, miks USA selle riigiga sõdib. 

Mind huvitas, kuidas riigid arendavad oma ideoloogiat ja lähenemist inimõigustele, seetõttu lugesin palju raamatuid maailma liidrite ja diktaatorite kohta. Et mõista riigi lähenemist inimõigustele, tuleb tunda nende ajalugu, poliitilisi, sotsiaalseid ja kultuurilisi kontseptsioone. Pidasin lugemispäevikut, et panna kirja kõik tähelepanuväärsed ideed ja intrigeerivad mõtted. Teadlased ja autorid, keda ma lugesin, olid nagu minu õpetajad väga noorest peale ning hiljem saidki paljudest neist minu ülikooli õppejõud. 

2022. aastal Belgias Brüsselis, kus Latiff käis koos rühma afgaani naistega, et arutada Euroopa Liiduga olukorda Afganistanis. Foto erakogust

Raamatud avardasid mu maailmavaadet ja nende kaudu avastasin autoreid erinevatest kohtadest ja ajaperioodidest. Lugesin palju raamatuid Afganistani kohta ja armusin intuitiivselt sellesse riiki, mis tundus nii eriline. Afganistan on vastuolude maa, mis võib tunduda täis sõda ja vägivalda, kuid samal ajal eksisteerib seal elav rahuliikumine. Afganistan meenutab inimestele kõiksugu sõjakoledusi, kuid samas vaatas seal vastu soojade, rikkaliku sisemaailmaga südamlike inimeste maailm. Mina leidsin Afganistanist kogukonna ühtekuuluvuse ja inimlikkuse. Singapuris tunnen, et me ei ole enam oma kehas – jahime ülikoolikraade, krediitkaarte, raha, autosid – me pole enam inimkonna liikmed ning valdav enamusel meist ei ole seotust tegelikult õnnetunnet tekitavate asjadega. Afganistanis, kus inimõigusi pole, leidsin kogukonna, nii et see on omamoodi paradoksaalne. Afganistanis elamine ja töötamine on mind väga palju kujundanud, sest alustasin sellega ajal, kui olin inimesena alles välja kujunemas. See kogemus on mind sügavalt muutnud. 

Küsimus „Mida arvate naiste õigustest?“ mõjub Afganistanis eelarvamuslikult, kuna seda esitades kujutad sa endast läänelike pealesurutud väärtuste ja poliitika esindajat.

Leidsin Afganistanis väikese tüdruku, kellega sain sõbraks. Mu onu ja mina toetasime tema haridusteed. Ta oli sel ajal minust paar aastat noorem. Elasin koos tema perekonnaga paar kuud ja tegime temaga kõike koos – mängisime, saatsin ta kooli, õppisime koos inglise ja dari keelt ning õpetasime igal õhtul naabruskonna väikseid tüdrukuid. Õppisin keele kiiresti selgeks ja nii sain järjest inimestele küsimusi esitada. Mida te sõjast arvate? Milline oli elu enne? Mida arvate inimõigustest? Mida arvate naiste õigustest? Mida arvate terrorismivastasest sõjast? Mida te arvate USA kohalolekust siin riigis? Aja jooksul mõistsin, et minu küsimuste sõnastus oli väga kallutatud ja isegi Aasia naisena lähtus minu vaatenurk lääne “terrorismivastasest sõjast”. „Mida arvate naiste õigustest?“ mõjub Afganistanis eelarvamuslikult, kuna seda esitades kujutad sa endast läänelike pealesurutud väärtuste ja poliitika esindajat. Nii et õppisin nende küsimuste ja vastuste kaudu tundma oma eelarvamusi. Ja kui oled võimeline need eelarvamused kõrvale jätma, võid pidada vestlust, mis ei mõju moraalselt üleolevana. Seega lõpuks nägin Afganistani sellisena, nagu see oli väljaspool sõda – Afganistan oli tõepoolest palju enamat kui sõda. 

2002. aasta alguses Afganistanis Kabulis. Foto erakogust

Sa olid 17, kui Afganistani läksid. Sul polnud enne seda mingit sidet Afganistaniga?

Enne Afganistani minekut, ei olnud ma kohanud ühtki afgaani. Afganistanist teadsin ainult seda, mida olin raamatutest lugenud. Ainsaks seoseks oli usk – ma olen ka moslem. Oma väljakujunemisaastatel elasin läbi perioodi, kus esitasin endale palju küsimusi ja seadsin kahtluse alla oma tõekspidamisi, ja mind huvitas, kuidas afgaanid oma religiooni praktiseerivad, kuidas nad religioosseid seadusi tõlgendavad. Nii et see oli mu side Afganistaniga, kuniks leidsin sealt sõbrad ja kohtusin oma mehega. 

Kas on tõsi, et Su ema ei teadnud, et Sa Afganistani läksid?

Jah, ta ei teadnud. Aga kui ta teada sai, oli ta sellega väga rahul. Mu ema kasvatas mind viisil, mis andis mulle kogu võimaliku iseseisvuse. Mulle võimaldati kasvades palju agentsust ja ma arvan, et see on sellises riigis nagu Singapur suur privileeg, sest siin võivad vanemad oma laste eluteel üsna palju ette kirjutada. Singapuris on lapsevanematel edukuse mõõdupuu väga selgelt paika pandud. Edukuse mõõdupuu oli muidugi ka minu kasvatuses olemas, aga ma olin selle juures vaba. Läksin 2005. aastal esimest korda Afganistanis, olin siis 17-aastane. Pärast seda käisin Afganistanis igal aastal, st 2005–2010 ja kolisin sinna 2011. aastal, kui sain oma esimese töö 23-aastaselt. (Neil aastatel alustas tööd tema kaasabil loodud organisatsioon SAHR. P.T.). Mu emale sobis täielikult kõik see, mida tegin, isegi kui abiellusin Afganistanis. Nädal enne abiellumist lihtsalt helistasin talle ja ütlesin, et ema, tule reedel kell 13.00 Skype’i, ma abiellun. Ta oli muidugi pisut ehmunud, kuid võttis töölt pool päeva vabaks ja oli veebikõnes kohal. Nii lahe ema on mul! 

2018. aastal Afganistani lääneosas asuvas Herati provintsis, kus Latiff koolitas ja juhendas naiste õigustega tegelevaid inimõiguste juriste, kes esindaksid kohtus seksuaalse ja soolise vägivalla juhtumeid. Foto erakogust

Mis eesmärkidega sa asutasid inimõigusorganisatsiooni SAHR?

2008. aastal olin ma Warwicki ülikooli teise kursuse tudeng, kui SAHRi (siis kandis see teistsugust nime) alustasin. Lõpuks sai meist üliõpilasliikumine, millel on harud ka mitmes teises ülikoolis, sealhulgas Singapuri riiklikus ülikoolis ja Ameerika Ühendriikide Columbia ülikoolis. Meie liikumisse kuulusid valdavalt juuratudengid, ajakirjanikud, politoloogia ja humanitaarteaduste üliõpilased.

Alustasime oma tööd, uurides Afganistani juristide ja aktivistide naiste õigusi puudutavaid õiguslikke argumente. Mitte ainult Afganistanis, vaid ka paljudes varem okupeeritud või koloniseeritud maades valitseb inimõigustele tugev vastuseis, sest seda peetakse lääne poolt peale surutuks. Ükskõik, milline on inimese isiklik arvamus, on üldine arusaam selline. Kui inimesed seostavad inimõigusi osana lääne kultuurivallutusest, siis kuidas saame selles tõeliselt tähendusrikkalt navigeerida? 

Kui inimesed seostavad inimõigusi osana lääne kultuurivallutusest, siis kuidas saame selles tõeliselt tähendusrikkalt navigeerida? 

Omaenda organisatsioone looma asudes (sealhulgas ühte Afganistanis), otsustasin, et selle asemel, et olla inimõiguste suhtes võitluslik ja ründav, võtab eesmärgiks mõista, mis kujundab inimeste maailmavaateid naistest, ja sellega töötada. See oli jätkusuutlikum ja strateegilisem ja sellest tuli ka nimi Strategic Advocacy for Human Rights, lühidalt SAHR. Tundsin, et kui saan ühe rahvuse ajalugu ning selle rahva poliitilisi ja kultuurilisi tõekspidamisi õppida, kui saan inimestega siiralt kohtuda ja rääkida nendega, suudan ma paremini veenda otsustajaid, et inimõigusi ja naiste õigusi on tarvis kaitsta. Nii said meist Afganistanis islamiõiguse ja inimõiguste eksperdid ning kasutasime oma ekspertiisi koostöös kogukonnaga. Selline lähenemine tegi meie organisatsioonist ainulaadse. 

Ehkki esindasime mõnel juhul seaduslikult vägivalla all kannatajaid, leidsime oma peamiseks tugevuseks oskuse juhendada ja koolitada vahendajaid, juriste, kodanikuühiskonna eestvedajaid ja eesliinireageerijaid. Kuna olin praktik, kes töötas kodanikuühiskonnaga ja selle heaks, mõistsin lihtsalt seda tööd ja olin investeerinud kodanikuühiskonna juhtide juhtimisse ja arengusse. Nad on inimõiguste väravavahid ja tõeliselt haruldane tõug. 

Meie aastakümnetepikkuse töö tulemusena on SAHR nüüd katsetanud esimest soolise õigluse kiirendusprogrammi (Gender Justice Accelerator Program), et juhendada ja varustada kodanikuühiskonna juhte üle kogu maailma, kes töötavad selle nimel, et kujundada ja rakendada seadusi ja poliitikaid seksuaalse ja soopõhise vägivalla lõpetamiseks. 

Kui SAHRi asutasid ja asusid tööle Afganistanis, kuidas end kehtestasid? Sa olid siis väga noor, naine, pärit Singapurist. Kas puutusid kokku eelarvamustega? Kuidas saavutasid tõsiseltvõetavuse?

Jah, kui oled 17-aastane, ei võeta sind kuigi tõsiselt. Aga ma ise võtsin ennast tõsiselt. Mõnikord oli mu noorusest hoopis kasu, kuna minus ei nähtud ohtu ja inimesed olid seetõttu palju avatumad. Kuna olin uudishimulik, kavatsesin õppida, siis nad nägid, et olin tulnud selleks, et mõista, mitte anda hinnanguid. Võtsin oma teemat väga tõsiselt. Olin alati ettevalmistunud, täpne ja mitte kunagi solvav. Võisin rääkida kohtunikega, kes lihtsalt ütlesid jultunult, et siin riigis vägistamist ei eksisteeri. Ja nad siiralt uskusidki seda! Pidin väga oma emotsioone kontrollima, isegi kui nende väljaöeldu vihastas mind. Tõde on see, et ma võin olla ärritunud ja tunnen endiselt empaatiat, et teatud inimestel on teatud maailmavaade ja me peame nendega sellistes tingimustes asju ajama. Aga kui ma saan lihtsalt sisukat dialoogi jätkata, on mul pikemas perspektiivis rohkem võimalik muuta. Eesmärk ei ole olla liiga rutakas, et oma seisukohta kiiresti tõestada. 

Kuna olin uudishimulik, kavatsesin õppida, siis nad nägid, et olin tulnud selleks, et mõista, mitte anda hinnanguid. Võtsin oma teemat väga tõsiselt. Olin alati ettevalmistunud, täpne ja mitte kunagi solvav.

Olen Afganistaniga seotud olnud alates 17. eluaastast, üle poole oma elust. Nii et kannatlikkus on olnud minu voorus. Olen ka aastaid hiljem kohanud inimesi, kes ütlevad, et jah, ma mäletan sind ajast, kui olid 17-aastane ja tulid sussidega kontorisse. Nad mäletavad sind, kui sa ilmud alati kohale ja oled seal selleks, et õppida ja panustada lugupidavalt. See väga oluline. 

Noorena asjaga tegelema hakkamisel olid muidugi ka omad takistused – keegi ei võtnud mind tõsiselt – ei afgaanid ega välismaalased. Ükskord pidin isegi oma juuksed lühemaks lõikama, et näha maskuliinsem ja küpsem välja. Kuna mul on selline õrn nägu, siis kohandasin end veidi tõsiseltvõetavamaks. Kuid üldiselt arvan, et inimestega ühenduse loomine, lugupidamise väljendamine on loomulikud ja nii on lõpuks võimalik luua oma võrgustikud. 

Sa oled ka ise moslem, kas see aitas tõsiseltvõetavusele kaasa Afganistanis?

Nii ja naa. Ühest küljest võtsid nad mind rohkem kui enda oma, teisalt kahtlustati pidevalt, kas olen sekstöötaja või spioon. Olin noor ja rändasin vabalt ringi. Afganistanis oli palju välismaalastest seksitöötajaid ja spioone. See on konfliktiala! Üldiselt olid Afganistanil omad standardid, sõltumata ühisest religioonist. Kõige olulisem on sinu käitumine ja suhtumine, mitte religioon. Välismaalasena võib sul olla juurdepääs, mida kohalikul naisel ei pruugi olla. Samas asjaolu, et olen Singapurist, tuli vaid kasuks, kuna see riik on Afganistani suhtes neutraalne ja afgaanid peavad sellest lugu. 

Afgaanid on välismaalaste suhtes väga uudishimulikud. Moslem või mitte, aga paljud afgaanid tervitavad välismaalasi ja nad meeldivad neile. Tegelikult kohtasin Afganistani vabadusvõitlejaid, kes sõdisid eelmiste sõdade ajal ja tapsid võõrsõdureid. Kuid aastaid hiljem, pärast relvade mahapanemist, kutsusid nad ikka võõra sõduri tee jooma ja nautisid lihtsalt nende seltskonda. Olen aru saanud, et Afganistani mehed on väga auväärsed inimesed. 

Grusiinidel on usk, et külalised on Jumala saadetud. Võib-olla kehtib sarnane mõtteviis ka afgaanidel ja nad on seetõttu külalislahked?

Absoluutselt. Tegelikult on isegi kõige vaesemates kodudes alati külalistemaja, mis on paremini sisustatud kui nende oma kodu. Kodu võib välja näha nii lihtne ja nii kasutatud, kuid alati on olemas külalistetuba ja seal on parim padi, parim teekomplekt ja kõik, mida vähegi on võimalik pakkuda. Nii et jah, külalised on suur rõõm ja see on kultuuriline eripära. 

Kuidas islamofoobia naiste õigusi mõjutab? Läänemaailmas on levinud kartlik ja lihtsustatud vaade islamile ja riikidele, kus islam on domineeriv religioon. Kuidas mõjutab selline kuvand naiste olukorda ja naiste õiguste kaitset neis riikides?

Väga hea küsimus. Sellel on väga tugevad tagajärjed. Kui lääne – ja lääne all mõtlen USA ja Ühendkuningriiki kui Lähis-Ida sõdade peamisi kohtunikke ja otsustajaid – nõustajatel ja välispoliitikakujundajatel on moslemitest kahjustav või muud moodi stereotüüpne arusaam, siis nende välispoliitika peegeldab seda. Afganistanis kavandati naiste õiguste projekte, et „päästa afgaani naised afgaani meeste käest“. Selline lähenemine ainult dehumaniseerib Afganistani mehi kohutavalt, sest annab mõista, et afgaani mehed on barbaarsed, radikaalsed, tsiviliseerimata ja vägivaldsed inimesed. Kui terve riikide blokk näeb ühte riiki kindla nurga alt ja tungib sinna eesmärgiga “naisi päästa”, seob see sõjalise kampaania inimõiguste diskursusega, aga need on kaks väga erinevat asja. Afganistanis tundus mulle, et USA sõjaline kampaania kasutas kohalikke inimõigusliikumisi, et õigustada sõjalist okupatsiooni. Nüüd, 20 aastat hiljem, on see kohalike organisatsioonide inimõiguste kaitseks tehtava töö väga keeruliseks muutnud, kuna see ühendus on n-ö määrdunud. Samal ajal pidasid afgaanid silmakirjalikuks, et need inimõiguste rikkumised, mille panid toime välismaised sõdurid Afganistani tsiviilisikute vastu, pühiti vaiba alla ega toodud kunagi päevavalgele. Nii et islamofoobial, mis kaasneb sõjalise okupatsiooniga, on tagajärjed, eriti kui see esineb humanitaarse missioonina.

Kuidas tuled toime raskete hetkedega oma töös, eriti kui tunned end jõuetuna?

Sellesse valdkonda tööle asudes teadsin, et ma ei näe kiireid muutusi. Kuid tulin, et jääda. Oskus jääda probleemi juurde ja ootusi mitte liialt kõrgele seada, on väga oluline toimetulekumehhanism. Kogu oma töötatud aja olen lootusetusetunnet kogenud ühe korra, ja seda aastal 2021, pärast vabariigi valitsuse langemist [2021. aastal toimus Talibani riigipööre – P. T]. Teiseks usun tõsiselt, et kui inimesel on turvaline ja toimiv pereelu, saab kõigest üle. Kõigil aktivistidel seda pole, mõned võitlevad oma eesmärgi nimel, lähevad koju tagasi ja võitlevad seal edasi. Turvalise pereelu all pean silmas, et on koht, kus oma pettumuste, depressiooni ja piiride üle mõelda ja oma tundeid kellegagi jagada. Ma olen õnnelik, kuna olen abielus ühe maailma kõige rõõmsameelsema inimesega. Seetõttu on väljalülitumine minu jaoks väga lihtne. Võtan küll vahel töölt mured koju kaasa, kuid mul on kindel koht, kus oma tundeid väljendada. 

Usun tõsiselt, et kui inimesel on koht kus oma pettumuste, depressiooni ja piiride üle mõelda ja oma tundeid kellegagi jagada, saab ta kõigest üle.

Alati on hea ka teraapias ja nõustamises käia, kuna mõnikord ei tea me tegelikult, kuidas mingid juhtumid meid mõjutavad. Heas töömeeleolus olemiseks peab suutma tööga seotud traagika kõrvale jätta. Kuid selline kõrvale jätmine on ka toimetulekumehhanism ning see ei tähenda, et sa enese vaimse toimetuleku ja stressi leevendamisega tegeled. Kui peaksin kellelegi endast nooremale nõu andma, siis ütleksin, et jätka sisekaemusega ka siis, kui tunned, et saad stressiga hakkama. Ma ise ei teadnud seda, sest ma ei olnud omandanud psühhosotsiaalseid oskusi. Hiljem andis keha märku, et midagi on korrast ära, mõistus seda ära ei tundnud. Sisekaemuse protsess on midagi, mida peab tegema pidevalt, et mitte sattuda enesehaletsuse ahelasse või märtrisurma!

Kui sa endaga kontaktis pole, võib kiitus kujuneda asjaks, ilma milleta sa hakkama ei saa. Ja sa ei pruugi seda kohe ära tunda, et tööga kaasnevast valust saab identiteedi alus.

Mind kiidetakse pidevalt: oo, sa oled nii vapper, hämmastav! Ja ma võin ju mõelda – milline saavutus, ma mõjun kellelegi hämmastavalt. Aga kui sa endaga kontaktis pole, võib kiitus kujuneda asjaks, ilma milleta sa hakkama ei saa. Ja sa ei pruugi seda kohe ära tunda, et tööga kaasnevast valust saab identiteedi alus. Inimõigustega seotud töös kehastavad aktivistid mõnikord valu oma identiteedina, sest saavad selle eest kiitust. Sellised haavad olid ka minul, aga need tuleb ära tunda, et valust välja pääseda. 

Seega on see nagu see hapnikumaski metafoor, et enne teiste abistamist tuleb lennukis endale mask ette panna?

Sel teemal on veel üks külg. Stressi tekitab ka see, et meil palutakse ja soovitatakse pidevalt enese eest hoolitseda, kuid keskkond ei võimalda seda. Paljudel aktivistidel on diabeet, südameprobleemid, ebaõnnestunud abielud, tõsised vaimse tervise probleemid, mida isegi ei diagnoosita. Kui keegi jälle ütleb “Hoolitse enese eest!”, tunnen end vahel isegi häirituna, sest riigid ja rahastajad, kes peaksid töökeskkonna eest hoolitsema, tegelikult seda enesehoolt ei toeta. Inimõiguste advokaadil võib olla näiteks sada juhtumit või kohtuasja, sest nende juhtumite lahendamiseks pole piisavalt advokaate. Nii et see keskkond on reguleerimata – enesehoolduskoormat ei saa panna ainult indiviidile, ka süsteemid peavad muutuma. 

Kas ka Sinu kontorit mitte ei pommitatud Afganistanis kunagi?

Jah, mitu korda. Mitte küll minu organisatsiooni, aga ühte ettevõtet, kus töötasin. Selle kogemine muutus lihtsalt nii harilikuks. See on hämmastav, kui kiiresti me kõigega kohaneme. Hetkelist šokki põhjustab see loomulikult. Pärast pommitamist on lühike periood, mil ei saa telefoniliini kaudu suhelda. Sel ajal ei saa ka ruumist lahkuda, sest sa ei tea, kas see oli esimene plahvatus või järgneb sellele uus plahvatus … Kui telefoniliinid taastuvad, võtan ühendust oma töötajatega ja teen kindlaks, kas kõik on korras. Edasi uurime välja, kus rünnak on ja kas oht on möödas. 

Kuid kummaline on see, kuidas sa kohaned plahvatuste ja sellise eluga. Näiteks plahvatas pomm kell 13 päeval, kell 13:20 saad kinnituse, et töötajad või pereliikmed ei hukkunud, ja kell 13:30 töötate uuesti, kuna rahastajad küsivad aruannet ja see on vaja lõpetada. Selle olukorra üle mõtlemiseks pole tegelikult aega. Kui kaotate sõbra või kolleegi plahvatuse tõttu, jääb see tunne mõneks ajaks teiega, kuid tegelete sellega vaikselt öösel.