Esindatus on uute põlvkondade ja järelkasvu jaoks ülioluline. Intervjuu DJ Samantha Togniga

Eesootaval nädalavahetusel tähistame jaanipäeva. Kui enamasti tähendab see sugulaste-sõpradega kusagil (maakohas) lõkke ääres istumist, siis sel aastal toimub midagi ka neile inimestele, kel pole soovi suitsu kätte ja/või sääskede söödaks minna. Nimelt korraldavad techno-klubi HALL ning kväärkogukonna kohtumispaik HUNGR Tallinnas 22.-23. juunil pööripäeva tähistava linnafestivali The Longest Day. Saab pidu, kuulata vestlusi, osaleda töötubades, vaadata dräägi ning lava jagavad seejuures nii kohalikud kui rahvusvahelised artistid.

Üheks selliseks rahvusvaheliseks artistiks, keda juba paari päeva pärast kuulama minna saab, on klubikollektiivi GEGEN resident Samantha Togni, kes on mänginud peaesinejana klubides Berliinist Tokyoni. Togni on asutanud ka Boudica-nimelise platvormi, mille eesmärk on teha nähtavamaks elektroonilise muusika skeenes tegutsevaid naisi, trans+ ja mittebinaarseid inimesi. (Muide: kui sinagi peaksid kuuluma ühte neist kategooriatest, siis festivali raames toimub alustavatele DJ-dele ka seda maailma tutvustav töötuba.) Kuna Samantha Togni on väga tugevalt seotud nii kväärkultuuri kui ka ööeluga, siis just nende teemade kohta esitas talle mõned küsimused Tallinna praegune öölinnapea, Natalie Mets.

Boudica asutajana oled loonud märkimisväärse platvormi naistele, trans+ ja mittebinaarsetele inimestele muusikas. Palun jaga, mis inspireeris sind Boudicat alustama ning milline on olnud platvormi senine mõju?

Mõned aastad tagasi olin elektroonilise muusika akadeemias juhendaja, õpetades plaadikeerutamist ja muusika produtseerimist. Märkasin, et sageli alahinnatakse noori naisi, trans+ ja mittebinaarseid inimesi – eriti neid, kel madalam sotsiaal-majanduslik taust. Ühiskond ütleb neile, et nad pole piisavalt head. See ei sobinud mulle. Otsustasin luua ruumi, kus nad saaksid avastada elektroonilist muusikat, tunda end mugavalt ja kasvada homseteks peaesinejateks ja eeskujudeks, olles ümbritsetud sarnaste lugudega inimestest. Nii algas ühes intiimses Ida-Londoni saalis üritusteseeria The Pickle Factory (Hapukurgitehas), mis toetas meie visiooni algusest peale. 

Kui pandeemia algas, ei tahtnud me kaotada kontakti selle tärkava kogukonnaga, seega keskendusime raadioprogrammide ja taskuhäälingute tegemisele. Mõni kuu hiljem käivitasime oma muusikakonverentsi. Alguses pidi see olema voogedastatud paneeldiskussioon kogukonnas töötavate sõprade vahel, kuid sellest kasvas väga kiiresti välja täisväärtuslik konverentsiprogramm. Esimene sündmus toimus Freemasons’ Hallis, kuhu tõime kokku väiksemad isetegevuskollektiivid ja juhtivad muusikaorganisatsioonid, et korraldada arutelusid ja DJ-sette täis päev, mis võimestaks FLINTA* (Female, Lesbian, Intersex, Nonbinary, Trans and Agender) ja LGBTQ+ inimesi. Neli aastat hiljem toetavad konverentsi nüüd teiste hulgas ka Inglismaa Kunstinõukogu, Briti Muusikute Liit ja Pioneer DJ.

Varsti pärast seda alustasime oma plaadifirmaga, mis jagab samu väärtusi: tahame juhtida tähelepanu marginaliseeritud artistidele. Ma ei unusta kunagi tunnet, mida meie esimest vinüüli käes hoides tundsin. Hiljuti avaldasime ka esimese kauamängiva debüüt-sooloplaadi, mille autoriks on DJ Wallis. Boudica sai alguse aastal 2019 ning kõik, mida me sellest ajast alates teinud oleme, on orgaaniliselt kasvanud ning olnud juhitud meie pühendumisest inimeste kaasamisele ja võimestamisele.

Tuginedes oma kogemustele võin väita, et Ühendkuningriigid on selles teemas Eestist rohkem arenenud. Milliseid praktilisi samme soovitad astuda siinsetel sündmuste korraldajatel ja klubiomanikel, et muuta kohalik ööelu kõigi jaoks kaasavamaks ning turvalisemaks?

Korraldajad saavad astuda mitmeid käegakatsutavaid samme, aga kõik saab alguse ausast soovist areneda. On oluline, et organisatsioonil oleks selge poliitika ja kommunikatsioon, mis seisavad vastu diskrimineerimisele ja ahistamisele, seades esikohale inimeste heaolu ning turvalisuse. See on miski, mille teeme ka oma ürituste korraldamisel väga selgeks. Vastav info on meie Instagramis ja uudiskirjas, mille kõik osalejad saavad. Me veendume, et keegi ei jääks sellest ilma.

Vastuseis diskrimineerimisele ja ahistamisele saab alguse ausast soovist areneda.

Töötajad peavad olema mitmekesisuse, kaasatuse, diskrimineerimise ja ahistamisjuhtumite käsitlemise osas välja koolitatud. Oluline on ka see, et töötajate ja turvameeskonna seas oleks erinevaid kontaktisikuid ja vastutajaid. Kõik peavad programmi sees esindatud olema. See on ülioluline, et inspireerida uusi põlvkondi ja tagada, et nad näeksid end nendes rollides: mitte ainult DJ-dena, vaid ka saatejuhtidena, helitehnikutena ja nii edasi. 

Tahaksin näha rohkem noortele mõeldud ning pärast tööpäeva lõppu toimuvaid algatusi, kus nad saaksid kokku tulla, omavahel suhelda, õppida teistelt ja ka iseendalt. Sellised paigad surevad ja ma muretsen uute LGBTQ+ ja FLINTA* põlvkondade pärast, kellel on tõeline puudus suhtluskohtadest, mis poleks klubid. Loomulikult on klubid pühapaigad, kus need kogukonnad saavad õitseda, kuid ma sooviksin näha ka päevasel ajal avatud kohti. 

Sageli pole süü isegi kohtade omanikel, vaid pigem valitsusel, kes ei suuda selliseid ruume tunnustada ning näha nende tähtsust ja seda uskumatut väärtust, mida taolised klubid ja  kogukondlikud paigad kultuurile ning ühiskonnale annavad. Loodan tulevikus näha, et sellistesse ruumidesse investeeritakse rohkem toetusi ja raha. Viimaks sooviksin oma kogemuste põhjal toonitada, et kui soovite kaasata mõnd kogukonda, millesse te ise ei kuulu, või selle vajadusi rahuldada, siis ärge eeldage! Kutsuge sinna kuuluvad inimesed kohale ja kuulake neid. See on ülioluline, et parandanda mistahes koha või organisatsiooni mitmekesisust ning ligipääsetavust.

Millist nõu annaksid ambitsioonikatele artistidele, kes soovivad jätta muusikamaastikule oma jälje, jäädes samal ajal truuks oma väärtustele ja muutuste propageerimisele?

Kui peaksin andma ühe nõuande, siis soovitaksin kindlasti muusikaga lõbutseda. Ma näen nii palju noori, kes tunnevad end esimestel DJ-aastatel või muusika loomisel survestatuna. Jah, sotsiaalmeedia tõesti avaldab meile väga palju survet, sundides meid pidevalt esinema ning jätma endast ööpäevaringselt naeratava mulje. Aga on täiesti okei teha pause. On täiesti okei, kui mõnel nädalavahetusel pole esinemisi. On täiesti okei oma muusikaga nalja teha või luua asju, mis ei tundu kellelegi teisele meeldivat, nendega katsetada ning tõesti olla oma muusika jaoks kohal. Nautige neid hetki, nautige oma teekonda ja pidage meeles, miks te üldse alustasite.