fbpx

Mürgitatud jook baaris. Kaks kogemust

Foto: Unsplash CC

See artikkel on kirjutatud eesmärgiga parandada teadlikkust seksuaalkuritegudest Eestis, täpsemalt joogi mürgitamise ja kohtinguvägistamise ohust. Artiklis selgitatakse, mida teha, kui kahtlustad, et sind või sinu kaaslast on uimastatud, samuti leiad infot, kust abi otsida. Eriliselt haavatavas seisus on Eestis välismaalased, kelle ligipääs infole võib olla piiratud. Peale kohalike peaks ka nemad paremini mõistma, mis on seksuaalvägivald ja vägistamine ning oskama vajaduse korral asjalikult reageerida. Oma kogemust jagavad kaks inimest ja lisatud on politsei esindaja kommentaar. Artikkel on avaldatud nii eesti kui ka inglise keeles.

Kohtinguvägistamine on kellegi tahtevastane seksuaalvahekorrani viimine romantilise kohtumise käigus. Kohtinguvägistamisega on seotud ka sõna “korgijook”, mis viitab sellele, kuidas kurjategija lisab oma ohvri jooki narkootilist ainet nagu GHB või Rohypnol, et muuta ta teovõimetuks eesmärgiga teda seksuaalselt kuritarvitada. Mõlemad levinud vägistamisuimastid hakkavad mõjuma poole tunni jooksul. Allpool on selgitatud, kuidas kohtinguvägistamise ohtu ära tunda ja mürgitamise ohvrile kontroll olukorra üle tagasi anda.

Uimastiga tembitud jooki on tavalisest alkohoolsest joogist raske eristada, sest tüüpiline vägistamisuimasti ei muuda eriti joogi maitset. Kuigi hoiatavaid märke esineb – näiteks tableti lahustumisel joogis tekkivad ebaharilikud mullid –, on parim moodus joogi mürgitamise vältimiseks hoida oma joogil silma peal, veendumaks, et keegi ei saa sellesse midagi lisada. Leidub ka kaasaskantavaid abivahendeid nagu Nightcapi-juuksekumm, mis väldib uimastite lisamist, kattes joogiklaasi kõrre ümber.

Kaks anonüümset kaasautorit jagasid oma kogemust, mis on pärit eri ajal samast baarist, Mökust Tallinnas. Nende juhtumite puhul ei jõudnud asi seksuaalse ärakasutamise või vägistamiseni, kuid selle oht oli olemas. 

Esimene lugu

“Läksin sellesse baari Ladina-Ameerika tantsu üritusele ja vaatasin õhtu otsa sõprade bändi esinemist. Avalikus kohas olen harjunud jooma mitte rohkem kui mõne ühiku alkoholi, et säilitada kontroll nii enda kui ka oma mõistuse üle. Tookord meeldis mulle suhelda võõrastega rahva seast ning alkoholi müüdi tantsupõrandaga samas ruumis. Olen heteroseksuaalne mees ja pidin mitu korda õhtu jooksul tõrjuma ühe mehe lähenemiskatseid. See oli tüütu, kuid ma ei tundnud end ohustatuna. Tean, et jõin tol õhtul ainult kolm õlut, kuid tundsin, nagu oleksin palju rohkem purjus. Mäletan sellest õhtust ainult paari esimest tundi. Sõbra jutu järgi, kes leidis mu väljas vihma käes magamas, oli minuga suhtlemine täiesti kasutu – ma polnud ei kõne- ega liikumisvõimeline ning tahtsin ainult norinal magada. Olin sel hetkel väga nõrk, kuid mitte valudes. Selle peale mõtlemine paneb mind endiselt muretsema, sest kui mu sõber ja tema naine poleks mind sealt päästnud, oleks igaüks võinud veenda baari töötajaid, et aitab mind, ja tegelikult mind väljas kuritarvitada. 

Narkootikumide kasutamine või avalikus kohas maani täis olemine pole minu puhul harilik. Olen täiesti kindel, et mind uimastati, aga kuna ma ei mäleta hetke, mil muutusin teovõimetuks, oskan sellest kogemusest õppida ainult niipalju, et väljas tantsides ja alkoholi tarvitades tuleb jääda valvsaks. Kuigi rääkisin hiljem baaritöötajatele, mis juhtus, ei mäletanud nad, et olin tantsupõrandal uimastatud olekus, ega isegi inimest, keda ma selles kahtlustan. Olen pettunud, et neil polnud piisavalt vastutustunnet, et mind aidata, sest magasin ju otse nende baari ees külma vihma käes.”

Teine lugu

“Läksin 29. mai õhtul sõpradega Möku baari. Seal oli üks hubane üritus, mis tundus hea tantsimiseks. Meil oli olnud sõbra juures väike kogunemine, lobisesime mitu tundi. Kui teised jõid kõvasti Proseccot, võtsin mina ainult ühe lahja õlle, sest ei tahtnud palju juua, pealegi oli järgmiseks päevaks planeeritud pereüritus. Tellisime takso ja lahkusime sõbra juurest mõni minut enne keskööd. Peole jõudnud, võtsime endale joogid, istusime õue, suitsetasime ja vestlesime. Varsti hakkas meil külm ja otsustasime minna sisse tantsima.

To see the Aside click here.To hide the Aside click here.

Kust leida abi?

  • alati on kättesaadav riikilik häirekeskuse telefon 112 

Sotsiaalkindlustusamet

  • telefon 660 4500
  • saadaval veebivestluse ja ‑nõustamise ajad
  • ohvriabi kriisitelefon 116 006, eesti, vene ja inglise keeles

Palunabi.ee 

  • kiire abi jaoks süüteo, hooletuse ja mitmesuguse halva kohtlemise ohvritele
  • võimalus jääda anonüümseks, kohtumenetluse korral suhtlus salvestatakse
  • 24/7 netivestlus, eesti, vene ja inglise keeles

Eesti haiglad, mis keskenduvad seksuaalvägivallale

  • Lääne-Tallinna keskhaigla
  • Pärnu haigla
  • Tartu Ülikooli kliinikum
  • Ida-Viru keskhaigla

Lõbutsesime oma väikese grupiga ja tegime üksteise kulul nalja, tantsides tõeliselt halbade remikside järgi. Ühel hetkel tuli minuga rääkima üks võõras naine, kes ütles, et me tundsime teineteist kümme aastat tagasi, ja tundus, et ta flirdib minuga. Mina ei mäletanud teda üldse ja ütlesin talle viisakalt ära. Tantsisin sõpradega edasi ega mõelnud enam tema peale. Lõpetasin oma esimese siidri ja otsustasin võtta õhtu viimase joogi. Sain oma siidri kätte ja läksin tagasi sõpradega tantsima. Hoidsin jooki kogu aeg käes, aga kuna ma tahtsin pöörasemalt tantsida, panin pudeli aknalauale. Sõbrad tegid sedasama. Mõni pani sinna ka oma koti ja jaki. Muusika läks paremaks ja meil oli väga lõbus. Jõin oma siidrit, rääkisin võõra tüdrukuga, flirtisin mõnda aega, tantsisin temaga natuke ja läksin õue värsket õhku hingama. Pärast väljas käimist istusime maha ja mul hakkas halb. Vabandasin ja läksin tualetti. Sees keeras. Ma ei oksendanud, kuid sain aru, et midagi on väga valesti. Järsku tundsin end väga uimase ja nõrgana, iga minutiga tundus, kuidas kaotan üha rohkem oma keha üle kontrolli. Läksin välja istuma ning õnneks sõbrad nägid mind ja küsisid, mis lahti. Järgmisel hetkel hakkasin oksendama ja teadsin, et see pole alkoholist. Olin sel ajal peaaegu täiesti kaine. Olen proovinud sundida end oksendama hambaharja või muu sellisega, aga see pole kunagi õnnestunud. Ainus kord, kui oksendasin, oli siis, kui sain endale Aasias mingi kõhutõve.

Seal ma siis olin, oksendasin ega suutnud püsti tõusta. Mu keha oli halvatud, ma ei saanud isegi pead üleval hoida. Ütlesin sõbrale, et asi pole õige, et see ei saa olla alkoholist, ja ta nõustus – sõber tunneb mind juba 15 aastat, oleme pidutsenud nagu segased ja ta pole mind kunagi sellisena näinud. Ta haaras baarimehe appi ja nad kutsusid kiirabi. Ma polnud võimeline ise seisma ega liikuma, baarmen ja sõber hoidsid mind kahe vahel püsti. Kui kiirabi kohale jõudis, viidi mind autosse, küsiti dokumenti ja uuriti, mis juhtus. Rääkisin neile, et ostsin kaks jooki, mul hakkas halb, oksendasin kõvasti ja ma ei suuda oma keha kontrollida ning et olen uimane ja segaduses. Nad ütlesid, et läheksin koju. Et võtaksin takso või kutsuksin sõbra. Palusin neilt, kas nad tõesti ei saa midagi teha, sest ma ei suuda liikuda ega pead püsti hoida ja vajan abi. Kiirabiarstid korrutasid, et olen adekvaatne ja peaksin lihtsalt koju minema. Rääkisin neile, et pole end kunagi niimoodi tundnud, et keegi on mulle raudselt midagi joogi sisse pannud. Nad ei kuulanud mind ja veensid mind koju minema. Mu sõber vaidles kiirabiauto kõrval arstidega, et vajan abi. Kohale tuli politsei, kes ütles, et nad võivad viia mu ööseks trellide taha, kui sellest on abi. Mu sõber oli maruvihane ja mina paanikas, sest vajasin abi, mitte külma räpast kongi, kus abitult lamada. Sain aru, et pole mingit mõtet politsei ja kiirabiga vaielda, sest nad ei andnud järele. Ütlesin neile, et üritan sõbraga takso leida ja ööbida tema põrandal, sest ma ei saanud liikuda ja olin hirmul. Niipea kui ma kiirabiautost välja astusin, kukkusin kokku ja arstid otsustasid mu haiglasse viia. Nutsin terve tee nagu laps, sest see, mis mu kehaga toimus, hirmutas mind.

Haiglas võeti mult uriini- ja vereproov, pandi kanüül ja kästi pikali olla. Sain lamada ainult looteasendis, olles samal ajal tilguti all. Värisesin külmast, küsisin endale teki ja nutsin. Ma ei suutnud magada, väga halb oli olla ja terve ruum pöörles. Paar tundi oli see mu uus reaalsus. Mõne tunni pärast küsis üks õde, kuidas ma end tunnen. Tunne oli parem kui haiglasse tulles, kuid endiselt halb. Ta ütles, et mind on mürgitatud, kuid nad ei tea täpselt, millega. Pärast rohkem kui nelja tundi haiglas lasti mind välja, kutsusin takso ja sõitsin koju. Oli varahommik, poole kaheksa paiku. Kodus proovisin vett juua, aga see pani mind iiveldama, seega püüdsin magada. Ärkasin kell 12 ja mu seisund polnud kaugeltki hea. Käisin duši all ja üritasin vett juua, kuid tuba käis ringi ja mulle tundus, et vajun kokku. See oli imelik tunne – ühel hetkel olin uimane ja desorienteeritud, järgmisel tundsin end natuke aega normaalselt.

Järgmise kuue päeva jooksul ei suutnud ma töötada, magada ega isegi niisama olla. Olin segaduses, ju mälu oli halb ja ma ei saanud korralikult liikuda – iga samm võttis hingetuks ja komistasin iga koduse mööblieseme otsa. Trepil kõndimine tundus hirmus ja ohtlik. Autot juhtida oli võimatu, sest oleksin ohustanud nii ennast kui ka teisi. Teatasin oma “väikesest seiklusest” politseile, viidates testidele, mille järgi oli mulle midagi joogi sisse pandud. Diagnoos oli “tundmatu psühhotroopne aine”, järelikult polnud see GHB, sest mulle öeldi, et GHB on tuvastatav. Uurija kutsus mu oma kabinetti, et arutada juhtumi üksikasju. Rääkisin talle ära kogu loo, saatsin haigla analüüsid ja nad said juurdepääsu baari turvakaamerate tolle õhtu salvestistele. Uurija kuulas mu ära ja viis jutu selleni, et see võis olla mu enda süü, sest tarvitan antidepressante ja need ei pruugi alkoholiga kokku sobida. Ütlesin, et küsisin selle kohta oma arstilt juba enne ravimite võtmist ja ta kinnitas, et mu tablettidel ei ole selliseid kõrvalnähtusid. Pealegi olen nende tablettide mõju all kõvasti joonud ja halvim, mis on juhtunud, on tavaline ühepäevane pohmell. Lõpetasime vestluse ning uurija ütles, et võtab minuga ühendust, hoolimata sellest, kas nad leiavad midagi turvakaamerate salvestistelt või mitte.

Mitu päeva hiljem sain politseilt meili, et nad ei alusta juurdlust tõendusmaterjali vähesuse tõttu. Kaamerapilt oli liiga tume, seega oli võimatu tuvastada, et keegi oleks mind uimastanud, ning tõenäoliselt olid põhjuseks mu enda tabletid. Bürokraatia seisukohast saan aru, miks nad asja edasi ei uurinud – juurdlust ei saa ju alustada, kui on juba ette teada, et midagi pole võimalik tõestada, küll aga tuleb tegeleda paberimajandusega. Ja kui mängus on ravimid, on palju lihtsam süü nende kaela veeretada kui eeldada, et 2022. aastal mürgitab üks poolearuline hipsteribaaris inimesi.

Oleksin politsei arvamusega nõustunud, kui oleksin tundnud end halvasti ainult päeva või kaks. Kuid ma ei saanud voodist välja kuus päeva. Sundisin end jooma vett ja teed, et saada oma kehast välja mürk, mis iganes see ka polnud. Olen lõpmata tänulik haigla õdedele, kes suhtusid mu muresse tõsiselt. Olen ääretult tänulik oma sõpradele ja perele, kes pakkusid, et toovad mulle süüa ning otsivad üles selle tõpra, kes tegi minuga midagi nii jubedat. Ja olen hiiglama tänulik oma sõbrale, kes mind selles olukorras aitas, enne kui keegi teine mõistis, et minuga on midagi valesti. Inimesele, kes seisis minu eest politsei ja kiirabiga suheldes, et mind kaitsta, sõbrale, kes tõi mulle teed ja toitu ning hoidis mul silma peal, kuni mul hakkas lõpuks parem. Kui teda poleks olnud, oleksin võinud lämbuda iseenda okse kätte või oleks mõni elajas mu minema lohistanud ja teinud minuga, mida tahab.”

Need lood on anonüümsed ja jagatud vabatahtlikult. Kahjuks juhtusid mõlemad samas kohas, kuid vägistamisuimasteid võidakse kasutada ükskõik kelle peal, igal ajal ja igas kohas, enamasti baarides ja muudel kogunemistel. 

Kahjuks ei ole kindlat viisi, mille kaudu joogi mürgitamist vältida. Seda saavad vältida ainult jooke mürgitavad inimesed. Aga enda ja teiste tervisele ja heaolule saab kaasa aidata, kui hoiad oma joogil silma peal ja hoolitsed sõprade ees, kui nendega peaks midagi juhtuma. Foto: Unsplash CC

Mida mürgitamise puhul ette võtta?

Pigem tasub turvalisusele mõelda enne, kui hiljem kahetseda. Kui teatad politseile vägistamisuimastite kasutamise kahtlusest, abistatakse sind või teisi abivajajaid ka ilma isikut tõendavat dokumenti esitamata.

Kui sulle tundub, et keegi, kes on sinuga koos, on uimastatud või teda sunnitakse midagi seksuaalset tegema, siis helista hädaabinumbrile 112. Jälgi, ega tema terviseseisund halvene. Kui oled avalikus kohas, siis teavita ka baaritöötajaid. Ära kunagi lase kohtinguvägistamise ohvril üksi koju minna, sest ta võib teovõimetuks muutuda ja olla palju haavatavam kui siis, kui teda viimati nägid.

Toimumiskoha töötajad võivad aidata sul ja politseinikel kurjategijat tuvastada, aga ka hiljem politseile olukorda kirjeldada või anda neile turvakaamera salvestisi. Kui politseinikud jõuavad ohvrini, hindavad nad tema terviseseisundit ning ta võidakse viia kiirabiautosse või haiglasse.

Kui ohver viiakse haiglasse, ning talle mingil põhjusel ei sobi valves olev meessoost günekoloog, saab läbivaatuse teha ka naissoost günekoloog. Läbivaatuse käigus kontrollitakse vigastusi ja dokumenteeritakse need (võimalik, et koos fotodega) ning kogutakse ja talletatakse asitõendeid (sperma, veri, uriin, aluspesu). Seejärel saab ohver teha ka HIVi ja muude suguhaiguste testi. Kokkupuutejärgset profülaktikat (PEP) on võimalik alustada 72 tunni jooksul pärast HI-viirusega kokkupuutumist ja see kestab 28 päeva. Abi pakutakse ka raseduse vältimiseks. Nn SOS-tablett raseduse vältimiseks antakse samuti 72 tunni jooksul vägistamisest. Mõnes raviasutuses on see tasuta, apteegis maksab see 12–18 eurot. 

To see the ”center” click here.To hide the ”center” click here.
Põhja prefektuuri kriminaalbüroo isikuvastaste kuritegude talituse juht Hisko Vares

Olukord, kus inimese enesetunne ootamatult halveneb või kaob kontroll oma keha üle, on igaühe jaoks väga hirmutav kogemus. Sellised lugusid, kus inimesed pöörduvad politsei poole murega, et neid on uimastatud, tuleb aasta jooksul aeg-ajalt ette, samas ei saa öelda, et need teated kuidagi massilised oleksid. Suhtume laekunud uimastamiste teadetesse täie tõsidusega ja kogume tõendeid nagu iga raske isikuvastase kuriteo puhul. Keerulisemaks teeb tõendite kogumise sellistes juhtumites see, et reeglina need inimesed ei mäleta väga täpselt kus ja kellega nad suhtlesid.

Kuigi selliste juhtumite uurimine on keeruline, siis julgustame inimesi ikkagi politsei poole pöörduma. Alati, kui tekib kahtlus, kas sind või su sõpra on uimastatud, on kõige olulisem tegutseda kiiresti. Helista kohe 112 ja palu kohale saata patrull. Kui see ei ole mingil põhjusel võimalik, siis palu sõpradel viia ennast kiiresti kõige lähemal asuvasse meditsiiniasutusse, räägi oma lugu ja lase proovid võtta, kindlasti ka uriiniproov. Uimastamise puhul kasutatakse reeglina aineid, mis väljuvad organismist kiiresti ja iga kaotatud tund teeb tõendamise raskemaks – näiteks rahva seas tuntud korgijook ehk GHB hakkab organismist kaduma juba mõne tunni möödudes ja seega paar päeva hiljem ei ole enam võimalik tuvastada, kas ja millist uimastavat ainet võis organismis olla.

See on selliste juhtumite puhul kõige keerulisem, sest ohvri ütlustele lisaks peab politsei koguma täiendavaid tõendeid. Kui neid ei õnnestu leida, siis tuleb paraku uurimine piisavate tõendite puudumise tõttu lõpetada.

Kasutatud allikad

Ühendkuningriigi valitsuse teave seksuaalvägivalla kohta Eestis

Euroopa vägistamiskriiside võrgustik

Juhis, mis aitab sind välismaal kaitsta (A Guide to Keep You Safe Abroad, 2019)

Riiklik ohvriabi

Eesti vägistamisstatistika aja lõikes

Ekspert: enam kui pool seksuaalvägivalla ohvritest ei otsi abi (Expert: Over half of sexual assault victims in Estonia do not seek help)

 

11
FacebookTwitterEmail

Toeta meid!

Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Loe ka

Hoia end meie tegemistega kursis

Feministeeriumi uudiskiri ilmub iga kuu alguses. Loe eelmisi uudiskirju siit.