Antirassistlik kogukonnatöö. Intervjuu Monica Gathuoga

ARMA eestvedajad Monica Gathuo ja Leonardo da Costa Custódio. Foto: Aleksis Poutanen

Eestis kõlab rassismiteemalises aruteludes harva nende inimeste hääl, kes on ise rassistlikku kohtlemist kogenud. Ka rassismivastastes algatustes moodustab häälekama osa valge enamus. Soomes on pilt natuke teistsugune – vähemuskogukondades toimub aktiivne organiseerumine ja rassismivastase poliitika eestvedajate seas leiab mitmesuguse taustaga inimesi. Monica Gathuo räägib, kuidas kogukonnatunde loomine on rassismivastases aktivismis Soome kontekstis toiminud võimestava tööriistana.

Monica Gathuo on aktivistlik meediatöötaja. Ta on Antirassistliku Meediaaktivismi Ühenduse (ARMA) eestvedaja. ARMA kasutab uurimistöö, aktivismi ja kunsti vahendeid, et teavitada ja sensibiliseerida Soome ühiskonda rassismi teemadel. ARMA eestvedajateks on afrosoomlased ja tumedanahalised inimesed. Aastatel 2017–2018 oli ta veebiportaali Ruskeat Tytöt toimetuse liige.

Eestist vaadates jääb mulje, et Soomes on viimastel aastatel muutunud aktiivseks ja nähtavaks mitu vähemuskogukonda, kelle argiellu kuulub paraku ka rassismi kogemine – näiteks afrosoomlased, põgenikud, sisserändajad. Kas see mulje vastab tegelikkusele?

Soome ühiskond pole kunagi olnud täiesti valge ja ei saa selliseks ka kunagi, siin on alati elanud erisuguseid kogukondi. Näiteks võib tuua saamid, kes on Soome põliselanikud, või romad, kes on Soomes elanud umbes viissada aastat.

To see the Aside click here.To hide the Aside click here.
Monica Gathuo on 22. mail 2019 kell 18 Tallinnas Feministeeriumi üritusel, et tutvustada oma kogemuste najal rassismivastaseid algatusi afrosoomlaste kogukondades.

Modereerib Airi Triisberg, arutelu on inglisekeelne.

Viimastel aastatel on peamiselt Helsingis aktiveerunud afrosoomlaste ja tumedanahaliste inimeste kogukonnad. Sellele on kaasa aidanud näiteks Facebooki grupi “POC Helsinki” asutamine 2015. aastal, Koko Hubara blogi (alates 2015) ja tema 2017. aastal avaldatud raamat “Ruskeat Tytöt” (eesti k “Pruunid tüdrukud”). Inimesed, kes ei kuulu valgesse enamusse, on hakanud rohkem kokku hoidma ja üheskoos tegutsema.

Eesti keeles on raske leida vastet inglisekeelsele terminile “person of color / POC”, mis tähistab inimesi, kes pole “valged”. Tõlkimine on raske, sest valgeks olemist konstrueeritakse erinevates kultuurides eri moodi ning sel ei pruugi sugugi olla seost nahatooniga. “Person of color” ei ole tingimata tumedanahaline, ka heleda nahatooniga inimesi rassistatakse teatud ühiskondades. Näiteks kõigest sada aastat tagasi valitses Euroopa “rassiteadlaste” seas arusaam, et soomlased ja eestlased ei kuulu valge euroopa rassi hulka.

Soome kontekstis võib “person of color” tähistada väga erineva staatuse ja kogemusega inimesi. Selle mõiste alla mahuvad nii põliselanikest saamid kui ka maailma eri nurkadest pärit sisserändajad ja diasporaakogukonnad. Viimaste seas leiab nii immigrante kui ka sünnipäraseid soomlasi. Mõnel kogukonnal on Soomes pikk ajalugu ja mõned on seal elanud üksnes paari põlvkonna jagu. Kuidas kõik need kogukonnad omavahel suhtlevad ja läbi saavad?

Solidaarsus kogukondade vahel varieerub. Vanemad inimesed hoiavad sageli omaette. Nooremad põlvkonnad käivad omavahel rohkem läbi, eriti just immigratsioonitaustaga noored suhtlevad aktiivselt. Oluline roll on keelel. Kes soome keelt ei räägi, sel puudub paljudele üritustele ligipääs – kogukondade eestvedajatena peame sellele edaspidi rohkem mõtlema ja leidma viisi, kuidas neid inimesi paremini kaasata. Noortel on keelega teistsugune suhe, neil on oma släng. See pole grammatiliselt perfektne soome keel, vaid nende enda suhtluskeel.

Kogukonna ehitamisel on tähtis rõhutada ühisosa, kuid palju raskem on leida heakskiitu intersektsionaalsele lähenemisele. Soomes leidub ka migratsioonitaustaga avalikke tegelasi, kes nõuavad, et kõik sisserändajad peavad olema tänulikud. Argument kõlab umbes nii: “Seal, kust te tulite, pidi elu olema halvem, sest te olete ju siin ja Soome on meie vastu nii hea.” Sellised väited mõjuvad lõhestavalt. Konfliktijoone ühes otsas on inimesed, kes soovivad võidelda võrdsema ühiskonna eest, ja teises otsas need, kes hoiaksid meelsamini madalat profiili.

Meie kogukondadele kuluvad hädasti ära ka toetajad. Kevadistel parlamendivalimistel kandideeris mitu rassistatud vähemuskogukondadest pärit inimest, kuid üksnes kaks neist osutusid valituks.

Millised vahendid on Soomes people of color-kogukondade loomisel edukaks osutunud?

Vähemuskogukondade ülesehitamisel on eriti tähtis luua ruume ja keskkondi, mille eestvedajateks kui ka sihtrühmaks on nende kogukondade liikmed ise. Me ei tohi unustada, et saamid ja romad on juba pikka aega oma kogukondi ehitanud. Praegu pole kindlasti esimene kord, kui Soomes leiab aset rassistatud vähemuskogukondade organiseerumine. Kuid näiteks aafrika diasporaakogukonnale on ühte ruumi kokkutulemine olnud uudne ja tervendav kogemus.

To see the Aside click here.To hide the Aside click here.
Soome ühiskond pole kunagi olnud täiesti valge ja ei saa selliseks ka kunagi, siin on alati elanud erisuguseid kogukondi. Näiteks võib tuua saamid, kes on Soome põliselanikud, või romad, kes on Soomes elanud umbes viissada aastat.

Omaruumide loomise juures mängivad olulist rolli kunstnikud ja kultuuritöötajad, sest nad on harjunud selliseid asju tegema ning neil on selleks oskused ja vahendid. Helsingis mängib väga inspireerivat rolli näiteks kunstiruum Museum of Impossible Forms (eesti k Võimatute Vormide Muuseum).

Tahan veel mainida, et paremäärmuslikud trollid muudavad valgest normist erinevate inimeste kogunemise keeruliseks. Rassistlikud trollid paistavad olevat kursis peaaegu kõigi meie kogukonnas toimuvate üritustega ja see mõjub hirmutavalt.

Mis roll on feminismil rassismivastases kogukonnatöös?

Kui rääkida konkreetsetest vähemuskogukondadest, siis nad on kõik üsna erinevad ning ei lähtu alati feministlikest arusaamadest. Feministlikest algatustest rääkides tõstaksin veel kord esile kunstiruumi Museum of Impossible Forms. Neil on väga lai auditoorium, mille seas leidub mitmesugustesse vähemuskogukondadesse kuuluvaid naisi ja kvääre.

Saamid lõid Põhja-Soomes oma pride’i festivali. Osas kohtades, näiteks Turus ja Tamperes, saab rääkida pigem feministlikest üksikisikutest. Turus on antirassistlikud feministid koondunud peamiselt sealse ülikooli soouuringute õppekava ümber. Akadeemilises kontekstis püütakse institutsionaalset valget normi murda, muutes ülikooli seestpoolt ning kaasates rohkem valgest erineva nahavärviga inimesi. Aktivistid loovad seevastu omaruume, kus vähemuskogukonnad koonduvad ja ise uusi tegemisi algatavad. Konkreetsed lähenemisviisid olenevad kontekstist.

6
FacebookTwitterEmail

Toeta meid!

Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Loe ka