Istanbuli konventsiooni KKK

Istanbuli konventsioon on rahvusvaheline leping, mille sisu on naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamine, ohvrite kaitse ning vägivallatsejate vastutusele võtmine.

Tegemist on olulise inimõiguste valdkonna välislepinguga. Konventsiooni täisnimi on ”Naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise Euroopa Nõukogu konventsioon”. Hüüdnimi “Istanbuli konventsioon” tuleb linnast, kus see 2011. aastal allakirjutamiseks avati. Istanbuli konventsioon jõustus 2014. aastal, Eestis 2018. aastal.

Istanbuli konventsioon kohustab sellega liitunud riike ennetama naistevastast ja perevägivalda, aitama ohvreid ning tagama toimepanijate kohtu alla andmise. See nõuab erinevate vägivallavormide – näiteks jälitamise, seksuaalse ahistamise, füüsilise ja psühholoogilise vägivalla – kriminaliseerimist ja karistamist.

Konventsiooni täpsed eesmärgid on järgmised:

• kaitsta naisi vägivalla kõigi vormide eest, ennetada naistevastast vägivalda ja perevägivalda, võtta selle eest vastutusele ja likvideerida see;
• aidata kaasa naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimisele ning edendada naiste ja meeste sisulist võrdõiguslikkust, sealhulgas naiste õiguste edendamise kaudu;
• töötada välja igakülgne raamistik, poliitikad ja meetmed naistevastase vägivalla ja perevägivalla kõigi ohvrite kaitsmiseks ja abistamiseks;
• edendada rahvusvahelist koostööd naistevastase vägivalla ja perevägivalla likvideerimiseks;
• toetada ja abistada organisatsioone ja õiguskaitseorganeid, et nad teeksid tõhusat koostööd ja võtaksid omaks tervikliku lähenemise naistevastase vägivalla ja perevägivalla likvideerimisele.

Eestis on nii naistevastane vägivald kui ka perevägivald endiselt väga levinud. Näiteks registreeriti justiitsministeeriumi andmetel 2024. aastal 3373 perevägivalla kuritegu, millest enamuse panid toime mehed (84%) naiste ja tüdrukute vastu (78%). Ülekaaluka osa (84%) perevägivallakuritegudest moodustas kehaline väärkohtlemine. 

Naistevastane vägivald ja perevägivald on rasked inimõiguste rikkumised. Naistevastasel vägivallal on sotsiaalne, majanduslik ja tervishoidu puudutav mõju mitte ainult naistele, vaid ka nende lastele, perekondadele ning ühiskonnale. Füüsiline, seksuaalne ja psühholoogiline vägivald põhjustavad naistele raskeid lühi- ja pikaajalisi füüsilisi, vaimseid, seksuaal- ja reproduktiivtervise probleeme ning mõjutavad nende laste tervist ja heaolu. Lisaks on Euroopa Soolise Võrdõiguslikkuse Instituudi EIGE hinnangu kohaselt iga-aastane soopõhise naistevastase vägivalla hind Euroopa Liidus enam kui 290 miljardit eurot.

Sooline vägivald takistab põhimõtteliselt võrdse ühiskonna toimimist, sest see piirab naiste vabadust, majanduslikke ja hariduslikke võimalusi, poliitilist osalemist ja võimet teha iseseisvaid otsuseid oma keha ja elu kohta. Sooline vägivald on midagi enamat kui individuaalse turvalisuse küsimus. Selle levik tähendab, et ühiskond ei ole võrdne.

Kui varasemad samateemalised rahvusvahelised dokumendid on olnud soovituslikud, siis Istanbuli konventsiooniga on riigid võtnud endale kohustuse vägivalda ennetada, ohvreid kaitsta ja toimepanijaid karistada. Sellise vägivalla ennetamine ja selle vastu võitlemine ei ole enam hea tahte küsimus, see on seaduslik kohustus. Ühtlasi ei saa naistevastast vägivalda ja perevägivalda (enam) pidada eraasjaks, vaid riikide vastutusalasse kuuluvaks.

Konventsiooni osalised on kohustatud muutma oma seadusi, pakkuma teenuseid ja eraldama ressursse, et ennetada naistevastast ja perevägivalda, aidata ohvreid ning võtta toimepanijad vastutusele. Näiteks on paljud riigid selle tulemusel vastu võtnud nõusolekuseadused.

Konventsiooni järgi peavad karistatavad olema järgmised teod:

• psühholoogiline vägivald;
• jälitamine;
• füüsiline vägivald;
• seksuaalne vägivald (sh vägistamine, mis on defineeritud nõusoleku puudumisest lähtuvalt);
• sundabielu;
• naiste suguelundite moonutamine;
• sundabort;
• sundsteriliseerimine;
• seksuaalne ahistamine.

Eesti on konventsiooniga liitumise tulemusena karistatavaks muutnud ahistava jälitamise, seksuaalse ahistamise, sundabielu ja naiste suguelundite sandistava moonutamise. Praegu on riigikogu menetluses nõusolekuseadus, mis muudab vägistamise käsitluse puhtalt nõusolekupõhiseks (kehtiva seaduse kohaselt peab vägistamine hõlmama kas vägivalda ja/või abitusseisundi ärakasutamist).

Eesti õigus on valdavalt sooneutraalne. Ainsad soospetsiifilised kuriteod siit loetelust on sundabort ja naiste suguelundite sandistav moonutamine.

Istanbuli konventsioon kohustab riike pakkuma ohvritele erinevaid teenuseid, sh varjupaika, psühholoogilist ja juriidilist nõustamist, ööpäevaringset tasuta tugitelefoni, seksuaalvägivalla kriisiabikeskusi, vägivalla tunnistajateks olnud laste psühholoogilist nõustamist jms.

Osa teenuseid oli Eestis olemas varem, näiteks kodanikeühenduste loodud naiste tugikeskused (varjupaigad), kuid konventsiooniga liitumisel viidi teenus üle ohvriabi seadusesse ning seda korraldab ja rahastab riik. Projektidest alguse saanud seksuaalvägivalla kriisiabikeskused muutusid riigi rahastatavaks ohvriabiteenuseks. Avati ohvriabi kriisitelefon 116 006 ja tänu sellele muutus ohvriabi 24/7 kättesaadavaks. Loodi nõustamisteenus vägivalla toimepanijatele, et nad oma käitumist muudaks.

Eestis on teenused suunatud kõikidele perevägivalla ohvritele nende soost sõltumata, ainus erand ainult naistele on naiste tugikeskused.

Ei. Konventsiooni rõhuasetus on naistel, kuna see hõlmab vägivallavorme, mida kogevad ainult naised (sundabort, naiste suguelundite moonutamine) või mida naised kogevad palju sagedamini kui mehed (seksuaalvägivald ja vägistamine, jälitamine, seksuaalne ahistamine, perevägivald). Need vägivallavormid on meeste ja naiste ebavõrdse võimusuhte tulemus ja naiste diskrimineerimise tagajärg.

Aga Istanbuli konventsiooni eesmärk on kaitsta kõiki perevägivalla ohvreid, ka poisse ja mehi. Konventsioon sätestab, et ohvrite kaitsmisel ei tohi neid soo tõttu diskrimineerida (art 4, lg 3.) Konventsioonis on korduvalt välja toodud, et eesmärk on kaitsta kõiki perevägivalla ohvreid, kelle hulka kuuluvad konventsiooni järgi ka mehed. 

Eestis hõlmavad karistatavad teod kõiki ohvreid (üksiku soospetsiifilise erandiga nagu sundabort). Samuti on ohvritele mõeldud teenused suunatud kõikidele, v.a ainult naistele mõeldud naiste tugikeskuse teenus.

Konventsioon keelab selle rakendamisel – eriti ohvrite kaitsmisel – diskrimineerimise, olgu selle aluseks “bioloogiline sugu, sotsiaalne sugu, rass, nahavärvus, keel, usutunnistus, poliitilised või muud veendumused, rahvuslik või sotsiaalne päritolu, rahvusvähemusse kuuluvus, varanduslik seisund, sünnijärgne päritolu, seksuaalne sättumus, sooline identiteet, vanus, tervislik seisund, puue, perekonnaseis, migrandi või põgeniku staatus või muu staatus.” 

Sarnast asja ütleb muuseas ka Eesti põhiseadus – kõik on seaduse ees võrdsed ja kõigil on õigus seaduse kaitsele.

Samas ei käsitle konventsioon diskrimineerimisena erimeetmeid, mis on vajalikud soolise vägivalla ennetamiseks ja naiste kaitsmiseks soolise vägivalla eest. See tähendab, et naiste turvalisuseks loodud varjupaigad ei pea vastu võtma mehi.

Konventsioonis on need mõisted selgitatud nii:

naistevastane vägivald – naiste inimõiguste rikkumine ja naiste diskrimineerimise vorm; see tähendab kõiki soolise vägivalla akte, mille tulemusena või võimaliku tulemusena tekitatakse naisele füüsilisi, seksuaalseid, psüühilisi või majanduslikke kahjusid või kannatusi, sealhulgas selliste aktidega ähvardamist, sundi või omavolilist vabadusest ilmajätmist, sõltumata sellest, kas see leiab aset avalikult või eraelus. Naistevastane sooline vägivald on vägivald, mis on suunatud naise vastu põhjusel, et tegemist on naisega, või mis mõjutab naisi ebaproportsionaalselt;

perevägivald – igasugused füüsilise, seksuaalse, psüühilise ja majandusliku vägivalla aktid, mis leiavad aset perekonnas või koduseinte vahel või endiste või praeguste abikaasade või partnerite vahel, sõltumata sellest, kas vägivallaakti toimepanija elab või on elanud ohvriga samas elukohas.

Lühidalt kokku võttes: perevägivald on toime pandud perekonnas või lähisuhtes, ohver võib olla mõlemast soost; naistevastane vägivald on toime pandud valdavalt naiste suunas või seetõttu, et nad on naised. Osa vägivallavorme (näiteks sundabort) puudutab ainult naisi. Kuna perevägivalla all kannatavad rohkem naised, on perevägivald ja naistevastane vägivald osaliselt kattuvad.

Abistav Venni diagramm Istanbuli konventsiooni teksti põhjal

Istanbuli konventsiooni ellukutsuja on Euroopa Nõukogu, mitte Euroopa Liit. Konventsiooni teksti rääkisid läbi Euroopa Nõukogu 47 liikmesriiki, sh Eesti. Seal on mõningaid sätteid, mis Eesti praeguses kultuuriruumis pole ehk relevantsed (näiteks sundabielu), aga see ei tähenda, et meil selliseid juhtumeid tulevikus olla ei võiks. Valdav osa konventsioonist käsitleb Eesti jaoks suuri ja aktuaalseid valupunkte, mis vajavad tähelepanu ning lahendusi.

Lisaks sellele, et Eesti osales aktiivselt konventsiooni väljatöötamises, oli riigikogu otsus sellega liituda ülekaalukas: konventsiooniga ühinemise poolt oli 2017. aastal 79 riigikogu liiget ja vastu 6 EKRE saadikut, erapooletuks ei jäänud keegi.

Euroopa Nõukogu on rahvusvaheline organisatsioon, mis loodi pärast II maailmasõda (1949) ning mille fookuses on inimõigused, demokraatia ja õigusriik Euroopas. Pärast Venemaa väljaarvamist on sellel praegu 46 liiget. Nõukogu põhifunktsioonide hulka kuuluvad õiguslikult siduvad lepingud, poliitilise koostöö foorum ning Euroopa Inimõiguste Kohus. 

Eestist sai Euroopa Nõukogu liige pärast taasiseseisvumist (1993) ning seoses sellega automaatselt ka Euroopa inimõiguste konventsiooni liige. Teised olulised Euroopa Nõukogu konventsioonid millega Eesti on liitunud, on inimkaubanduse vastane konventsioon, terrorismi ennetamise konventsioon ning laste kaitset seksuaalse kuritarvitamise eest käsitlev konventsioon.

Konventsioon ei defineeri perekonda. Samuti ei reguleeri see pereelu ega propageeri teatud tüüpi peremudeleid. Küll nõuab konventsioon, et riigid tagaksid turvalisuse neile ohvritele, kes satuvad ohtu kodus või keda ähvardavad nende pereliikmed, abikaasad või intiimpartnerid – sest paraku on see kõige levinuim vägivallavorm.

Ei tegele. Konventsiooni lähenemine soole on “traditsiooniline” ehk binaarne, rääkides läbivalt naistest ja meestest. Küll asetab konventsioon naistevastase vägivalla laiemasse soolise ebavõrdsuse raamistikku. 

Teksti koostajad pidasid oluliseks defineerida mõiste “gender” (konventsiooni eestikeelses tõlkes on kasutatud nii sõnu “sugupool” kui ka “sotsiaalne sugu”), millega osutatakse sotsiaalselt konstrueeritud rollidele, käitumisele, tegevustele või omadustele, mida erinevad ühiskonnad naistele ja meestele sobivaks peavad. Selle termini eesmärk ei ole asendada „soo” bioloogilist definitsiooni ega ka termineid „naised” ja „mehed”, vaid rõhutada, kui palju ebavõrdsus, stereotüübid ja sellest tulenevalt ka vägivald ei tulene mitte bioloogilistest erinevustest, vaid sotsiaalsest taustsüsteemist – nimelt hoiakutest ja arusaamadest, millised naised ja mehed on ning millised nad peaksid olema.

Uuringud näitavad, et teatud rollid või stereotüübid taastoodavad kahjulikke tavasid ning naistevastase vägivalla aktsepteerimist. Seetõttu kohustab konventsioon riike välja juurima “eelarvamused, kombed, traditsioonid ja tavad, mis tuginevad naiste alavääristamisele ning naiste ja meeste stereotüüpsetele rollidele”. 

Kokkuvõttes ei püüa Istanbuli konventsioon naiste ja meeste vahelisi erinevusi „kaotada” või olulisi traditsioone hävitada. Küll aga nõuab konventsioon meetmeid võitlemiseks ideega, et naised on meestest alaväärsemad. Endiselt on eelarvamuste, stereotüüpide, kommete ja traditsioonide järgi paljudes olukordades eelisseisus mehed, näiteks era- ja avalikus sfääris, poliitilises elus, tööl, haridussüsteemis, politseis või kohtus. See raskendab naistel vägivallakogemuste avalikustamist ja oma õiguste eest seismist.

Konventsioon toob esile, et naised on ühiskonnas kehvemal positsioonil ning soopõhine vägivald on üks vahendeid, kuidas naisi kehvemal positsioonil hoida. Inimene, kes kannatab pidevalt vägivalla all, saab tõenäoliselt vähem panustada nii ühiskonda kui ka enesearengusse. See ei tähenda, et naine oleks selles olukorras kuidagi olemuslikult vähem võimekas, vaid seda, et vägivallamustrid piiravad tema võimalusi.

Ükski seadus ei tähenda, et kuritegusid enam kunagi toime ei panda. Ka ei tea me, millised kuriteod on tänu Istanbuli konventsioonile sooritamata jäänud. Küll aga hindavad erinevad eksperdid, et Eestis on Istanbuli konventsiooni toel paranenud olukord, mis puudutab ohvrite abistamist ja vägivalla ennetamist (üks näide on siin).