Jänkude surm

Ristirahvas võib rõõmustada, teiest meesteajakiri Playboy teatas möödunud nädalal otsusest loobuda naiste alastipiltidest. Põhjused olid kaunikesti proosalised. Nimelt oleks ju tore kasutada ära sotsiaalmeedia võimalusi, mida alastus aga ei võimaldanud. Veelgi määravamaks sai see, et alastipiltide järele pole internetiajastul enam nõudlust. Nagu ütles Guardiani kolumnist Jessica Valenti, siis vanakooliseksism lihtsalt ei müü enam, üle mitme külje laiutavad alastipildid mõjuvad tänapäeval sama vanamoodsalt nagu Hugh Heffneri kulunud smoking.

Teisisõnu, hardcore pornograafia sai maailma tuntuimale meestekale saatuslikuks. Ja ometi on siin peidus väike paradoks. Nimelt leiavad paljud feministid, nende hulgas tuntud pornovastane Gail Dines, et just tänu Playboyle sai võimalikuks meinstriimporno üha laiem levik. Just nemad normaliseerisid naiste kehade avaliku objektistamise, nii et selles polnud enam midagi taunimisväärset. Sellise, kus suured rinnad (ja naised nende küljes) on sama ihaldusväärsed eduka elustiili aksessuaarid nagu kiired autod ja palju raha.

Sekspositivism vs objektistamine

1953. aastal rajatud ajakirja on tõlgendatud kõige erinevamat moodi. Ja eks leidub neidki, kes apelleerivad naise õigusele oma keha eksponeerida. Sellele on rõhunud ka ajakiri ise. Eks ole ju Playboy avaldanud feministlikke teemaarendusi, näiteks kas ikka tasub naisi tänaval cat callida, et naiste alastipilte ei tohi vaadata ilma nende nõusolekuta jne. Ometi on mul raske näha Playboys midagi naistele vabastavat. Siinkohal ei taha ma kõlada nagu kuri feministist puritaan, sest vaba seksuaalne eneseväljendus on tore asi. Küll aga võiks see väljendus arvestada naiste soovide ja ihadega, n-ö naispilguga. Seda Playboy aga ei teinud.

Feministid reageerivad Playboy otsusele alastipilte mitte avaldada üsna erinevalt. Mõni näeb selles positiivset arengut, mõni arvab, et suures plaanis midagi ei muutu. Selge on see, et Playboy ei tee progressi naiste õigustes, vaid tegemist on puhtalt ärilise otsusega. Sest on seal antud juhul vahet, kas naine on alasti või mitte? Nagunii saadab Playboy stiilis pilt signaali, et naist hinnatakse tema välimuse, mitte olemuse järgi. Ehk nagu ütleb Meghan Murphy veebiväljaandes Feminist Current: “Nii et mida see kõik naistele tähendab? Mitte midagi. Playboy avaldab ajakirjas edaspidigi seksualiseeritud pilte naistest, neil pole vaid nibusid.”

Aga kus on vandenõu?

Kui heita aga pilk meie lokaalsesse kultuurilukku, siis ilmus mõnda aega Playboy Eestiski. Noorukese ajakirjanikuna ja värske feministina õnnestus mul toimetuse elu seespoolt näha. Mis siin salata, töö oli huvitav ja päriselt kirjutama õppisingi selle poole aasta vältel. Tõsi, ülemaailmset meeste vandenõud ma toimetuses ei tuvastanudki. Eesti kontekstis oli tegu justkui mingi hübriidiga, mis balansseeris (pop)kultuuri- ja meelelahutusajakirjade piirimail.

Eks ta ole, noor inimene võib lubada endale imeasju. Imelikul kombel ei pannud kaasfeministid seiklusi jänkukõrvadega üldse pahaks. Nagu ütles üks neist stoilise rahuga, “süsteemi tulebki õõnestada seespoolt”, vihjates (kuri)kuulsale feministile Gloria Steimenile. Too imbus 1960. alul jänkuna Playboysse, jagades hiljem üldsusega masendavaid sõnumeid meestekantsist. Vihaseks said hoopis mitmed kohalike usugruppide esindajad. Aga see on juba teine lugu.

Lõpuks ei juurdunudki Playboy Eestis, nagu ka mitte Soomes. Kahtlustan küll, et põhjused olid erinevad. Soome ühiskond oli liialt teadlik naiste objektistamise kontseptsioonist, jättes aga eluõiguse sekspositivistlikele ilmingutele. Eesti puhul oli vast tegu protestantliku moraaliga, mis mõistab hukka igasuguse avaliku seksuaalse väljenduse. Ning antud juhul pole vahet, kas tegu on naisi ekspluateeriva tissiajakirja või elurõõmsa sekspositivismiga – üle parda lendavad nad kõik.

Mis saab aga edasi? Raske öelda. Aga ausalt öeldes muretseksin ma vanamoodsate meesteajakirjade asemel pigem internetiavaruste pärast.

Artikkel on sündinud koostöös Eesti Päevalehega.