Kaitsetud doktorandid

Foto: Chris Hearn, cc

Kui pajatan oma vene kolleegidele doktorantuurist Eestis, ilmub nende näole unistav ilme. Piisavalt suur stipendium, millest jätkuks kas või toa üürimiseks. Tasuta kursused võõrkeelte või mille iganes omandamiseks – ainult õpi. Tasemel konverentsid. Minimaalne bürokraatia (kes on Venemaal väitekirja kaitsnud, naerab siinkohal närviliselt). Vahetusprogrammid ja grandid. Teekond sisseastumisest kaitsmiseni pole ehk vaid vaipadega kaetud. Kuid kaitsmiseni ei jõua millegipärast kaugeltki kõik.

1. detsembril diplomeeriti Tartu Ülikoolis noored doktorid. Mõne aasta eest anti seal diplom üle ka mulle. See kõik oli väga ilus, ülimalt pidulik ja lausa unustamatu (suur tänu neile, kes korraldavaid selliseid üritusi). Kuid enne seda veetsin doktorantuuris viis aastat. Nominaalajast aasta jagu kauem. Ja pääsesin napilt nende hulgast, kellel kraad jäi kaitsmata. Nagu paljudel mu tuttavatel. Ma ei usu, et nad tahtsid väga loobuda ilma midagi saamata, tunnistades endale, et mitu aastat sai korstnasse kirjutud. Miks siis nii juhtub?

Tulevik ei sõltu sinust

Mõnikord tundub, et doktorantuur on üks ohtlik koht. Ülikooli must auk. Eriti mõnes osakonnas. Sa astud sisse, seljataga aastate kaupa ülikooliaega. Sa oled „noorteadlane“, uhke ja südi. Sulle tundub, et see ongi su koht ja kutsumus. Vaimusilmas näed professoriametit, riiulikest enda kirjutatud raamatutega, austust ja lugupidamist. Esimese aasta doktorant on nii aktiivne, et tema entusiasm suudab liigutada mägesid.

Kuid paari aasta pärast tunned end kaotajana. Ja tulevik – isegi mitte professoritool, vaid mingigi koht ülikoolis – ootab parimal juhul kümnendikku su kaaslastest. Ülejäänutel tasub mõelda alternatiivsele karjäärile. Kui väga veab, lastakse doktorandil loenguid pidada või töid juhendada. Minu kateedris anti „armuannina“ mõned tunnid praktikaarvestust. Ja kõik.

Millega tegelesid neli aastat? Kas õpetamiskogemus on olemas? Eee…

Konverentsid, artiklid ja muu selline – see on väga hea. Ainult et seda pole kellelegi vaja, kui sa pole just meedik või nõutud tehnikajünger. Meil, humanitaaridel, kõlbavad ülikooli kõrvalt higi ja verega kirjutatud artiklid vaid ahju kütmiseks. Mida teeb riigiasutuse või erafirma tööandja teadmisega, kui palju on värskel doktoril seljataga konverentse?

Foto: StephhxBby, cc

Parata pole sinna midagi. Koha leidmiseks ülikoolis on vaja 20 protsenti annet ning 80 protsenti õnne, sidemeid ja karismat. Neid kurikuulsaid kohti on ju teadagi vähe. Kõigile ei jätku. Pahatihti tuleb uue inimese töölevõtmiseks keegi vana lahti lasta. Kuid tüüpiline õppejõud hoiab oma ametikohast kinni nagu uppuja õlekõrrest. Sest mujale poleks tal enam minna.

Mõnikord tundub, et kergem oleks asutada ise ülikool, kui leida koht mõnes olemasolevas. Meid on palju. Meid on väga palju. Ja iga aastaga tuleb aina juurde. Panused aga muudkui vähenevad.

Kusjuures teel tõotatud ametikohale kaob kuhugi vähemalt pool naistest. Näiteks minu kursusel oli 56 neiut ja 4 noormeest. Noortekonverentsidel on naised samuti ülekaalus. Kuid filoloogiakateedrites moodustavad mehed poole või enamgi. „Kokkusattumus? Vaevalt.“

Olid teadlane, aga kes sinust sai?

Kaitsmine tähistab seisuse kaotust. Sa olid ühe ülikooli doktorant, sinu nimi figureeris kõigis konverentsiprogrammides koos tema püha nimega. Mainele teeb see kindlasti head. Doktorant olla on palju parem, kui kutsuda end viisakalt „sõltumatuks uurijaks“. See nimetus on poliitiliselt korrektne sünonüüm „töötule, kuid lootusrikkale“.

Seni kui oled doktorant, on sul eeskujulikud võimalused saada riigilt semestriks stipendiumi. Ja teiselt. Ja kolmandalt. Ülikooli hingekirjas olijatele on stipendiume palju rohkem kui neile, kes ei saa esitada tõendit: jah, see ja see töötab selles ja selles. Ütlete, et on olemas ka postdoktorandid? Muidugi on. Kuid neid on palju vähem kui värskeid doktoreid. Eriti humanitaarteaduste doktoreid.

Ühel mu andekal ja väga aktiivsel kolleegil on hobi – ta saadab avaldusi igasse enam-vähem sobivasse postdoktorantuuri ning seni võrduvad tulemused nulliga. Nii töötabki ühe Euroopa ülikooli PhD õpetajana. Koolis. Vene koolis (palgast ma taktitundeliselt vaikin). Lihtsalt ei vea ja ongi kõik. Kuigi – ma kordan – kui on mõistust, jagub ka oskust häid suhteid sisse seada.

Teinekord juhtub, et veab teemaga – kui see on moodne ja selle arendamiseks antakse heldelt raha. Sel juhul on palju suurem võimalus pääseda tõotatud postdoktorantuuri, aga ka ametikohale. Kuid nii mõnigi algselt valitud teema läheb kaitsmise hetkeks moest.

To see the Aside click here.To hide the Aside click here.
Ja lähenebki kaitsmise hetk – kateeder annab mõista, et oleks aeg loovutada koht järgmisele põlvkonnale. Avaldada ilusa tiitellehega raamatuke ja minna koju. Aga tööd, kallis sõber, sulle siin pakkuda ei ole.

Muuseas, paljud kateedrid soovivad, et doktorant tegeleks teemaga, mis jääb võimaliku juhendaja huvisfääri. Või grandi piiresse. Ühest küljest on see loogiline. Teisalt aga ei jää sageli lihtsalt muud üle. Kas kirjutad doktoritöö sellest või siis ei kirjuta seda siin üldse. Kuid kohast doktorantuuris loobuvad vähesed.

Ja lähenebki kaitsmise hetk – kateeder annab mõista, et oleks aeg loovutada koht järgmisele põlvkonnale. Avaldada ilusa tiitellehega raamatuke ja minna koju. Aga tööd, kallis sõber, sulle siin pakkuda ei ole.

Dilemma. Ülikool ei saa tagada uuele doktorile tööd – näiteks kui Tartu Ülikool hakkaks sõlmima doktorantidega lepinguid, oleks seal varsti töötajaid rohkem kui tudengeid. Kuid jätta neid doktorantuuri võtmata pole samuti võimalik, sest doktorantide arvust oleneb nii kateedri, professorite kui kogu ülikooli maine.

Ebapiisavalt huvitunud

Mõned aastad tagasi ei tohtinud välismaalastest doktorandid kusagil töötada. Kui elamisluba on antud õppimiseks, siis ole lahke ja õpigi. Praegu on olukord teine. Välismaalased, nagu eestlasedki, püüavad doktorantuuri ajal kuskilt raha juurde teenida. Kuid olukorrast „töö muutus esmajärguliseks ja doktorantuur tuli pooleli jätta“ ma kirjutada ei soovi, sest sellest kirjutavad kõik.

Tahaksin natuke rääkida ühest teisest asjast. Kahjuks olen näinud nii mõndagi doktoranti, kes ütleb „enam ei jaksa“ ja paneb dekanaadi lauale avalduse. Sest nende kateeder on kaotanud kaitsjate arvukuse nimel igasuguse piiritunde.

Käid keeltekursustel? Aga kes doktoritööd kirjutab? Kas mehele oled läinud? Oskad sa üldse ette kujutada, kui palju perele aega kulub? Sünnitanud oled? *Minestus*.

Ja ei saa öelda, et juhendajatel poleks üldse õigus olnud. Jah, laps nõuab aega. Jah, pere nõuab aega. Aga millegipärast ainult naistelt. Reeglina ei takista meest teadust tegemast ei naine ega lapsed.

„Tungiva kaitsmisvajaduse“ korral tähendab iga kõrvalekaldumine doktoritöö käsikirjaga lauast põgenemiskatset. Koos kõige juurdekuuluvaga: moraliseerivate vestlustega, vihaste kirjadega, püüdlustega vajutada kõiki hoobasid, mis on käepärast. Lausa selleni välja, et „oled vait ja kuulad kõiges juhendaja sõna või jääd stipendiumist ilma ja lähed tagasi sinna, kust tulid“. Õli valavad tulle ka ümbritsevad. Kas soovite doktorandi välja vihastada? Küsige talt: „Kuidas on doktoritööga? Millal kaitsed?“ Millegipärast peetakse seda tihti süütuks viisakuseks, kuigi see on samal pulgal kurikuulsa küsimusega: „Millal mehele lähed? Kas sa last saada ei kavatse?“ Elada igast küljest survestatuna ei meeldi ju kellelegi.

Foto: Riccatreccia, cc

Mõnes kateedris „teatakse paremini“, mida keegi vajab. Doktorant polegi inimene – ta on ressurss, kellel puudub hääleõigus. Põhimõtteliselt on see arusaadav – doktorandid tulevad ja lähevad, eelarved aga jäävad. Kuid doktoranti ennast see ei lohuta.

Kui kuuletud kõiges kõrgemalseisjale, saad kraadi, kuid ilma töökoha garantiita. Kui ei kuuletu, leiad võib-olla tööd kuskil mujal, aga kraadi sul olema ei saa. Või siis saab, kuid sõnakuulmatuse eest pidurdatakse su kaitsmist pikalt ja rõõmuga. Et neaksid ise seda päeva, mil otsustasid hakata teadust tegema. Nagu öeldakse: „Enne sisseastumist polnud mul midagi. Nüüd on mul mitte midagi pluss tõmblev silm.“

Õnneks pole asi igal pool nii hull. Olen näinud juhendajaid, kes püüavad endisi hoolealuseid kõigest väest aidata, kirjutavad soovitusi ja annavad nõu. Olen näinud väga sõbralikke kollektiive, kus kõik tunnevad end hästi. Aga kui kateedrist on ära jooksnud nii mõnigi doktorant, vaatamata tagasi ja unustades kraadi, pole tõenäoliselt probleem mitte neis, vaid atmosfääris ja tavades, mis valitsevad selles teadusekloostris.

Mida siis teha? Retsepti ei ole ega tule. See on nagu küsimus, kuidas integreerida kiiresti kõik sisserändajad ja pagulased üle Euroopa Liidu. Võiks stipendiumi mitmekordselt suurendada või vähendada, kohti juurde tekitada või kärpida. Võiks isegi (lõpuks!) võrdsustada doktorantuuri ametlikult tööga ning hakata arvestama töökogemusena ka lõputut konverentside korraldamist, kogumike toimetamist ja muud tegevust, mida ilma teadusetaustata tööandjad tavaliselt ei märka (või ei oska aimata).

Kuid akadeemiline maailm on üsna väike akvaarium, kuhu mahub piiratud arv teadlasi. Ja isegi kui Eestis loodaks doktoriõppe etalonsüsteem, ei tuleks sajaprotsendilist „kaitsmismäära“ nii ehk nii. Sest ülikool ei saa rahuldada kõiki. Igalt kateedrilt ei saa oodata motiveerivat ja heatahtlikku atmosfääri. Bürokraatlikku ülikoolisüsteemi ei saa muuta terves maailmas.

Isegi kui doktorant ei saa kraadi, kuid omandab kas või hinnalised oskused, millest sünnib kasu nii talle endale kui ühiskonnale, on juba hästi. Parem hea kooliõpetaja, kes on lahkunud doktorantuurist teadmistega, kui halb õppejõud, kellel pole midagi peale doktorikraadi.

8
FacebookTwitterEmail

Toeta meid!

Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Loe ka