fbpx

Kas heteroseksuaalsus on võimalik maailmas, kus on rohkem kui kaks sugu?

Seksuaalsuse spekter viitab ideele, et inimeste seksuaalsed identiteedid ja orientatsioonid on keerulised ja neid ei ole ülearu lihtne klassifitseerida.

Sara Arumetsa arutleb, kuidas mõelda vastasoo, heteroseksuaalsuse ja transsoolisuse mõistetest maailmas, mis on korraga binaarne ja mittebinaarne.

Aasta alguses olin oma kahe hea sõbra taskuhäälingusaate „Lilla agendakülaline. Rääkisime saates transsoolisusega seotud stereotüüpidest, samuti problemaatilistest sõnadest ja ettekujutustest trans-inimeste kohta. Samuti tahtsime mõned terminid lahti seletada. Üks nendest oli “transvestiit”, mis on ristiriietujale viitav mõneti aegunud sõna. Pean ausalt tunnistama, et saateks ettevalmistamisel olin selle sõnaga hädas. 

Probleemi otsa koperdades ehk jäneseurust alla

Esiteks on see sõna koormatud üpriski tihke tähenduspagasiga. Mida hakata peale asjaoluga, et see sõna annab nähtusele, mida sellega kirjeldatakse, väga tugeva seksuaalse, erootilise ja isegi fetišistliku tähendusvarjundi? Ning asjaoluga, et see tähendusvarjund kleepub ka nähtuste külge, mis ei ole ristiriietumisega samatähenduslikud, nt sooline üleminek? Kuidas hakata ühelt poolt vastu tugevale ühiskondlikule ja psühhiaatrilisele kalduvusele soolist üleminekut ja ristiriietumist seksualiseerida ning teiselt poolt mitte häbimärgistada inimesi, kelle jaoks ristiriietumine või isegi sooline üleminek võib kanda mingit tüüpi erootilist funktsiooni?

To see the Aside click here.To hide the Aside click here.
Sara Arumetsa peab 4. novembril 2021 kell 10.30 Tallinna feministlikul foorumil veebiettekande “Sooline üleminek kui kollektiivne feministlik praktika”, kus ta lahkab transsoolisuse kultuurilist küsimust prantsuse filosoofi Simone de Beauvoiri feministliku ja eksistentsialistliku eetika kaudu. Vaata lisainfot ja registreeru üritusele siin.

Teine ja kaalukam probleem oli mu jaoks küsimus, kuidas määratleda ristiriietumist kaasavas keeles. See tähendab, kuidas öelda, mis nähtus on ristiriietumine, eeldamata, et on olemas ainult kaks sugu. Tavakeeles me ütleks, et ristiriietumine on soov esineda vastassugupoolena või soov kanda vastassugupoole riideid. Selgitus on lihtsasti mõistetav, kuid häda on selles, et termin „vastassugu“ sisaldab binaarse soolise jagunemise eeldust. See kujutab ja konstrueerib maailma viisil, mis piirab olulisel määral nende inimeste võimalusi, kelle jaoks binaarsed soolised kategooriad on heal juhul kõigest kaudselt kehtivad ning halvemal juhul rämedad valearvestused.

Saates püüdsin seda probleemi leevendada, öeldes, et ristiriietumise näol on tegu sooviga kanda mõne teise soo riideid või etendada mõne teise soo rolli. See tundus mulle parem, kaasavam viis selle laetud sõnaga ümber käimiseks. Samas tajusin, et selles selgituses oli vähemalt intuitiivselt midagi kummastavat ja veidrat. 

Ma ei suutnud tollal mõista, mis mind täpsemalt väljendi „mõne teise soo“ kasutamise juures selles konkreetses kontekstis häiris. Proovin nüüd selle küsimuse juurde tagasi tulla ja püüda vähemalt mingilgi määral lahti harutada, milles see probleem seisneb ja miks ma arvan, et see võib olla oluline. Nimelt viitab see probleem laiematele keelelistele takistustele, mis tulenevad asjaolust, et me elame maailmas, mida iseloomustab korraga sooline binaarsus ja sooline paljusus. Kuna ristiriietumine puudutab niigi marginaliseeritud inimeste gruppi, püüan siin seda probleemi lahata hoopis heteroseksuaalsuse mõiste kaudu. Probleem, millega ma tegelen, seisneb lühidalt selles, et heteroseksuaalsust ei ole mittebinaarses keeles võimalik rahuldaval viisil kirjeldada ega määratleda.

Foto: Adam Valstar, Unsplash

Kognitiivse adekvaatsuse nõue

Rein Raua „kognitiivse adekvaatsuse“ mõiste võib aidata kirjeldada, milles see probleem täpsemalt seisneb. Kognitiivne adekvaatsus on Raua käsitluses kultuurinähtuste võime pakkuda elukeskkonnas toimuvate protsesside kohta piisavalt rahuldavaid selgitusi.1

Kognitiivne adekvaatsus puudutab seega tähenduse küsimust ehk seda, millisel määral on mingisuguse protsessi või nähtuse tähendus kultuuriliselt arusaadav ja mõistetav. Kognitiivne adekvaatsus ei asu kultuurinähtuses eneses, vaid sõltub kogeva subjekti maailmapildist, tema taustsüsteemist ja sellest, kuidas kogetav asi ja sellele asjale antud tähendus tema maailmapilti sobituvad. Tähendust käsitleb Raud keeleliste tähistajate ja kogemuslike mõistete sünteesina. Tähendus sünnib siis, kui nõustume mingi pakutud tähendusväitega, st kui nõustume, et meile kättesaadav keeleline tähistaja vastab sellele, mida kogeme.2

 Tähendus sünnib seega siis, kui keeleline tähistaja ja kogemuslik mõiste on viidud tähendusväite kaudu omavahelisse vastavusse. Teisisõnu: „kognitiivne adekvaatsus on saavutatud, kui inimese taju poolt temani toodud informatsioon tegelikkuse kohta on piisavas ulatuses mahutatud talle kättesaadavatesse mõistelistesse struktuuridesse“.3

Raua käsitluses on oluline veel välja tuua, et erinevad tähendusväited konkureerivad omavahel. Peale jääb selline tähendusväide, mis suudab kõige paremini parandada inimese maailmapildi kognitiivset adekvaatsust, st inimese maailmapildi võimet tegelikkust edukalt kujutada, korrastada ja mõtestada. Näiteks idee, et katku tekitab kas Jumala pahameel või mõni kuri vaim, hakkas oma kognitiivset adekvaatsust kaotama 19. sajandi lõpus, pärast seda, kui avastati katku tekitav bakter. Idee, et katku tekitab mingi konkreetne bakter, suutis tegelikkust edukamalt ära selgitada kui abstraktne idee Jumala pahameelest. See aga ei tähenda, et meie ümber ei oleks ka tänapäeval kogukondi, kelle jaoks haiguseid ja looduskatastroofe tingivad mingisugused personaliseeritud jõud.

Nagu viimane näide ilmestab, siis kognitiivne adekvaatsus ei ole seotud maailmapildi tegeliku tõesusega. Mingi tähendusväide võib vastata kognitiivse adekvaatsuse kriteeriumile, kuid olla siiski ebatõene või kahjulik. Näiteks võib tuua läänemaailmas siiani veel domineeriva idee, et sugu on binaarne. Selle tagajärjel on juba terve sajand intersooliste laste kehasid kirurgiliselt muudetud, et need vastaksid kultuurilisele ideele, et kõik inimesed on üks-üheselt mehed või naised.4

 Sellises olukorras on binaarse soosüsteemi tähendusväide paljude jaoks küll kognitiivselt adekvaatne – see paistab olevat kooskõlas igapäevase kogemusega, et meid ümbritsevad just mehed ja naised –, kuid ei vasta siiski bioloogilisele tegelikkusele. Briti antropoloog Mary Douglas märgib oma 1966. aasta mustust ja korda puudutavas uurimuses tabavalt, et kui kultuur satub silmitsi mõne anomaaliaga, siis kehtiva klassifikatsioonisüsteemi usaldusväärsuse kaitsmiseks tuleb sellele anomaaliale ka kuidagi reageerida. Seepärast „leiamegi mis tahes oma nime väärivas kultuuris mitmesuguseid abinõusid mitmetähendusliku ja anomaalsete sündmustega tegelemiseks.“5

Teisisõnu, kui me satume silmitsi millegagi, mis ei sobitu meie maailmapilti, siis me kaldume seda kas muutma või vähemalt ära selgitama viisil, mis säilitab meie maailmapildi õigsuse. 

Foto: Joyce McCown, Unsplash

Heteroseksuaalsus peeglitagusel maal

Sarnaselt ristiriietumisega paistab, et ka heteroseksuaalsust võiks proovida kahte moodi selgitada. Tavakeeles me ütleks, et heteroseksuaalsus on romantiline ja/või seksuaalne külgetõmme vastassoost inimeste suhtes. Siin tuleb jälle arvestada, et selline selgitus toob kaasa eelduse, et sugu jaguneb just kaheks sugupooleks ning et need kaks sugupoolt on mingis olulises mõttes terviku moodustavad vastandid. Võime proovida seda probleemi leevendada, öeldes, et heteroseksuaalsus on seksuaalne külgetõmme endast erinevast soost inimeste poole. Probleem on aga selles, et kui sugusid on rohkem kui kaks ning kui erinevad sood ei ole üksteisega olemuslikult seotud, siis see selgitus ei selgita just eriti palju. Kas heteroseksuaalne inimene võib tunda külgetõmmet kõigist soost inimeste suhtes, kes ei ole temaga samast soost; või ainult mingist konkreetsest teisest soost inimeste suhtes? 

Kui vastame jaatavalt esimesele küsimusele, siis intuitiivselt tundub, et tegu ei ole enam heteroseksuaalsusega, sest heteroseksuaalne orientatsioon paistab olevat suunatud just mingist konkreetsest soost inimeste poole. Kui ütleme, et heteroseksuaalset külgetõmmet iseloomustab paljusus, siis paistab tegu olevat pigem mingi panseksuaalsuse vormiga, milles välistatakse lihtsalt homoseksuaalse iha võimalus. Kui vastame jaatavalt teisele küsimusele, siis tekib paratamatult küsimus, millise teise soo suhtes siis külgetõmmet tuntakse ning mille põhjal külgetõmbeobjekti sugu määratakse? Kui maailma iseloomustab sooline paljusus ning sooline eneseväljendus ei pruugi kujutada inimese soolist kuuluvust, siis muutub heteroseksuaalsuse puhtuse säilitamine nii individuaalsel kui ka kogukondlikul tasandil võrdlemisi keeruliseks kui mitte võimatuks. 

Laias laastus on meie käsutuses kaks tähendusväidet, mis üritavad heteroseksuaalsust selgitada ja arusaadavaks muuta. Mõlemad on mingis mõttes kognitiivselt adekvaatsed ja mingis muus mõttes kognitiivselt ebaadekvaatsed. Tähendusväide, mis üritab heteroseksuaalsust selgitada vastassoo mõiste kaudu, on kognitiivselt adekvaatne selles mõttes, et see on informatiivne ja mõistetav. Kuid selle tähendusväite kognitiivne adekvaatsus muutub kahtlaseks, kui me võtame omaks eelduse, et sugusid on või võib olla rohkem kui kaks. Tähendusväide, mis üritab heteroseksuaalsust selgitada fraasi „mõne teise soo“ või „erineva soo“ kaudu, on kognitiivselt adekvaatne, sest see läheb kokku meie maailmapildiga, et soolist jagunemist iseloomustab paljusus. Kuid sellele vaatamata ei suuda see selgitus meile heteroseksuaalsuse tegelikkuse kohta eriti palju öelda. Selline selgitus võib olla isegi olulisel määral eksitav, sest see loob heteroseksuaalsusest võrdlemisi kvääri pildi. Paratamatult tekib küsimus, et kas heteroseksuaalsust on soolise paljususe taustal üleüldse võimalik kognitiivselt adekvaatseks teha. Samuti, kuivõrd kasulik on heteroseksuaalsus kategooriana üleüldse, et mittebinaarses maailmas navigeerides hakkama saada.6

Võrdsuse huvides märgin, et sarnased probleemid tekivad ka homoseksuaalsusega. Nii mõnigi inimene, kaasa arvatud ma ise, on märkinud, et kategooriad nagu hetero-, gei ja lesbi ei suuda nende seksuaalset orientatsiooni adekvaatselt kirjeldada, sest need jäävad mõnikord liiga avaraks ja teine kord jällegi liiga kitsaks. Need kategooriad kujutavad maailma palju korrapärasema ja puhtamana, kui see tegelikkuses paistab olevat.

Heteroseksuaalsuse juures on midagi, mis paistab sõltuvat binaarsest soosüsteemist. Oleme seega silmitsi probleemiga: heteroseksuaalset orientatsiooni ei saa kognitiivselt adekvaatsel viisil selgitada väljaspool binaarset soosüsteemi. Ometigi, paljud inimesed, kes võtavad omaks selgituse, et sugusid on rohkem kui kaks, võivad määratleda end heteroseksuaalsena. Nende inimeste jaoks ei ole nende heteroseksuaalne identiteet vastuolus asjaoluga, et kõik inimesed ei ole mehed ega naised – ning intuitiivselt mulle tundub, et õigustatult. Heteroseksuaalne orientatsioon on tähenduslik, kuid ometigi paistab, et see ei ole kognitiivselt adekvaatne seksuaalse külgetõmbe kirjeldus, kui me lükkame tagasi soolise binaarsuse idee. Võttes omaks soolise paljususe idee, oleme seega huvitaval kombel silmitsi olukorraga, milles heteroseksuaalsus on just see, mis tekitab hämmingut, kimbatust ja arusaamatust. Järsku on heteroseksuaalsus see, mis nõuab mingisugust selgitust. 

Foto: Raul Santin, Unsplash

… ja mida ta seal nägi

Mu kirjeldatud hämming ei pea olema negatiivse tähendusvarjundiga ning see ei pea kedagi juhtima heteroseksuaalsuse kriitika ega selle hülgamiseni. Kuidas mittebinaarsus mõjutab olemasolevaid seksuaalse ja soolise identiteedi kategooriaid, ei ole ära otsustatud, vaid on alles selgumas. Ükski teoreetiline tekst ei saa neid asju ette kirjutada, vaid need vastused saavad ilmsiks tagantjärele. Mu eesmärk ei ole proovida heteroseksuaalsuse kategooriat ei ületada ega säilitada. Pigem püüan ma kirjeldada praegust veidrat olukorda, milles nii sooline binaarsus kui ka paljusus on erinevatel viisidel kognitiivselt adekvaatsed tegelikkuse kirjeldused. Samuti usun ma, et hämmingut, keerukust ja ambivalentsust ei pea ilmtingimata alati lahendama, vaid teinekord võib olla palju huvitavam nendega elada ja neid aktsepteerida.

Veelgi enam, ma usun, et nende aktsepteerimine võib arendada empaatiat, mõistmist ja ehk isegi aidata luua solidaarseid suhteid nende inimeste vahel, kelle olemasolu võib tekitada vastastikust hämmingut ja mõistmatust. 

Proovin seda võimalust avada hiljuti lahkunud Argentiina filosoofi Maria Lugonese „maailma“ mõiste ja erinevate „maailmade“ vahel rändamise (“world”-travelling) idee kaudu.7

Lugones ei anna „maailma“ mõistele konkreetset definitsiooni, tahtlikult. Ta kirjutab, et „maailm“ ei viita mingile konkreetsele asjale, mida võiks puudutada, mõõta, piiritleda või määratleda. Selles mõttes ei viita „maailm“ maailmale selle geograafilises mõttes. Pigem püüab Lugones „maailma“ mõiste kaudu kirjeldada mitmesugustesse marginaliseeritud gruppidesse kuuluvate inimeste kogemusi. 

Proovides Lugonese käsitlust lühidalt kokku võtta, võiks öelda, et „maailm“ tähistab tema käsitluses mingit konkreetset viisi, kuidas mingisugune ühiskond on sotsiaalselt konstrueeritud. „Maailmu“ on lõpmatu hulk, nad võivad olla ebatäielikud, osa „maailmu“ on suuremad kui teised ning „maailmad“ võivad eksisteerida üksteisega tihedalt läbipõimunult. Sellisena võivad „maailma“ moodustada näiteks mingi konkreetse kogukonna või subkultuuri liikmed, kes jagavad teatavaid uskumusi, tavasid ja maailmanägemise viise. Samuti võib omaette „maailma“ (olgugi et killustatud) moodustada näiteks Eesti kultuuriruum. Sealjuures, kõik mingi „maailma“ asukad ei pruugi tunda end selles „maailmas“ ühtmoodi koduselt. 

Foto: Ben Wicks, Unsplash

Maailmad, milles elame ja liigume

Minu essee seisukohast saame eristada mittebinaarset „maailma“ ehk „maailma“, milles sugu on konstrueeritud viisil, mis lubab soolist paljusust, voolavust ja paindlikust; ning binaarset „maailma“ ehk „maailma“, milles sugu on konstrueeritud kahe vastandina. Lugonese käsitlus aitab pöörata tähelepanu asjaolule, et need kaks „maailma“ ei välista teineteist, vaid võivad eksisteerida teineteise kõrval ning olla isegi läbipõimunud. Lisaks, need „maailmad“ võivad olla omavahel ebasümmeetrilises võimusuhtes. Binaarne „maailm“ on siiani veel domineeriv ning sellel on mittebinaarse „maailma“ üle võim ning ta võib seda isegi ohustada. Binaarne „maailm“ on vähemalt veel praegu palju stabiilsem kui mittebinaarne „maailm“, sest seda „maailma“ toetavad näiteks tavakeel, seadused ja tualettruumide/garderoobide tähistused ja jaotused. 

Lugonese käsitluse juures on oluline, et me võime nende erinevate „maailmade“ vahel liikuda ning me võime korraga asustada rohkem kui ühte „maailma“. Need, kes jäävad väljapoole domineerivaid sotsiaalse elu organiseerimise viise ehk inimesed, kes ei kuulu mõnda etnilisse, rassilisse, keelelisse, soolisse (jms) enamusse, peavad olema maailmarändurid. Kui viis, kuidas me oleme, räägime, armastame (vms), ei ole meie kultuuriruumis iseenesestmõistetav, muutub pidev rändamine osaks meie argikogemusest. Marginaliseeritud gruppidesse kuuluvad inimesed peavad ühiskonnas hakkama saamiseks liikuma välja „maailmast“, milles nad tunnevad end vähemal või rohkemal määral vabalt, „maailma“, milles neid nähakse teatud stereotüübi esindajatena või milles hakkama saamiseks nad peavad omandama domineeriva olemis- ja tegutsemisviisi. 

Kui mittebinaarse soolise identiteediga inimene ei saa parata, et ta peab aeg ajalt viibima binaarses „maailmas“, milles hakkama saamiseks ta peab omandama mingisuguse binaarse soolise identiteedi – näiteks tualettruumi valikul või riigiga asju ajades, siis binaarse soolise identiteediga inimene ei pruugi kunagi mittebinaarsesse „maailma“ sattuda ega pea tundma seda hämmingut ja võõristust, mis sellega kaasneks. Samas on suurem osa inimestest olukorras, kus nad on mingis mõttes domineeriva „maailma“ asukad ja mingis muus mõttes marginaliseeritud või vähemusse kuuluva „maailma“ asukad. Näiteks võib sellises olukorras olla etnilisse enamusse kuuluv geimees.

„Maailmade“ vahel ringi liikumine ei tähenda Lugonese käsitluses ilmtingimata oma geograafilise asukoha muutmist – kuigi võib ka seda tähendada –, vaid eelkõige teatud nihet isiksuses, selles, mida me peame oma „minaks“. Eri maailmade vahel liikumine tähendab seda, et ma kogen, kuidas mu „mina“ teiseneb. See tähendab, et ma avastan, et ma võin eri „maailmades“ olla konstrueeritud erinevat tüüpi inimesena. Lugones kasutab selle ilmestamiseks isiklikku näidet. Ta kirjutab, et Argentiinas tunneb ta end ülemeeliku (playful), kuid Ameerikas tõsise inimesena. Tema Argentiina sõbrad ei saa aru, kuidas keegi saab teda tõsise inimesena näha. Tema Ameerika sõbrad ei saa jällegi aru, kuidas võiks keegi arvata, et ta on ülemeelik. Asi pole ainult selles, et teda nähakse eri kontekstides erinevalt, vaid et on „maailmu“, milles ta saab tunda end vabalt ning „maailmu“, milles ta peab olema ettevaatlik ja valvas. 

Just see nihkumine ühest inimesest teiseks on see, mida Lugones nimetab „rändamiseks“. See nihe võib olla tahtmatu ja mõjuda vägivallana, kuid see võib olla ka tahtlik ning mõjuda vabastavalt ja õpetlikult. Viimane aga ei tähenda, et tegemist on kellegi teise rolli mängimisega: pigem on tegemist püüdega näha ennast nii, nagu mõni teine inimene sind näeb. Lugones julgustabki oma essees naisi teadlikult ja tahtlikult teiste naiste „maailmadesse“ rändama. See tähendab Lugonese järgi teistega samastumist, nende armastamist, nende subjektsuse tunnustamist ning nende perspektiivi asustamist. Viimast nimetab ta Ameerika filosoofi Marilyn Frye8 eeskujul „armastavaks pilguks“ (loving perception), millele vastandub rassistlik, koloniaalne, heteroseksistlik ja patriarhaalne „üleolev pilk“ (arrogant perception). Kui teise nägemine armastava pilgu kaudu tähendab tema “maailma” minemist, siis üleolev pilk tähendab tema “maailma” endale allutamist, selle enda tarbeks koloniseerimist.

Foto: Mulyadi, Unsplash

Kübarsepa teepeole

Mu kirjeldatud hämming heteroseksuaalsuse üle võiks olla üks võimalik viis, kuidas inimesed, kes tunnevad end seksuaalses ja soolises mõttes domineerivates „maailmades“ koduselt, võiksid rännata „maailmadesse“, mis on võõramad. See võiks omakorda ehk aidata paremini mõista, mis tunne on olla sellise soolise ja/või seksuaalse identiteediga, mis on mõnes kontekstis hämmingut tekitav, arusaamatu ja mõistetamatu. Soovitan Lugonese eeskujul kõigil ette võtta lühi- või pikaajalisi reise „maailmadesse“, milles heteroseksuaalsus ei ole mõistetav ega aita orienteeruda. Ma soovitan kogeda seda kummastust ja hämmingut, mis tekib, kui su identiteet ei ole iseenesestmõistetav ning sa pead selle arusaadavaks tegemiseks vaeva nägema. Kui sa tunned, et sa pead enda olemust selgitama, kuid olemasolevad kategooriad ei luba sul seda rahuldaval viisil teha. 

Heteroseksuaalsuse problematiseerimise eesmärk ei ole öelda, et heteroseksuaalsus mõistena ei toimi enam ning et selle asemele on vaja mingeid muid kategooriaid. Võimalik on muidugi ka see, et tulevikus kasutame seksuaalse orientatsiooni kirjeldamisel täiesti teisi sõnu kui praegu. Pigem tahan ma öelda, et lisaks domineerivatele „maailmadele“ on olemas ka „maailmu“, milles heteroseksuaalsus võib tekitada hämmingut ja arusaamatusi. See ei tähenda, et nendes „maailmades“ heteroseksuaalsust ei eksisteeri – eksisteerib küll, aga mitte päris nii, nagu sooliselt binaarsetes „maailmades“. Võiks ehk öelda, et heteroseksuaalsus, nii nagu me seda mõistame praegu, ei oleks mõistena saanud mittebinaarses „maailmas“ tekkida, sest mittebinaarses „maailmas“ kehtivad kategooriad ei toetaks seda. Sellest ei järeldu, et mittebinaarses „maailmas“ kodus olev inimene ei saa aru, millest räägitakse, kui räägitakse heteroseksuaalsusest. Saab küll, kuid ainult seetõttu, et ta on pidanud ära õppima ka sooliselt binaarsetes „maailmades“ kehtivad ja toimivad kategooriad. Sobivaks võrdluseks oleks siinkohal ehk kakskeelsus.

Näitamine, et heteroseksuaalsus on suhteline mõiste, võib aidata paremini jaotada seda emotsionaalselt kurnavat selgitustööd, mis on praegu langenud just seksuaal- ja soovähemuste õlgadele. Ameerika filosoof Talia Bettcher kirjutab tabavalt, et transsoolised inimesed elavad pideva „teoreetilise surve“ all oma eksistentsi mõtestada, selgitada ja õigustada – nii endale kui ka teistele.9 Seda tööd tuleb pea alati teha heteroseksuaalsetest ja paiksoolistest normidest lähtuvalt. Transsoolised inimesed ei saa sooliselt binaarses „maailmas“ oma soolist identiteedi selgitada, viitamata teatud sisemuse ja välisuse vahelisele vastuolule. Üheks näiteks sellisest seletusest on öelda, et transsoolisus on olukord, milles inimese (sisemine) sooline identiteet on vastuolus või mittevastavuses tema (välise) sünnihetkel määratud sooga.10

Transsoolisuse nägemine „vastuoluna“ ei ütle meile siiski eriti palju selle kohta, mis asi transsoolisus iseeneses on. Pigem avaldab transsoolisuse „vastuolulisus“ seda, et transsoolisus ilmneb meile paiksoolises „maailmas“ teatud probleemina, mida on vaja kuidagi lahendada või õigustada. 

Ma loodan, et mul õnnestus siin essees näidata, et probleemina võivad ilmneda meile ka sellised nähtused, mis harilikult eriti küsimusi ei tekita. Me ei peaks aga esmapilgul arusaamatuid nähtusi vaatlema probleemidena, mida on vaja kuidagi lahendada, vaid harjutama oskust taluda mitme „maailma“ kooseksisteerimist. Ma usun, et meie kõigi eludes võiks olla rohkem hämmingut ja imestust, ja see hämming võiks mitte olla üleolev, vaid nii enda kui teise suhtes armastav ja hooliv.

Allikad

1 Raud, Rein 2013. Mis on Kultuur? Sissejuhatus kultuuriteooriatesse. Tallinn: TLÜ Kirjastus, lk 21.

2 Samas, lk 38.

3 Samas, lk 20–21.

4 Vaata näiteks Fausto-Sterling, Anne 2000. Sexing the Body: Gender Politics and the Construction of Sexuality. New York: Basic Books.

5 Douglas, Mary 2015. Puhtus ja oht. Mõistete „rüvetus” ja „tabu” analüüs. Tlk Triinu Pakk. Tallinn: TLÜ Kirjastus, lk 91–95.

6 Ma jätan oma fookusest teadlikult välja probleemi, et paljud inimesed võivad mittebinaarse heteroseksuaalsuse selgituse tagasi lükata lihtsalt seetõttu, et nende maailmapildis on sooline jagunemine rangelt binaarne. See probleem on seotud asjaoluga, et üldistades on läänelikes ühiskondades ringlemas kaks omavahel konkureerivat soo fenomeni selgitust. Kui ühe grupi jaoks on vana selgitus (sugu on binaarne) kognitiivselt adekvaatne, siis teise grupi jaoks on seda just uuem selgitus (sugu on pigem midagi spektri või kontiinumi taolist). On selge, et esimese grupi jaoks mu kirjeldatud probleemi isegi ei teki.

7 Lugones, Maria 1987. Playfulness, “World”-Travelling, and Loving Perception. – Hypatia 2, 2, lk 3–19.

8 Frye, Marilyn 1983. In and Out of Harm’s Way: Arrogance and Love. – The Politics of Reality: Essays in Feminist Theory. Trumansburg: Crossing Press, lk 52–83.

9 Bettcher, Talia Mae 2019. What Is Trans Philosophy? – Hypatia 34, 4, lk 644–667.

10 Loe rohkem minu magistritööst: Arumetsa, Sara 2021. Seesmuse ja välisuse vahel. Simone de Beauvoiri ambivalentsuse mõiste toel transsoolisuse fenomenoloogia poole. Magistritöö. Tallinna Ülikool, Humanitaarteaduste Instituut. Tallinn.

7
FacebookTwitterEmail

Toeta meid!

Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Loe ka

Hoia end meie tegemistega kursis

Feministeeriumi uudiskiri ilmub iga kuu alguses. Loe eelmisi uudiskirju siit.

Ostukorv
  • Ostukorvis pole tooteid.