Kas kirjanduskriitikast kui aktivismist piisab?

Foto: Dustin Lee, Unsplash

Feministliku kriitika viljelejad on tihti rõhutanud, et nende ettevõtmine on kahene. Selle kirjutamine on esiteks kindlasti intellektuaalne katsumus: see on pidev mõttetöö, mis sünnib akadeemilises ja/või loomingulises kliimas ning kinnistub lõpuks sõnadena (võrdlemisi) üksildases õhkkonnas. Samas on feminism – ükskõik millises vormis – alati poliitiline. Püüdlus astuda rõhumisele vastu ning iha võrdõiguslikkuse ja sotsiaalse muutuse järele on kahtlemata nende tekstide ühine nimetaja, mistõttu eendub feminismi aktivistlik alge.

Sellistest mõtetest kumab tihtipeale läbi vastandus akadeemiline feminism versus feministlik aktivism, millest esimene on individualistlik, teataval määral kuiv ja sotsiaalsest reaalsusest justkui ära lõigatud vald. Teine aga tõeline, avalikus ruumis aset leidev, aktiivsusest pakatav sotsiaalse muutuse otsene manaja. Säärane eristus on aga ebavajalik ning hierarhiseerib aktivismi vormid, mis võib mõjuda halvavalt nendele muutuste taotlejatele, kes ei ole – väga erinevatel põhjustel – valmis müüridele minema. Saba Mahmood (2001) on veenvalt näidanud, kuidas islamimeelsed naised Kairos tegutsevad agentselt, kuigi nende praktikad võivad lääne kontekstis näida passiivsetena või halvemal juhul isegi konformistlikena. Näiteks teiste naistega koraani kooslugemine või osalemine pühade sõnade tõlgendamises, mida on traditsiooniliselt pigem meeste vallaks peetud. Mahmoodiga nõustudes tuleks aga möönda, et feminism poliitilis-intellektuaalse nähtusena peaks kaasama kõiksugu mõtte- ja teovorme, mistõttu jäik eristus nende pooluste vahel tundub mulle esiteks Eesti kontekstis lahti rääkimata ja teiseks suuresti mõttetu.

Kirjutamine kui feministlik aktivism

Üks selliseid „passiivsemaid“ feministliku agenda läbisurumise vorme on kindlasti kirjutamine laias mõttes. Samas naalduvad feministliku aktivismi eelistajad eeldusele, et poliitiline avalik tegevus on „tõelisem“, umbes nagu Jean-Paul Sartre kirjutas 1964. aastal, et tema „Iiveldus“ (1938) on sureva lapse ees jõuetu ega lunasta mingilgi moel maailmas aset leidvat ebaõiglust. Kas kirjutamisest piisab, näib küsivat – kirjutamise superstaar – Sartre.

Sellele Sartre’i kimbatusele ja/või provokatsioonile juhib tähelepanu kirjandusteadlane Toril Moi (1985), kes uurib selle kaudu omakorda: kuidas saab ühest tegevusest üldse piisata? Kas üks konkreetne (artef)akt või nende kogumik (näiteks inimese elu vältel kirjutatud tööd) saab hoobilt maailma hädad ja kriisid heastada? Mitte millestki ei piisa ju ainult. Aga see ei tähenda ometigi, et tuleks lõpetada nende asjade tegemine, milles on võimalik näha mõtet ja muutust, isegi kui paljud – vastas- või sama leeri esindajad – neis seda ei näe. Moi sedastab, et kirjutamine võib siiski panustada sotsiaalsesse muutusse ja olla seega aktivismi – aktiivse poliitiliselt laetud tegutsemise – üks vorme. „Kõik või mitte midagi!“ lipukiri ei kehti pea üheski inimtegevuse sfääris, ei kehti feminismiski. 

Kirjanduskriitika ja feminism

Kirjutada saab aga väga erinevates žanrites, üks neist on näiteks päevakajaline kirjanduskriitika, mis hoiab kätt tuttuue ilukirjanduse pulsil. Eesti kultuuriruumis on kirjanduse arvustamisel olnud aga selged normatiivsed/piiravad alused. Need alused seavad kriitikule eesmärgiks lugeda teksti nii nagu tekst on, leida sellest tekstist kesksed ideed ning siis analüüsida just nimelt neid – tekstist kooruvaid mõtteid – mahlakalt ja arukalt. Siia see piiramine maetud ongi. See tähistab salajast sahistamist kuluaarides ning (teadvustamatut) lobitööd politiseeritud kriitika vastu. See on feministlike kriitikatekstide ühepajastamine propagandatekstidega. See ei ole „õige“ kriitika (Karro 2018).

Ent kirjanduskriitika eri vormide vahele piirjoonte tõmbamine võib olla ka väga eksplitsiitne. 2019. aastal sai Ants Orase nimelise kriitikaauhinna Tiit Hennoste. Ta eristab oma võidukõnes (2019) avatud ja suletud kriitikat, lisades, et üks ei ole tingimata teisest parem. Ent läänelikus tajumaailmas seostub avatus tavaliselt positiivsete nähtustega, samal ajal kui suletus viipab lukustatusele, piiratusele, vangistusele. „Suletud kriitika“ alustab teooriast ja läheb selle abil teose kallale. „Avatud kriitika“ alustab ilma hüpoteesita ja vaatab, kuhu protsess viib. Paradoksaalselt on Hennoste sõnutsi kriitika alati siiski „sügavalt isiklik ja emotsionaalne tegu“, seega avatud protsessi kui autentse ja apoliitilise jutlustamine on minu meelest kummastav. Meil kõigil on oma tõekspidamised ja vaated, mis leiavad tahes-tahtmata hääle arvustuses, isegi kui need on nõnda loomulikustatud, et ei tundu teps mitte poliitilistena.

Feministlikus kontekstis on n-ö avatud kriitika eelistamine problemaatiline. End feministlikuna positsioneeriv Eesti kriitik saab niimoodi uurida vaid neid tekste, kus feminism on kuidagi tematiseeritud ja keskne: kus kriitik asub teele ja kohtab protsessi käigus feministlikke mõttekäike. Näiteks tundub sellises survekliimas Virginia Woolfi, Leïla Slimani, Kadri Kõusaare ja Chimamanda Ngozi Adichie tekstide analüüsimine feministlikust perspektiivist aktsepteeritav. Ene Mihkelsoni, Jaan Kaplinski, Mihkel Muti ja Haruki Murakami loomingu feministlik eritlus aga näib pingutatud, pealesurutud ja kohatu. 

Kui aga ikkagi kangekaelselt feministlikku raami kasutada, võib eesti kultuuriarvustuse skeenest kostuda sügavale lõikav – ehkki tihti sosistatud – solvang: ta surus oma (imporditud) teooria tekstile peale, nii nagu eesti naised suruvad läänest smugeldatud feministlikud loosungid eesti meestele peale, kahjustades nende enesehinnangut (vrd Margus Punab 2019).

Kas feministlik kriitik on vaigistaja?

Klassikaline angloameerika feministlik kirjandusuurimus väidab, et kirjandusteos mõjutab reaalseid soosuhteid ja -tajumusi. Kui kirjandusliku karakteri ja sotsiaalse „reaalsuse“ vahelised suhted ei ole sümmeetrilised, siis tuleb sellele järjepidevalt osundada. Kate Millett näiteks võttis oma doktoritöös (1970) osadeks D. H. Lawrence’i romaanid ja näitas nende naisekujude misogüünset tausta. Ehkki see töö oli igati vajalik ja ajakohane, kerkivad sellega seoses praegu esile väga rasked esteetilis-poliitilised küsimused: kuidas peaks kirjanik sellisel juhul soostatud subjekte kujutama? Kas ükskõik millisest soost kirjanikku tuleks vaigistada või korrale kutsuda, kui ta toodab seksistlikke karaktereid? 

Olen täiesti veendunud, et kindlasti mitte. Küll aga tahan ma rõhutada, et ehkki kirjanikul on täielik õigus toota igasuguseid tekste, on kirjanduskriitikul enam kui õigus teoses peituvatele seksistlikele või muud moodi kohatutele mustritele viidata. Hea näide on Eret Talviste (2020) hiljutine peenetundeline viibe Õnnepalu „Lõpmatuse“ seksismile. Talviste arvustus tõestab ühtlasi, et feministlikult meelestatud kriitika suudab sooaspekti kõrval märgata ka teisi teksti kihte ning tõmmata paralleele maailmakirjandusega. Seda enam, et feministliku mõtteviisi armastajaid peetakse traditsiooniliselt muudes küsimustes kõlupeadeks. Kriitiku võimuses on juhtida lugeja tähelepanu sellele, et sootundlikult võivad teatavad võtted, võrdlused, teemad olla kaheldava väärtusega. Kas see vihjab ka sellele, et näiteks Õnnepalu – kes on Eestis raudkindlalt kanoniseeritud – tekste ei ole võimalik nautida? Kindlasti mitte. Samas pean ma tunnistama, et vähemalt minu jaoks muudab see autori tekstid vähem sümpaatseks, ehkki mitte sirgjooneliselt antipaatseks.

Seega, kirjandusteos ei pea olema „realistlik“ (realistlik kellele, mis kontekstis ja kelle hüvanguks nagunii?). Keegi ei pea midagi vähem või rohkem kirjutama, küll aga arvan ma, et seksismi detektor on hea kriitiku tööriistakastis absoluutselt oluline. Ja tasahilju – tilk tilga haaval – lõppeb ära nende kaasaegsete autorite ülistamine, kelle kontuurid on alandavad, kitsad ja kurjad. 

Pealkirjas püstitatud küsimusele võib niisiis vastata, et – muu hulgas – piisab feministlikust kirjutamisest küll. Siiski on feministlik kriitika ajaliselt väga pikk, aeglane ja tihti ka väga vaikne projekt, mille eesmärk on iseenese järkjärguline kustutamine, mis saab juhtuda siis, kui kaovad süüdistused mitte-autentsuses ja möödalugemises. Kui need vastandumised hajuvad, siis kaob ka vajadus terava feministliku kriitika järele. Eestis on sellise staadiumini jõudmiseks vaja veel üsnagi palju tööd teha.

Kasutatud allikad

Hennoste, Tiit 2019. Avatud kriitika ülistus. – Sirp, 13.12.2019.

Karro, Piret 2018. Hüsteeriline tsensuur ja teisi feministide töövõtteid. Vikerkaar, nr 9.

Kruus, Tiina 2019. Margus Punab: ühelt mehelt ei saa kõike korraga! – Eesti Päevaleht, 06.09.

Mahmood, Saba. 2001. Feminist Theory, Embodiment, and the Docile Agent: Some Reflections on Egyptian Islam Revival. – Cultural Anthropology, 16 (2): 00, lk 202–236.

Moi, Toril. Sexual/Textual Politics 2002 (1985). Feminist Literary Theory. 2nd Edition. London and New York: Routledge.

Talviste, Eret 2020. Lõputu olevik. – Sirp, 07.02.

8
FacebookTwitterEmail

Toeta meid!

Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Loe ka

Hoia end meie tegemistega kursis

Feministeeriumi uudiskiri ilmub iga kuu alguses. Loe eelmisi uudiskirju siit.

Ostukorv Toode eemaldatud. Undo
  • Ostukorvis pole tooteid.