Kas naiste osakaal ajalooõpikutes on valikute küsimus?

Septembris ilmus Eesti Ekspressis artikkel naiste ja meeste soolise esindatuse ebavõrdsusest Eesti ajalooõpikutes. Kuna üles jäi küsimus, kuidas peaks soolist ebavõrdsusst ajalooõpikutes kujutama, siis võtsime ühendust ajaloolase Janet Laidlaga, et küsida, miks on ajalooõpikutes nii vähe naisi. Loe ka intervjuud nelja ajalooõpiku autori ja ajalookasvastuse spetsialisti Milvi Martina Piiriga.

Miks on ajalooõpikutes või üldkäsitlustes niivõrd vähe naisi? Esimene vastus sellele küsimusele on võrdlemisi lihtsakoeline. Ajalooõpikutes on vähe naisi, sest pole kuigipalju neid naisi, kes on jõudnud positsioonile, mis on ajaloolisi sündmusi oluliselt mõjutanud, mõned tähelepanuväärsed erandid välja arvata (kellest mingi osa jõuab õpikutesse). Naised on ajalooteostes vähem esindatud ka seetõttu, et nende kohta on säilinud vähem allikaid. Kõik tegevused (eriti need, mis jäävad väljapoole avalikku sfääri) ei jäta endast maha ühepalju jälgi, koos naiste napima kirjaoskusega tähendab see, et juba eos on tekkinud vähem allikaid. Teisalt mängib rolli see, milliseid dokumente on otsustatud säilitada. Kui mängus ei olnud sõda, tulekahju või loodusjõud, on keegi langetanud otsuse, mida säilitada ja mida mitte. See, millist sündmust, protsessi või isikut loetakse oluliseks, on enamasti otsus ja hinnang – mis on küll paljudel juhtudel põhjendatud ja mille on enamus heaks kiitnud, aga on siiski otsus –  tehtud kellegi vaatenurgast, mitte alati paratamatus, midagi loomulikku või tingimata objektiivset.

Lähemalt uurides selgub, et lihtsakoelisest vastusest ei piisa. Võib vaielda selle üle, kas naistega seotud tegevusi on peetud vähem tähtsaks või jäid naistele tegevused, mida peeti vähemtähtsaks. Pigem mõlemat. 20. sajandil levima hakanud argiajalugu ja mikroajalugu peaksid tooma naisi rohkem esile ja on seda kindlasti ka teinud. Ajaloolased ja antropoloogid vaidlevad selle üle, millal tekkis arusaam, et üks sugupool on olulisem kui teine, aga kindlasti on naiste seisund, võimalus kaasa rääkida, otsustada ja panustada ajas muutunud, nii ühte- kui ka teistpidi. Raske on eriti aastal 2024 väita, et naiste õigused on ajalooliselt ainult laienenud.

Lähemalt uurides selgub, et lihtsakoelisest vastusest ei piisa. Võib vaielda selle üle, kas naistega seotud tegevusi on peetud vähem tähtsaks või jäid naistele tegevused, mida peeti vähemtähtsaks. Pigem mõlemat.

Kohati kujutab endast probleemi ka see, kuidas naisi kujutatakse ning kuidas ajalookirjutust võivad mõjutada meie praegused või siis 19. sajandi ajaloolaste stereotüüpsed arusaamad soorollidest, mida laiendatakse minevikku. Taas nii ühte-, kui ka teistpidi. Ma ei soovi siinkohal asuda lahkama küsimust, kas naisi on teadlikult ja tahtlikult ajaloost välja kirjutatud, kuigi ilmunud on ka selliselt pealkirjastatud teoseid. Aga kas nende rolli on käsitletud proportsionaalselt nende tegelikule panusele?

Ehk on asi selles, et me pole tulnud selle peale, et välja uurida? Me pole uurimistööd teinud kohati seetõttu, et meid pole need küsimused huvitanud. 1960. ja 1970. aastatel arenes naisajalugu Läänes käsikäes samal ajal toimuva naisliikumisega, nende vahel oli seos. Tänaseks oleme jõudnud olukorda, kus paljudes Lääne ülikoolides on nais- ja sooajaloo/-uurimuse spetsialistid.

Oluline on avada ühiskonna toimimise mehhanisme ja selle muutusi ning seda, kuidas erisugused inimesed kõikidest ühiskonnagruppidest selles osalesid ja seda tunnetasid.

Ajaloolane Gerda Lerner tutvustas 1970. aastatel naisajaloo arengu etappe. Esimest sammu nimetas ta kompenseerivaks ajalooks (compensatory histrory“), mis on ajalooliselt oluliste naiste lugude kajastamine meeste kõrval. Järgmiseks sammuks on panustamise ajalugu (contributions history“), mille raames analüüsitakse, milline on naiste panus ühiskondlikesse protsessidesse ja milline on naiste staatus, aga ka see, kuidas õiguseid ja staatust on piiratud. Lerner pidas neid etappe ajutisteks, lootes, et kui on kogunenud piisavalt eriuurimusi, tuleks edasi liikuda sünteesi juurde. Mõnes mõttes täidab seda rolli osaliselt naisajaloost välja kasvanud sooajalugu. Eesmärgiks on kogu inimkonna ajaloo käsitlemine. Oluline on avada ühiskonna toimimise mehhanisme ja selle muutusi ning seda, kuidas erisugused inimesed kõikidest ühiskonnagruppidest selles osalesid ja seda tunnetasid.

Ajalooõpikud sõltuvad olemasolevatest ajalookäsitlustest. Kas oleme Eestis veel panuse uurimise faasis? Või lausa kompenseerivas faasis? Arvan, et me ei peaks nendest esmaste sammude kirjeldustest ennast segada laskma, kuid ilma allikapõhiste alusuuringuteta on keeruline järgmiste tasemeteni jõuda. Samuti pole ma nõus väitega, et ainult naistele keskendunud uurimustest tuleks loobuda, sest Läänes ollakse sellest juba edasi liikunud. Ka mainekates Lääne ülikoolides kirjutatakse 2025. aastal selliseid uurimusi, mille keskmes on ainult naised või ainult naine.

Kokkuvõttes, naistele tehakse ajalooõpikutesse rohkem ruumi siis, kui selleks on tahet, ja käsitlused, millest lähtuda.