Kes saab unistada unistuste tööst?

kapitalism naiste töö palgalõhe töö töörõõm

Oleme juba varases nooruses koolitatud uskuma, et professionaalsete eesmärkide seadmine on eduka tuleviku võti ja et unistuste töö on üks tunnustatud unistustest. Sanna Kartau mediteerib töö tähenduse üle ja küsib, kas kas meil on võimalik unistada ka muust peale töö, mille väärtus paistab olevat eelkõige maksevõimerevolutsioonis ja mida hakata peale ausa rahulolematusega.

Kui palju argitähenduslikkust on sinu töös?   

Kas sa armastad reedeid või vihkad oma tööd?

Millised osad iseendast pead sa tööle asudes ukse taha jätma?

Märke, et töötamine täielikult ümber tuleb mõtestada, on meie ümber palju. Pandeemia sundis paljusid kodust töötama ning saadi aru, et tegelikult on säärane paindlikkus alati võimalik olnud. Vabakutseliste arv aina suureneb. Island katsetas 35-tunnist töönädalat avaliku sektori töötajate hulgas. Prooviperioodi suurepärase edu järel katsetavad seda firmad Uus-Meremaal, Jaapanis ja Inglismaal. Portugalis ja Prantsusmaal on töönädalat juba vähendatud. Uuringud näitavad, et sellel on töötajate rahulolule positiivne mõju (Lepinheur, 2019). Naomi Klein näeb kolmepäevast töönädalat ühena kliimakriisi lahendustest. Eestlaste ettevõtlikkus on paljudest iseenda ülemused teinud, ideaalis andes neile võimaluse iseenda graafik luua.

Illustratsioon: Kadi Estland

Ma ei unista võõrandumisest

Küünik ütleb selle peale, et kui toetame lühemat töönädalat sama palga eest, siis anname laiskadele rohkem ruumi oma laiska elu veel laisemalt jätkata. See mõte räägib küünikust endast vast rohkem kui ühiskonnast. Lihtsalt öeldes – mina usun, et inimesi motiveerib tähenduslikkus. Raamatus “Töötamine” viitab Studs Terkel Indiana müürsepale, kes oma laotu peale vaatab ning uhkust tunneb, või Chicago klaverihäälestajale, kes nooti õigesti kõlades naeratades noogutab, või Brooklyni tuletõrjujale, kes sihikindlalt elusid päästab, ja küsib: kas ei ütle see tähenduslikkus, mida nad oma tööle omistavad, rohkem selle töötaja enda kohta kui töö iseloomu kohta? Sellegipoolest – rahast kaugemale ulatuva väärtuse kogemine annabki tööle potentsiaalse naudingu.

Eelmise aasta alguses lõi veebis laineid järgmine säuts. 

Selle lõppu oli lisatud veel kuue O-ga LMFAO – milline rõõmu pakkuv jultumus! Too säuts tundus hääle andvat levivale vasakpoolsete noorte tajule, nagu oleks professionaalsetele saavutustele keskenduv edukultuur vastuolus praegusaegse maailma väärtustega, nende enda väärtustega. Et kas tõepoolest pärime me põleva maailma ja peaksime selle keskel … eriala valima ja redeleidpidi üles turnima? 

Videod, mis sellesama sõnumiga – I don’t dream of labor – postitati, keskenduvad sellele, mida Marx nimetas võõrandumiseks. Võõrandumine on see, kui töötajate ja nende töö viljade, tööprotsessi ja iseenda inimlikkuse vahele tekib distants. See juhtub, kuna inimesel puudub võimalus oma elu üle iseseisvalt otsuseid teha. Veel enam, töölisel puudub võimalus oma tegevustele ise tähendusi omistada. Kolmandaks – tema töö tulemusel tekkiv lisaväärtus liigub kasumina tootmisvahendeid omava inimese taskusse. 

Lause “ma ei unista töötamisest” peidab endas küsimust: miks unistada töötamisest, kui kauneid tööväliseid unistusi on piiritult? Mõni unistab maailma suurima soki kudumisest. Mõni unistab absoluutse vaesuse kaotamisest. Mõni unistab sellest jahmatavas vaikuses mediteerides. Mõni unistab rabaseksist. Ma, näiteks, unistan TED-kõne pidamisest, laulu “Amy Amy Amy” täiuslikust esitamisest džässibändiga taustaks ning Tallinna ja Berliini vahel elamisest. Loomulikult võib tööst saadav raha kõik need unistused võimalikuks teha, aga mis siis, kui võõrandumine on liiga kõrge hind? Eriti, kuna tegelikult võiks me selle üldse maksmata jätta.

Kas sa jätkaksid enda praegusel töökohal, kui sulle selle eest ei makstaks, aga su kulud oleksid kaetud?

Millised on sinu töövälised unistused?

Mida teeksid sina, kui sa saaksid poole vähem töötada? 

Illustratsioon: Kadi Estland

Õhata või lõhata?

Äripäeva personalilisas ütleb Kristel Kraag, siseministeeriumi infotehnoloogia ja arenduskeskuse värbaja nii: “Me päästame IT-ga elusid! Värbamise ajal jälgin ma, et inimestel, kes tahavad meile tööle tulla, oleks samasugune mõtteviis. Et nad päriselt tahaksid just meil ja just seda tööd teha.” Inimese sisemine töömotivatsioon on tänapäeval palkamise eeldus. Otsitakse “säravaid silmi” ja “õhinat”. Tööandjad otsivad “suhtumist, et ükskõik, mis ka ei juhtuks, ma saan töö tehtud” ja pakuvad võimalust “revolutsioonile oma ideede, teadmiste, hakkaja suhtumise ja klienditeadlikkusega kütust alla panna”. Ei, mitte töötajate revolutsioon või seksuaalrevolutsioon – me räägime siiski maksevõimaluste revolutsioonist. Kus need LMFAO kuus O-d nüüd on?

Tundub, et oleme end veennud, et midagi praegusest tööloogikast paremat ei ole. Et kuna asjad on, nagu on, siis võime ju end veenda, et oleme õnnelikud, õhinal, motiveeritud, tööandjaga kattuvate väärtuste ja missiooniga. Oleme omanikutundega (ilma midagi omamata) ja inspireeritud (tööülesannete raames). Soovime alati juurde õppida (et sama ajaga rohkem või paremini teha suuta) ja usume siiralt, et just see toode, see teenus, lahendab mingit laiemat probleemi ja panustab parema maailma ehitamisse. Ärge saage valesti aru, ma pole parem – ka mul on Stockholmi sündroom. Ka mina olen enda kantava maskiga ebamugavalt kokku sulanud. 

Illustratsioon: Kadi Estland

Labor ja naiste rahulolu

Kuigi naistel on “objektiivselt halvemad töövõimalused” (Clark, 1997), on nende tööga rahulolu tase siiski enamikus lääneriikides objektiivsemalt meeste omast kõrgem. 

Miks see nii on? Kas me oleme oma ootused nii madalale seadnud, et isegi tugevate miinustega töö tundub meile imeline? 2019. aastal tehtud rahvusvaheline uuring näitab hoopis seda, et naised otsivad suurema tõenäosusega tööd, mis neile olemuslikult meeldib ning mis võimaldab head töö ja eraelu tasakaalu. Kuna nad väärtustavad mõlemat enam, jõuavad nad suurema tõenäosusega kohtadeni, milles mõlemad on olemas ning seetõttu kogevad suuremat rahulolu. (Redmond & McGuinness, 2019) 

Eesti ei ole aga “enamik riigid”. Meie seda paradoksaalset olukorda ei näe – naiste rahulolu on siinmail madalam kui meeste oma. 2015. aastal tehtud Eesti tööelu-uuring näitab, et 59,9% naistest on oma tööga pigem või väga rahul, meestest ütleb sama 63,9% (Statistikaamet, 2015). Siin võib palgalõhe rolli mängida. Samuti – uurijad on näidanud, et ülekvalifitseeritud töötajad on rahulolematud töötajad, ja Eesti naised on aga meestega võrreldes väga kõrgelt haritud, kuid kitsamate karjäärivõimalustega.

Pilku aga laiendades – rahulolematusega on seotud madal palk, pikad töötunnid, aga ka osalise tööajaga töötamine, pikk ametiaeg ühel kohal ja vähene autonoomia. (Redmond & McGuinness, 2019) 

Autonoomia alla kuuluvad näiteks oma tööülesannete valimine, mida Eestis saab teha 81% juhtidest ja tippspetsialistidest, aga 28% seadme- ja masinaoperaatoritest. Samuti tähendab see töötegemise viisi ja meetodite valimist, mida juhtidest sai teha 87% ja seadme- ja masinaoperaatoritest alla poole. Ja me ei imesta, et puhkepauside tegemise aja valimises eksisteerib ka autonoomialõhe: 78% vs. 48%. 

Ajaline, ajuline, emotsionaalne ja loominguline autonoomia on rahulolu alusteks – see ei üllata kedagi. Aga kui ühe sooga kaasneb madalam palk, positsioonid madalama valikuvabaduse ja loomingulisuse astmega ning veel seksuaalse ahistamise ja otsese diskrimineerimise oht, üllatab mind ausalt öeldes, et see rahulolu Eesti naiste hulgas niigi kõrge on. 

Labor tähistab inglise keeles nii sünnitust kui ka tööd, töötamist. Mõlemad on rasked, higised loomisaktid, millel on oma hind kehale ja vaimule. Ootus on, et töö tulemusi vaadates tundub meile kohe, et kõik see valu oli seda väärt. Ühiskondliku surve tõttu võimegi eirata sisetunnet, mis vastupidist väidab. Eriti kultuuris, mille mantrateks on laused nagu “Töö teeb poisist mehe” või “Kel tööd, sel leiba”.

Palgalõhe, piiratud võimaluste ja karistamatu seksuaalse ahistamise kontekstis tundub naistel rahuolematuseks põhjust küllaga. Kaua sa tänamatult sünnitad?

Illustratsioon: Kadi Estland

Leiba jagub kõigile

Milliseid raskeid ülesandeid oled sina ilma rahata täitnud?

Millistesse tegevustesse võid sina end ära kaotada ilma kella vaatamata?

Kellele tahaksid sa anda võimaluse end täielikult oma huvidele pühendada?

Ükspäev näidati Ringvaates meest, kes on Mnemoturniiri, kuulsa Vikerraadio mälumängusaate, suurim fänn. Igat saadet kuulates teeb ta kõikide küsimuste kohta hoolikalt märkmeid. Need kogub ta kohusetundlikult massiivsetesse kaustadesse (neid on juba kaheksa). Gonsori tänava stuudiosse on ta saatnud sadu sügavalt läbi mõeldud küsimusi, millest umbes pooled on ka eetrisse läinud. Kui Mnemoturniir 2017. aastal 50. sünnipäeva tähistas, istutas ta oma tagaaeda selle puhuks pargi. Ta kirg paneb teleekraani pakatama. 

Kui unistamise juurde tagasi minna, siis mina unistan sellise kire pidevast kogemisest. Selline pühendumus on harv, aga väärtuslik. Kellegi jäägitu armastuse pealtvaatamine, nende kire kaudselt kogemine võimaldab meil Mnemoturniiri ennast sügavamalt väärtustama õppida. Kirglike inimeste tunne valgub neist üle ning mõjutab kõiki, kellega nad kokku puutuvad. Paljud meist õppisid loodust armastama just suurkujude kaudu, kelle siiras armastus metsa, mere või ökosüsteemide vastu pani meidki neis seda ilu nägema. Neil deGrasse Tyson ja kosmos? Muusik Mustelide ja süntesaatorid? Anne Veski ja atmosfäär?

Me ju teame, et tegelikult jätkub leiba kõigile. Ja kui majanduslik süsteem sõltub näljahirmust, siis ehk hakkame uut rajama? 

Illustratsioon: Kadi Estland

Rahulolematuse nakkav natuur

Vahel ei lase me endal rahulolematu olla. Kramplik tublidus ja toksiline positiivsus on nagu õde ja vend, kes piiravad meie kujutlusvõimet. Naeratus näol, liigume me läbi elu – “Ei, ma ei koge seksismi!”, “Ei, palk pole tähtis, ma tahan lihtsalt panustada!”, “Pole mul seda hellust vaja, ta näitab armastust teistmoodi”.

Aus rahulolematus sita olukorraga on terve enesehinnangu märk. Rahulolematus tööga, kus sulle liiga vähe makstakse, on normaalne reaktsioon, kui arvad, et oled rohkem väärt. Ja ma olen kindel, et sa oled võõrandumisest rohkem väärt. Me kõik oleme rohkem väärt. 

Kas su ümber on inimesi, kelle ootusi enda tööle või eraelule sa tahaksid parandada?

Millega seotud rahulolematust oled sa pikalt ignoreerinud?

Mida tähendaks sinu jaoks rohkemat väärt olemine?

Allikad

Aavik, K., & Hansson, L. (2012). The Effect of Gender and Ethnicity and their Intersection on Work Satisfaction and Earnings in Estonia, 1993-2008. Studies of Transition States and Societies, 4(2), 3-19.

Clark, A. E. (1997, detsember). Job satisfaction and gender: Why are women so happy at work? Labour Economics, 4(4), 341-372. https://www.sciencedirect.com/science/article/abs/pii/S0927537197000109

Lepinheur, A. (2019, juuni). The shorter workweek and worker wellbeing: Evidence from Portugal and France. Labour Economics, 58(1), 204-220.

Redmond, P., & McGuinness, S. (2019, oktoober 31). Explaining the gender gap in job satisfaction. Applied Economics Letters, 27(17), 1-4. https://www.tandfonline.com/doi/abs/10.1080/13504851.2019.1686111

Statistikaamet. (2015, november 19). TKU21: töötajad töötajate rühma ning rahulolu järgi võimalusega kaasa rääkida ettevõtte tegevuses, töökorralduses ja töötingimustes. Statistikaameti andmebaas. https://andmed.stat.ee/et/stat/sotsiaalelu__tooelukvaliteet__rahulolu/TKU21