Koduperenaised, karjäär ja seksuaalne vabadus. Postfeminismi mitu nägu

Sõna „postfeminism“ on olnud skandaalne selle kasutuselevõtust saati. Juba aastal 1919 kuulutas grupp kirjanaisi Greenwich Village’ist, et edaspidi peame moraalsetes, majanduslikes ja poliitilistes küsimustes lähtuma inimestest endast, mitte jagama neid meesteks ja naisteks. Nad lubasid olla naiste poolt, olemata meeste vastu, ning nimetasid oma seisukoha postfeministlikuks. Õieti ongi 20. sajand jada perioode, kus muudkui kuulutatakse feminismi surma, kuid iga natukese aja tagant murrab uksest sisse järgmine ja veel mõjukam feminismilaine, milles nii vastandutakse oma eelkäijate püüdluste ja saavutustega kui ka astutakse nendega dialoogi. 

Usun, et pole mitte ühtegi teist terminit, mis tekitaks feministlikus aruteluväljas nii palju segadust kui postfeminism. Isegi eri mõttevooludega sinapeal olevatel inimestel on väga kerge teineteisest mööda rääkida. Näiteks võidakse postfeminismina mõelda postmodernistlikku feminismi, postkoloniaalsele teooriale toetuvat feminismi, (nüüdseks) kolmanda laine feminismi, 90. aastate nn uusfeminismi või uustraditsionalistlikku antifeminismi. Selle artikliga tutvustan põhilisi ideid ja tähendusi, mida see sõna endas võib kanda.

Mida tähendab „post-“?

Sophia Phoca tutvustab postfeminismi teiste post-liitelisi nimetusi kandvate aruteluväljadega koos nagu postmodernism ja postkolonialism. Samas needki on katusmõisted, mille alla kuulub palju ideid ja autoreid. Paratamatult ei saa me edasi minna ilma küsimata, mis neid mõttevoole siiski ühendab. Mida tähendab siin see „post-“, mille alusel on siiski sobilik mitmetahulisi ideid koos käsitleda? „Post-“ võib tähendada mingi nähtuse, praegusel juhul feminismi, jätkumist uutes teoreetilistes tingimustes, sellele vastandumist ja selle poole pöördumist, olles feminismiga kriitilises või heatahtlikus dialoogis.

Esiteks, „post-“ võib olla muutlik ajalooline määratlus. Näiteks paigutab Phoca Judith Butleri postfeministlike figuuride hulka, kuid tänapäeval on ta ikkagi tuntud kui mõjukas feministlik autor, kes on kuulus oma performatiivse sooteooria poolest. Sekspositiivse feminismi ja afrofeminismi, mis kaasajal kuuluvad pigem kolmanda laine alla, paigutab Phoca koos queer-feminismiga samuti postfeminismi alla. Need näited illustreerivad ilusti, kuidas post-teemalistel aruteludel on omadus kasvada oma algse eemaldumisobjektiga ajapikku tagasi kokku, kui mängu tuleb veelgi värskem perspektiiv. 

Teiseks, post-aruteluväljad ei vaheta oma nn ema-aruteluväljasid tingimata välja, sageli eksisteerivad nad hoopis paralleelselt. Muusikas on see tavaline. Näiteks tekkis post-punk, nagu nimetuski ütleb, punkmuusika järel, kuid ei punk ega post-punk ole kuhugi kadunud. Mõlemad elavad oma elu, nende ühenduspunktiks aga jääb üks lühike periood 20. sajandi ajaloos, mil punkmuusikast mõjutatud seltskond ehitas vana vundamendile midagi uut. Nõnda elab ka postfeminism feminismi kõrval mõnes küsimuses üsna iseseisvalt ja väärib käsitlust.

Kuidas konstrueeritakse feminismi lõppu?

Autorid Stephanie Genz ja Benjamin A. Brabon (2009) eristavad peaasjalikult kolme sorti postfeminismi.

1. Postfeminism kui postmodernistliku feminismi sünonüüm, mis toetub psühhoanalüüsile ja mandrieuroopa filosoofilistele traditsioonidele (Phoca rõhutab ka vastandumist angloameerika feminismile). Mõjukad filosoofilised eelkäijad on Sigmund Freud, Melanie Klein, Jacques Lacan, Jacques Derrida ja Jean-François Lyotard. Selles traditsioonis on kirjutanud näiteks Hélène Cixous, Julia Kristeva ja Luce Irigaray.
2. Postfeminism kui konservatiivne tagasilöök. Siin tähendab postfeminism feminismi möödumist. Selle all mõeldakse eelkõige 80. aastatel USAs alanud konservatiivset, Reagani-aegset tagasilööki, mille üks ilminguid oli feminismist ära pööramine. Susan Faludi (1991) kirjeldab tolleaegseid „postfeministlikke“ narratiive meedias püüetena näidata, et feminism teeb naised õnnetuks, sest töö ja pere ühildamine on tegelikult võimatu. Õnn peitub naiste loomuliku koha taasavastamises, milleks on avalikust sfäärist lahkumine turvaliste koduseinte vahele.
3. Postfeminism kui tekstide kogum, mis korraga kritiseerib feminismi, kuid ei murra sellest lahti. Siia alla paigutavad Genzi ja Braboni järgi 90. aastatest alates kõik kaasaegsed individualistlikud ja neoliberaalses vaimus tekstid, mis ülistavad naiste vabadust ja õigust valida selline elu, mis neile endale meeldib. End feministiks pidada pole enam oluline. Tarbimine, kapitalism, glamuur ja väljakutsuv seksuaalsus on naisi võimestavad; karjäärinaine ja koduperenaine on mõlemad legitiimsed valikud. Rõhutatakse isiklikku vastutust ja võitlusvaimu. Siia paigutuvad kohati libertaarlikke kalduvustega feministid nagu Camille Paglia, Naomi Wolf, Natasha Walter ja minu hinnangul ka Sheryl Sandberg.

USA president Ronald Reagan tervitamas UK peaministrit Margaret Thatcherit 1984. aastal. Foto: Wikimedia CC

Kõige enam võib postfeminismi sõnaga kohtuda selle kolmandas tähenduses. Sellisel postfeminismil on harilikult tugev millenniumivahetuse ja majanduskriisieelse maailma maitse juures, mil ajalugu paistis olevat läbi, liberaalne demokraatia ja kapitalism ainuõiged inimkonna õitsengu tingimused ja feminismi võitlus seljatatud. Selline postfeminism on tekkinud USA-s ja diskussioonid sellest on samuti USA-kesksed. Postfeminismile lõid soodsa pinnase 80. aastate feminismi populaarsuse vähenemine ja konservatiivne tagasilöök filmitööstuses, mille käigus konstrueeriti feministist seksuaalselt frustreeritud ebameeldiv naisšovinist. 

Üks levinud arusaam feminismi populaarsuse langusest USA-s on põlvkonna vahetusel tekkinud katkestus. Noored naised, kes olid sünnist saati kasutanud õigusi ja võimalusi, mida nende vanaemadel ei olnud, ei suhestunud feminismiga enam samamoodi nagu nende emad ega võtnud aega süveneda, kas meedia kujutas feminismi objektiivselt. 90. aastatel tekkisid ka feminismi nišisuunad, mis kõik ajasid oma asja ja peavoolu naisteemad liikusid laiaulatuslikelt sotsiaalsetelt muutustelt individuaalsete valikutele ning nn õigusele olla seksikas. Viimane oli vastuseks teise laine seksuaalsele ülereguleerimisele. Kuigi teise laine feministide seas oli hoiakuid seksi suhtes palju, jääb selle pärandiks liiga jäik seksuaalfilosoofia.

Koduperenaised ja karjäär postfeministlikus kontekstis

Feminismi teine laine tõusis võimsalt Betty Friedani raamatuga “The Feminine Mystique”, mis kirjeldas haritud koduperenaiste tühja ja rõhuvat elu. 20. sajandi keskpaiga tuumikperekond paljastati sellena, mis see kahtlemata oli: meeste domineeritud ühiskonna alustala, mille funktsioon on hoida naised eemale poliitikast ja vaimsest iseseisvusest, et nad jätkuvalt töötaks kodus tasuta oma mehe jaoks. Abielust sai feministliku arusaama järgi vangla, mis võtab naiselt väärikuse, tambib ta kõnelevaks kodumasinaks ja röövib tema isikupära. Vabadus tähendas murda end kodust välja ja teostada end professionaalselt, leida oma hääl ja unistused. Olgu öeldud, et Friedan küsitles valgeid haritud naisi ja tema kirjeldatud koduperenaiseelu viljeles heal majanduslikul järjel olev kontingent.

Teise laine kontekstis oli koduperenaine eelkõige allasurutud ja eneseteostuseta inimene, kelle vaimne vabastamine pidi toimuma naistele eksklusiivsete vestlusringide ja kriitilise refleksiooni kaudu. Kuigi teine laine pakkus katust nii utopistlikele ideedele naiste kogukondadest kui ka marksistlikust töölisrevolutsioonist, jäi kõige enam kõlama karjäär kui vabaduse allikas (sellisel feminismil oli kõige rohkem suursponsoreid, kirjutab Susan Watkins). Naisi küll värvati rohkem, kuid ettevõtted ei muutunud sellest vähem võistlevaks või paindlikumaks. See viis meeste järgi tehtud töötamise vormide ja naiste reproduktiivsete vajaduste paratamatu kokkupõrkeni. 

Feminism pidi muutma maailma, kuid vajalikku muutust, mis defineeriks ümber töö olemuse, ei tulnud. Naised läksid tööle nagu mehed ja tegid siis kodus teise tööpäeva otsa nagu naised. Läbipõlenud ja endiselt eneseteostuseta emad näitasid oma tütardele, et tegelikult pole sellises elus midagi ihaldusväärset. Ehk on õnn ikkagi selles, kui jääd oma liistude juurde? Kuid oma liistude juurde jäämine polnud enam tagasiminek Betty Friedani aega, vaid omamoodi uus eneseteadlik ja ennast kehtestav koduperenaisesus. 

“Meeleheitel koduperenaised”. Foto: Abc.com

Nii tabaski 30 aastat pärast “The Feminine Mystique’i” USA-d justkui vastupidine laine. Koduperenaised vallutasid 2000. aastate alguses popkultuuri. Housewife’i asemel hakkas levima ka sõna homemaker. „Professionaalsed“ koduperenaised nagu Nigella Lawson ja Martha Stewart müüsid koka- ja elustiilisaadete kaudu kodust idülli, Bridget Jones jõudis suurele ekraanile meest otsima ja koduperenaiste võimas blogiajastu oli alles algamas. Keegi ei osanud aga ette ennustada, kui populaarseks sai 2004. aastal jooksma hakanud iroonilise pealkirjaga “Meeleheitel koduperenaised”, mis käivitas 2000. samateemaliste tõsielusarjade kõrgaja, mida kroonivad “The Real Housewives” ning Playboy häärberi ülipopid kroonikad “The Girls Next Door”. 

Koduperenaisesuse kujutamine oli Betty Friedani ajaga võrreldes muutunud tundmatuseni. Seriaalides ei esitata vaatajale depressioonis allasurutud majahaldjaid, vaid uusi koduperenaisi, kes on valjud, seksikad, glamuursed ja – mis kõige tähtsam – valinud selle elu ise. Postfeministlik koduperenaine on nii kallites dressides eneseteadlik emalõvi kui ka podcasti tegev Playboy modell, kelle päeva suurim probleem on see, millise kehaosa ta oma mehe sünnipäevaks šokolaadi valab. 

Stacy Gillis ja Joanne Hollows arutavad, et tüüplugu korporatiivses maailmas vangis olnud naisest, kes leiab õnne maal koduperenaisena, nagu seda esitas film “Baby Boom” (1987), ei ole niivõrd sülitamine feminismi saavutuste peale, kuivõrd seada kahtluse alla kogu senine feministlik eneseteostuse narratiiv. Kas täisväärtuslik pere ja karjäär saavad eksisteerida korraga või on see idee kättesaamatu ja toksiline, mis lõppeb iga kord pettumusega? Genz ja Brabon (2009) usuvad, et sellest “postfeministlikust potentsiaalist” võiks välja kasvada kolmas entiteet – miski, mis pakuks vastanditena konstrueeritud karjäärinaisele-koduperenaisele alternatiivi. Postfeministlik on seega võtta feministlik hoiak ja suunata see tagasi koju. Lisan veel, et nii popkultuuris kui ka postfeminismis käib diskussioon ikkagi haritud ja pigem valgete naiste ümber, kellel üldse on võimalus valida nende identiteetide vahel. 

Playboy pidu. Foto: Raymond Fruseth Gangstad, Flickr CC

Allasurutud koduperenaise ja hüperiseseisva karjäärinaise kujundid olid mõlemad võõrad naistele, kellele ligipääs haridusele ja tööle olid iseenesestmõistetavad. Nad polnud kogenud kodu rõhuvana ega tööd vabastavana. 80. aastatel sündinud naised nägid oma tööd ja kodu klapitavat stressis ema vaadates, et mõlemat ei saa. Lihtsam oli siduda oma naiselikkus ja eneseteostus uut moodi koduperenaistena, kui rebida mõlemal rindel. Tol ajal paratamatuna paistvate töösuhete taustal ei survestanud naised veel ümber muutma kogu tööelu ja majandussüsteemi, mis nüüd on kliimakatastroofi lävel taaskord aktuaalseks saanud.

Madonna ja personaalse lahutamine poliitilisest

1990. aastal kuulutas Camille Paglia, et Madonna on feminismi tulevik. Tema arvates kartis toonane Ameerika feminism maskuliinsust. Madonna oli tema jaoks naiselikult jõuline mehi armastav eeskuju. Paglia janunes eelkõige feminismi järele, mis oleks seksuaalselt vabastav  ja libertaarlik. 90ndad ja 2000. aastate esimene kümnend on minu hinnangul sellest hoiakust kantud postfeminismi kõrghetk. Selle nihke selge väljendus oli personaalse lahtihaakimine poliitilisest – mantra, mis minu silmis defineerib 70. aastate feminismi. “Uusfeminist” oli seksikas, šikk, positiivne ja võimestav ning vastandus populaarsele kuvandile vanast feministist, kes oli puritaanlik kuiv snoob. 

Naomi Wolf kirjutab, et naised peavad heitma kõrvale teise laine ohvrimentaliteedi, mis on piirav ja eemaletõukav, ning võtma omaks uue feminismi, mis on enesekindel ja naudinguid otsiv, sest “nauding on kandepinnaks heale poliitikale”. Paglia- ja Wolfi-suguste mõtlejatega liikus postfeministlik arutelu paremliberaalsesse tiiba, mis eiras rassi ja klassi. Näiteks kritiseeris bell hooks Wolfi, et tema feminism toimib ehk ainult valgele keskklassile ja sisendab naistele, et nad saavad olla korraga kapitalismimeelsed, rikkad ja progressiivsed. Kuid selline individualistlik feminism ei ole tõsiseltvõetav poliitiline tööriist, vaid lihtsalt üks meede, et tunda end hästi. “Selles mõttes on see eneseabikirjandus.”

Enne suuri platvorme passiti nišifoorumites, mille sisu oli laiema avalikkuse eest peidetud ning peavoolul oli palju lihtsam uskuda, et naiste progress on indiviidis endas kinni, kui linnulennult vaadates paistsid ettevõtted ja riigivõim naisi aktsepteerivat. Koduvägivald ja seksuaalvähemuste probleemid olid 15 aastat tagasi üsna varjatud nende eest, kes seda ei kogenud, adekvaatne pilt oli vaid spetsialistidel. Inimestel polnud võimalik anonüümselt jagada oma lugusid, mida kogu maailm saab Redditist vabalt lugeda. Aga ka misogüünial põhinevatel kogukondadel polnud võimalik globaalselt organiseeruda nõnda nagu sellel kümnendil. Pärast seda, kui naised on pidanud end kaitsma nii kultuuritarbijatena kui ka -loojatena, on tarbimiskultuuris isiklikust taas poliitiline saanud. Tarbimiskultuur on näiteks mängukultuur, kus su identiteet mängijana on otseselt seotud sellega, milliseid mänge sa omad ja hindad ning millised poliitilisi signaale sa sellega kogukonnale saadad. Postfeministlik vaatepunkt paistab nüüd neljanda laine kontekstis üdini naiivne. 

Postfeministlik seksuaalsus

Naiselikult jõuline, aga samal ajal mehi armastav eeskuju paljudele naistele. Foto: Flicr CC

Paglia jaoks tähistas Madonna ja eriti tema lugu “Justify My Love” uue ajastu (post)feministi, kuid tema ihaldatud libertiinlik popkultuur jõudis jätte pigem järgmisel kümnendil, mil MTVsse jõudis Christina Aguilera 2002. aasta singel “Dirrty”. Varem infantiilse imagoga naissoost popstaare, nagu Britney Spears ja Aguilera, hakati muusikavideotes kujutama higiste ja hüperseksuaalsetena. Kõike reklaamiti alasti naiste kehadega – viinast jalgratasteni välja. Kui traditsioonilisem akadeemiline feminism kritiseeris naiste süvenevat objektistamist, siis postfeministlik diskursus seadis kahtluse alla sissetöötatud objektistamise narratiivi kui sellise.

Kas ennast saab objektistada? Ehk on naiste enese eksponeerimine teadlik seksuaalsuse väljendus, mis tähendaks, et nad on seksuaalsed subjektid, mitte objektid. Feona Attwoodi (2006) jaoks oli ühiskond avatud lihtsalt rohkemateks seksuaalsuse väljendusteks, ja see, et porno on in, ei ole iseenesest halb. Postfeminismi uurija Rosalind Gill (2007) arvas aga, et kui siduda naiselikkus eelkõige kindlat tüüpi kehaga, – isegi, kui naised soovivad seda ise eksponeerida – siis see ei ole automaatselt hea lihtsalt sellepärast, et naine on seda tehes seksuaalne subjekt. Tema meelest liikus probleem lihtsalt kõrgemale tasandile, kus meeste (male gaze) asemel piirab naist sama kahjulik pilk enesele. Usun, et Gill peab silmas seda, et enese igasugune taandamine oma kehale ei ole hea strateegia. 

Postfeministlikel kriitikutel on kalduvus paljastada oma väga kitsas arusaam naiselikkusest. Näiteks kommenteeris Angela Neustatter (1989) feminismi populaarsuse kadumist sellega, et uus seksikas naine oli suureks kasvanud, kes ei vaja „seda vastikut mehelikku rinnahoidjapõletamist ja on õppinud ennast kehtestama naiselikult“. Siit paistab tuttav hoiak, et agressiivsed ja valjud aktsioonid oma pahameele näitamiseks ei ole põhimõtteliselt naiselikud. Charlotte Brunsdon (1987) kirjutas veidi varem, et feminism on aegunud, sest uue naise feminiinsus pole enam käsitletav ei eelfeminisliku ega feministliku nägemuse kaudu feminiinsusest. Uus naine ei ole enam feminiinsuses vangis, nagu enne feminismi, aga ta ei tõuka feminiinsust ka kogu täiega feministlikult eemale”. 

Brunsdoni arvamus illustreerib, kuidas postfeminism kritiseerib feminismi, aga opereerib siiski feministliku teooria sees. Tema jaoks on uus naine korraga naiselik ja feministlik, ta on võtnud mõlemast parimad palad ja liikunud edasi. Mõlemad autorid seovad naiselikkuse seksikusega. Kuid seksikusega kelle jaoks? Nende arusaam enese naiselikust kehtestamisest ja käitumisest kattuvad heteronormatiivsete arusaamadega väga traditsioonilisest elegantsest mitte kunagi häält tõstvast  naisest, kes saab oma tahtmise rahuliku veetlevusega. Selline naiselikkus konformeerub kitsatele standarditele ja on kõigest üks võimalik naiselikkus, mis on eelkõige meestele meeldiv. Kõik kirev ja queer on siit käsitlusest puudu. 

Naine tööl. Foto: Irina, Unsplash

See probleemistik kandub edasi ka 2000. aastate “Dirrty” aega, mida Ariel Levy (2006) kutsus vulgaarsuskultuuriks (raunch culture). Ta osutas tabavalt, et postfeministlik väljakutsuv seksuaalsus on väga üheülbaline. See ei motiveerinud seksuaalsust avastama ja oma kogemusi avardama, vaid jäi kujutustes multikanaise tasemele, kellel on suured tissid, pisikesed kostüümid ning kelle ainus seksuaalne eneseväljendus on striptiisitoru nühkimine. Selline multikanaine on aga veetlev eelkõige kindlat tüüpi meestele. Arvestades, et Levy kirjutas oma raamatu sügaval Paris Hiltoni ajastul, olid tema tähelepanekud vägagi ajast ees. Peale #metood tuli ikkagi ilmsiks, et enese eksponeerimine meelelahutustööstuses polnud seksuaalse vabaduse ja agentsuse lausung, vaid produtsentide nõue. Lapsena paistsid end väänutavad naised mulle võimukad ja ilusad, kuid nüüd, vaadates tagasi oma lapsepõlve muusikavideotele, ei näe ma naiste siirast jõulist seksuaalsust, vaid pornoesteetikaga fabrikaati. 

Postfeminism, nõnda nagu seda siin käsitlesin, ei ole niivõrd kriitiline vaatepunkt ega maailmavaade, vaid pigem esteetiline hoiak või elustiilieelistus, mida täpselt defineerida ja selgepiiriliselt tõlgendada võimalik ei ole. Olgugi, et töö ja perekonna vahekorra teemal on postfeministlikul kriitikal potentsiaali luua uusi käsitlusi, jäävad selles vaimus tekstid ja representatsioonid kindlasse aega Ameerika ajaloos. Postfeminism teeb justkui seksuaalsusest emantsipatsiooni võtme, kuid ilma intellektuaalse teravuseta on see lihtsalt esteetika, mitte sotsiaalne strateegia, mis parandaks naiste positsiooni ühiskonnas. 

Samas on postfeministlikud kultuurikriitikud tõstnud jõuliselt esile oma eelkäijate kitsaskohti ja sundinud uue põlve feministe töötama välja uusi käsitlusi koduperenaiste sotsiaalsest positsioonist, naiselikkusest, objektistamisest ja seksuaalsusest. 

Kasutatud allikad

Attwood, Feona “Sexed Up: Theorizing the Sexualization of Culture”, Sexualities 9.1 (2006): 77–94

Brunsdon, Charlotte “Screen Tastes: Soap Opera to Satellite Dishes”, London and New York: Routledge, 1997

Cott, Nancy F. “The Grounding of Modern Feminism”, New Haven, CT, and London: Yale University Press, 1987

Faludi, Susan “Backlash: The Undeclared War against Women”, London: Vintage, 1992.

Genz, Stéphanie. “I Am Not a Housewife, but  …”: Postfeminism and the Revival of Domesticity” kogumikus “Feminism, Domesticity and Popular Culture”

Gillis, Stacey ja Joanne Hollows “Introduction” kogumikus “Feminism, Domesticity and Popular Culture”, toim Stacey Gillis and Joanne Hollows. Abingdon and New York: Routledge, 2009. 1–14

hooks, bell. “Dissident Heat: Fire with Fire.” “Bad Girls”, “Good Girls” kogumikus “Women, Sex, and Power in the Nineties”, toim N. M. Bauer and D. Perry. New Brunswick, NJ: Rutgers University Press, 1996. 57–64

Joanne Hollows. New York and London: Routledge, 2009. 49–62

Levy, Ariel. “Female Chauvinist Pigs: Women and the Rise of Raunch Culture”, London: Pocket Books, 2006

Neustatter, Angela. “Hyenas in Petticoats: A Look at Twenty Years of Feminism”, London: Harrop, 1989

Wolf, Naomi. “Fire with Fire: The New Female Power and How It Will Change the 21st Century”, 1993. London: Vintage, 1994