Kodutööde hind tööturul
Meeste ja naiste palgalõhe on Eestis ELi riikide hulgas suurim, osa selle põhjustest on seletatavad, osa seletamatud. Üks nüanss, mis iseloomustab palgalõhet, on kodu ja lastega seotud toimingute soopõhine jaotus.
Kes peseb nõud?
Sõbranna rääkis loo, miks ainult tema oma peres nõusid peseb. Kui ta oma praeguse elukaaslasega veel kurameeris, siis naisel külas olles koristas naine peale ühist söömist laua ja pesi nõud, kui kavaleril külas oldi, tegi seda noormees. Kui kokku koliti, jäid koristustoimingud naisele. See läks nii osaliselt ehk seetõttu, et algul tahtis ja jõudis mu sõbranna usin perenaine olla, mida teine pool vabalt ka juhtuda laskis ja lõpuks iseenesestmõistetavana võttis. Ehk – kui vaja, saavad mehed suurepäraselt enda ja teiste järel koristatud, aga kui käeulatuses on juba oma naine, jääb suurem osa kodutöid naiste kanda.
Tartu Ülikooli sotisaalteadlastelt küsiti kord, kuidas neil endil, st spetsialistidel, kes meeste ja naiste hõivatust kodus ja tööl uurivad, palgalõhega lood on. Vastus kõlas: mida kõrgem on ametikoht nii positsiooni kui ka palganumbri järgi, seda suurem on ka ülikoolis meeste esindatus. Seletusena toodi tõsiasi, et ametiredelil tõuseb see, kel muu hulgas on ette näidata rohkem projekte ja uurimusi, ehk see, kel on olnud rohkem aega tööle panustada, saab ka suurema tõenäosusega ametikõrgendust. Loogiline. Siis rääkis üks naisteadur, kuidas tema harilik tööpäev kulgeb – süvenemist nõudvat tööd tehes peab ta mingi hetk vaikselt mõtlema hakkama, mida ta perele õhtul süüa teeb. Pärast peab ta jõudma poodi, et söögi valmistamiseks vajalikud toorained osta, siis toidu valmis tegema, laua koristama ja nõud pesema. Enamik meeskolleege teeb sel ajal segamatult palgatööd.
Naised, ärge olge nii usinad
Osa kodutöid võib vabalt oma kaasadele üle anda, isegi kui algul tundub, et mehed ei saa nendega päris nii hästi hakkama kui naised. Kui peres on lapsed ja kui isad ei panusta samavõrd oma lastega seotud tegemistesse kui naised, kulub naisel kodustele toimetustele veelgi rohkem aega. Arusaam, et naise peamine koht on kodus ja peamine ülesanne hoolitseda teiste pereliikmete eest, seab piirangud tööturul. Tööandjate hoiak, et naised pole pere peamised leivateenijad, nad saavad lapse, lähevad lapsepuhkusele ja on haige lapsega kodus, on tööandja jaoks piisavad põhjused naised kõrgematelt positsioonidelt välistada.
Isapuhkus aitab
Eesti riik saab töö- ja pereelu ühitamisele kaasa aidata nii palju, et seadusega vanemahüvitise kasutamise korda rohkem võrdsustada nii, et osa ette nähtud lapsepuhkusest saaks kasutada ainult isa. Pikem paus tööturul mõjutab negatiivselt naiste võimalust karjääriredelil tõusta.
Jagatud lapsehoolduspuhkuse teema juures aga leidub ka naisi, kes väidavad, et just nemad ise tahavad lapsega pikalt kodus olla. Selle taga peegeldub traditsioonilistele soorollidele tuginev ühiskondlik suhtumine, et naine tegeleb lastega ja mees käib tööl. Kuna mehed töötavad rohkem juhtivatel kohtadel, võib tunduda, et neil on keerulisem töölt kõrvale jääda. Siia juurde liitub veel emade soov mitte panna oma väikelapsi suurtesse sõimerühmadesse, ja see, et laps on esimestel lastaia-aastatel tihti haige ja kui ema lähebki tööle, siis on just tema suure tõenäosusega sageli haiguslehel ja vähendab nii oma väärtust tööandja silmis. Koju jäämise põhjustena võib lisada veel tava last pikalt rinnaga toita, mida on rakse teha, kui osalise koormusega töötamise võimalusi on vähe.
Rohkem kui kuupalk
Vanemapuhkuste süsteemi puudutavate seaduste muutmise korral tuleb teha põhjalikku selgitustööd ja arvestada kõigi teguritega. Unustada ei tohi seda, et palk mõjutab hilisemat pensioni, samuti ravikindlustust, ehk elukvaliteeti üldiselt. Kui isad rohkem laste eest hoolitsemisse panustaksid, väheneks sooline ebavõrdsus tööturul, kuna nii ei ole hoolitsemiskohustus vaid emadel ja ka tööandjad ei näe seda vaid emade kohustusena. Värbamist aitab võrdsemaks muuta nn anonüümsete CV-de kasutamine, kus tööandja näeb töösoovija oskusi ja kogemusi, mitte esimese asjana tema sugu.
Lapse saamine on loomulik elu osa ning ameteid, mis füüsiliste eelduste tõttu naistele ei sobi, on väga vähe. Seega on naised meestega tööturul hakkama saamises üsna võrdses positsioonis. Kuid oleks loomulik pere ühise kodu kodutöödele pühendatud aega võrdsemalt jaotada. Kui põhjused, miks tööandja mehe palkamisel tema perekonnaseisu arvesse ei võta, aga naise palkamisel on perekonnaseisul arvestatav kaal, ei kao, ei vähene ka palgalõhe. See, et tööandjad viljakas eas naisi palkamisel diskrimineerivad, ei ole kasulik ühelegi osalisele, sh tööandjale. Turumajanduse tingimustes kaotab riigi majandus ja tööandjad väärt spetsialiste, koduses elus on meestelt võetud võimalus olla oma lastega rohkem koos.
Toimetas Aet Kuusik