Kuhu võiks viia entusiastlik jah? Seaduste mõjust soolisusele ja seksuaalsusele

#minukehaminuteha ajalugu nõusolek nõusolekuseadus seksuaalne nõusolek seksuaalvägivald

Kui vaadelda seksuaalsuse ajalugu, paistavad kõige suuremate muutujate ja määrajatena silma mõisted ja seadused, ühiskondlikud kokkulepped ja kultuurinormid, mis kujundavad seda, kuidas saab väljendada muu hulgas soolist ja seksuaalset identiteeti. Meie artikli eesmärk on kõigepealt vaadata, kuidas on Eesti alal sadade aastate jooksul defineeritud seksuaalkuritegusid ja karistatud inimesi vägivaldsete, aga ka nõusolekul põhinevate seksuaalsuhete eest, ning arutleda artikli teises pooles, kuidas võiks seda teha edaspidi. Seksuaalsusega seotud karistused on kaua kõige rängemalt karistanud mehi, kes on liiga teinud teistele meestele ja naistele. Eestis hakkas kehtima sooneutraalne karistusõigus 2002. aasta uue karistusseadustikuga.[1] Kuigi seksuaalvägivalla karistused on olnud suunatud meessoost kurjategijatele, siis nagu allpool arutame, on vägistamiskaristused ajalooliselt naisi vägivalla eest niivõrd ebatõhusalt kaitsnud, et naised on siiani seaduse ees ebavõrdses olukorras.

Artikli esimese poole ülevaade soolisi ja seksuaalseid norme määravast ajaloolisest arengust juhatab sisse lähima aja arutelud sootundlikust seadusandlusest, mis kujundaks turvalisema seksuaalkultuuri nii meestele, naistele kui ka teistele. Selleks võtame kokku arutelud, mida on peetud seksuaalvägivalda reguleerivate seaduste muutmise ümber. Kui seni on õigust mõistetud peamiselt ohvri, mitte ründaja tegude kaudu, siis tulevikuvisioonis on rohkem tähelepanu sellel, kas ohver väljendas entusiastlikku huvi seksuaalse tähelepanu vastu ja kuidas käitus ründaja.

Keskajast uusajani

Ei ole täpselt teada, millal ja kuidas hakati Eesti alal seksuaalkäitumist naiste ja meeste vahel reguleerima või mida peeti kõige esimesteks seksuaalkuritegudeks. Juba enne piirkondlike seaduste kehtestamist olid jõus kiriklikud keelud ja käsud ning kogukondlikud käitumisnormid. Folklorist Merili Metsvahi on kirjutanud Eestis levinud õe-venna intsestitabust rahvaluules ning ajaloolane Mati Laur on uurinud vägistamiskaasuseid 18. sajandi Liivimaa kohtutes.[2] Üks esimesi Eesti alal kehtinud seadusi, mis kirjeldas kriminaalkuritegusid, oli Saksa-Rooma keisririigi „Constitutio Criminalis Carolina“ (1532), millega määrati sodoomia mõiste all tulesurma nii homoseksuaalsed mehed kui ka naised[3] ning naise vägistamise definitsiooni juurde seati piirang, et see ei kehti naiste kohta, kes pole enam nn süütud.[4] Tagasivaates võib tunduda kummaline, et ühiskonnas peeti homoseksuaalsust ja vägistamist sama ohtlikuks, kuid just nii püüti allutada kõiki keisririigi elanikke reproduktiivsele kontrollile, kus naisel puudus kehaline autonoomia ning meestelegi oli lubatud vaid heteroseksuaalsus.

Kehalise enesemääramise ja seksuaalse nõusoleku teemaline sotsiaalmeediakampaania „Sul on alati õigus“, mille korraldas Feministeerium koostöös Sotsiaalmeedikutega 2022. aasta kevadel

Mehi karistati omavahel seksimise eest ka Rootsi ajal,[5] kuid Eestis pole selliseid kaasuseid leitud. Eesti ala puudutas hoopis rohkem 1716. aastal Peeter I kehtestatud sodoomia (vn мужеложство ‘mees mehe kõrval lebamas’) keeld sõjaväes. Tsaar Nikolai I laiendas seda 1835. aastal kogu ühiskonnale ning seadus kehtis 1917. aastani.[6] Eesti kõige esimesest nn pederastia (kr paid ‘poiss’ + erastēs ‘armastaja’) kohtukaasusest 1840.–50. aastate Kuressaares, kus uuriti suhet kahe linnaametniku vahel, on kirjutanud uusaegset sodoomiaparagrahvi põhjalikult uurinud Ken Ird.[7] Tsaari-Venemaal olid kõlblusvastastena keelatud ka abieluvälised suhted.[8]

19. sajandi Vene karistusseadusega karistati meestevahelisi konsensuslikke seksuaalsuhteid Siberisse saatmisega ning vägistamise, pedofiilia ja muu abitu seisundi ära kasutamise eest saadeti mehed 10–12 aastaks sunnitöölaagrisse. Samamoodi karistati mehi noorema kui 14-aastase tüdrukuga seksimise eest,[9] vanema kui 14-aastase tüdruku või naise vägistamise eest karistati 4–8-aastase vangistusega.[10] Vägistamise definitsioon oli siiski kitsas: seksitöötajaid ei kaitstud endiselt ning vägistatud naine pidi tõestama, et on hakanud kõigest väest vastu, ning jõudma korrakaitsele kaevata veel vägistamise päeval.[11] Kõige olulisemaks peeti naiste au ja nn süütuse kaitsmist, mille vastu eksinud vägistajaid karistati karmimalt.[12] Naiste homoseksuaalsust on küll mõnel pool 19.–20. sajandil karistatud (nt Soomes), kuid üldiselt on peetud tõhusamaks piiranguks naistevahelised seksuaalsuhted seadustes maha vaikida.[13]

Sodoomia mõiste alla oli Vene impeeriumi karistusseaduses koondatud homoseksuaalsus, eneserahuldamine, nn anaal- või oraalvahekord mehe ja naise vahel ning loomapilastus.[14] Mõisted „hetero-“ ja „homoseksuaalsus“ mõeldi välja 1869. aastal. Mõned aastakümned tähendas heteroseksuaalsus kõrvalekallet seksida teisest soost inimesega mitte reproduktsiooni, vaid naudingu nimel, näiteks peeti kõrvalekaldeks raseduse ajal seksimist.[15] Homoseksuaalseks peeti inimest, kelle jaoks samast soost inimesega seksuaalvahekord pole erand, vaid normaalsus.[16] 19. ja 20. sajandi vahetusel said „hetero-„ ja „homoseksuaalsus“ tänapäevasega sarnased seksuaalse orientatsiooni kohta käivad tähendused ning 20. sajandi teises pooles võeti kasutusele mõisted „gei“ ja „lesbi“. Vahepeal mõeldi seksuaalse identiteedi kohta veel palju sõnu välja ning mõisteid tuleb üha juurde, nii et kõige uuema ja täpsema sõna leidmiseks on transsoolisuse ajaloolugu uuriv Susan Stryker soovitanud sõnavara aeg-ajalt internetist üle kontrollida.[17] Ja kuigi ajaloos on teada hetero- ja homoseksuaalseid naisi, mehi ning binaarsetest soonormidest kõrvale astunud inimesi ammu enne sõnade „hetero“, „lesbi“, „gei“ või „transsoolisus“ leiutamist, tuleb arvestada, et enne 20. sajandi teist poolt ei identifitseerinud end keegi nende nimetuste kaudu. Võib vaid aimata, kuidas mõni normist erineja võis elada endale oma erilisust teadvustamata, teine aga pühendunult otsida võimalusi, kuidas elada oma soovide kohaselt sattumata kohtukulli ette.

Üks sadadest Instagrami konto „See pole okei“ postitustest (21.11.2021). Kontol avaldatakse enamasti noortele naistele saadetud soovimatuid pöördumisi ja seksuaalse sisuga materjali, mille saamiseks ei ole kirja saatvad mehed küsinud ega saanud nõusolekut

20. sajandi avaliku arvamuse muster

Sõdadevahelise Eesti kõige olulisem arutelu seksuaalsete õiguste üle käis aga 1926. aastal sotsiaaldemokraatide ja konservatiivide vahel, kui riigikogu valmistas ette kriminaalseadust, mis dekriminaliseeris homoseksuaalsuse ning lubas esimesel kolmel raseduskuul teha aborti.[18] Abort keelati juba 1934. aastal ning homoseksuaalsuse dekriminaliseerimine jõustus alles 1935. aastal. Seni kehtis Eestis 19. sajandi Vene impeeriumi karistusseadus, mida kohtus rakendati valikuliselt. Tolles Eesti kriminaalseaduses oli seksuaalse enesemääramise eapiiriks 16 aastat ning arusaamise eapiiriks 14 aastat.[19]

Nõukogude okupatsiooni ajal hakkasid Eestis kehtima rangelt konservatiivsed stalinistlikud seadused, millega abort 1956. aastani veel karmimalt keelati, abielulahutused muudeti keeruliseks ning meeste homoseksuaalsus rekriminaliseeriti.[20] Meestevaheliste suhete puhul peeti seksuaalse enesemääramise eapiiriks 18 aastat, naistevastaste seksuaalkuritegude paragrahvides peeti naise seksuaalse enesemääramise eapiiriks 16 aastat. Statistika põhjal oli Nõukogude Eestis (1945–1991) 212 pederastia paragrahvi alla kuuluvat (kuni 1961 § 154a ja kuni 1992 § 118) kohtukaasust.[21] Uurimusest pederastia paragrahvi rakendamise kohta selgub, et ligikaudu 20% kaasustest käsitles pedofiiliat, 75% vägistamisi ja 5% kahepoolselt soovitud suhteid.[22]

Vägistamise eest, mida NSV Liidus defineeriti üheselt mehe vägivallaks naise vastu, oli karistus kuni viis aastat vabadusekaotust. Suguühenduse ja -kõlvatuste eest noorema kui 16-aastase suhtes karistati nelja-aastase vabadusekaotusega. 1965. aastal lisati eraldi paragrahv vägivaldse ja kannatanu abitut seisundit ära kasutava ebaloomuliku sugulise kire rahuldamise eest, mida enamasti kasutati grupivägistamiste puhul, aga ka täiendavalt meestevaheliste seksuaalaktide karistuseks, mida pederastia paragrahv ei maininud. Nõukogude Liidus oli vägistamine raske kuritegu, mida karistati karmilt.

Taasiseseisvunud Eestis dekriminaliseeriti homoseksuaalsus 1992. aastal Eesti Vabariigi kriminaalkoodeksiga (KrK). Praegu kehtivas 2002. aasta karistusseadustikus (KarS) määrati seksuaalse enesemääramise eapiiriks 14 aastat ja seadus muudeti sooneutraalseks. Kuigi varasematel sajanditel olid karistused seksuaalvägivalla eest palju karmimad kui 20. sajandil, siis varem ei arvestatud enamiku naiste õigustega kehalisele autonoomiale isegi mitte sõna tasandil. Niisiis ei karistatud 20. sajandi lõpuks Eestis enam kedagi konsensuslike seksuaalsuhete eest, kuid samas leevenesid karistused ka vägistamise eest. 1990. aastatel hakkasid feministid ning gei- ja lesbiaktivistid Euroopa Liidu ja ÜRO poliitikat kujundavates õigusorganisatsioonides võitlema võrdsete inimõiguste eest, mille tulemusena võeti Euroopa Liidu direktiivi järgides 2008. aastal Eestiski vastu võrdse kohtlemise seadus, mis keelab diskrimineerimise töökohas muu hulgas seksuaalse orientatsiooni alusel (VõrdKS).[23] Sellest hoolimata pole võrdse kohtlemise põhimõtted jõudnud seksuaalvägivalda reguleerivate seadusteni.

Anna-Stina Treumund (1982–2017). „Frieda ja Sabine“ sarjast „Lilli, Reed, Frieda, Sabine, Eha, Malle, Alfred, Rein and Mari“ (2012). Missugune on Eesti ajalugu naiste perspektiivist ja kes on Eesti ajaloos olulist rolli mänginud naised? Aga tavalised talunaised? Aga transsoolised talunikud? Selle kunstiteosega visualiseeris Anna-Stina Treumund suured lüngad Eesti naise ajaloo teadmistes. Frieda ja Sabine on väljamõeldud baltisaksa naised, kes võisid elada Eestis kumbki eri mõisas. Teos kuulub Eesti Kunstimuuseumi kogusse: EKM j 59316:3 FV 439:3, Eesti Kunstimuuseum SA, http://www.muis.ee/museaalview/3467507

Seksuaalvägivalla reguleerimine tänapäeval

Nullindatest praeguseni on ühiskond liikunud märgatavalt edasi, pakkudes seksuaalvägivalda ja kehalist autonoomiat puudutavate seadustega õiguslikku kaitset kõigile inimestele. Tänapäevast arutelu õigusnormide üle veavad eest Euroopa rahvusülesed institutsioonid, mis omakorda juurutavad poliitikastandardeid riiklikes õigusaktides. Näiteks on tänu rahvusvahelistele kokkulepetele Eestis reguleeritud vastutuselevõtt seksuaalse ahistamise eest.[24] Rahvusvahelises õiguses loetakse seksuaalset ahistamist nagu ka vägistamist naistevastase vägivalla vormiks.[25]

Eestis on seksuaalvägivalla kriminaliseerimisel olnud üheks murdepunktiks liitumine Euroopa Komisjoni Istanbuli konventsiooniga 2014. aastal ning selle ratifitseerimine 2017. aastal. Istanbuli konventsioonis on kirjas hulk meetmeid, et ennetada vägivalda, kaitsta ohvreid ja võtta vastutusele kuriteo toimepanijaid. See dokument rõhutab ohvri kaitsmist ja juurutab arusaama, et kannatanu pole kunagi juhtunus ise süüdi. Istanbuli konventsiooniga liitudes võttis Eesti endale kohustuse tagada vajalikud seadusemuudatused. Kui seni oli ahistamist reguleerinud ainult soolise võrdõiguslikkuse seadus, mis võeti vastu Euroopa Liiduga liitumise eeltingimusena 2004. aastal ning mille ette valmistamist saatsid samamoodi nagu hiljem Istanbuli konventsiooni ratifitseerimist valjud ja aastaid kestvad vastuhääled,[26] siis Istanbuli konventsiooni ratifitseerimise aastal võttis Eesti vastu seadusmuudatuse, millega muudeti seksuaalne ahistamine ja ahistav jälitamine väärteoks, lisades vastavad koosseisud karistusseadustikku. 2022. aasta märtsis tegi Euroopa Komisjon uue direktiivi ettepaneku, mis muudaks seksuaalkuritegude määratlemise üle Euroopa nõusolekupõhiseks.[27]

Eesti õiguses on seksuaalse ahistamise ja vägistamise mõiste sooneutraalne. Sellel on nii positiivseid kui ka negatiivseid külgi: ei teki eeldust, et ainult mehed võivad naisi ahistada – ahistamise ja vägistamise ohvriks võivad langeda ja kahtlemata langevadki inimesed kõigist sugudest, sh mittebinaarsed inimesed –, samas peidab sooneutraalne keelekasutus ära fakti, et soolist ja seksuaalset vägivalda panevad ülekaalukalt toime mehed naiste vastu.[28] Näiteks 2018. aasta registreeritud seksuaalse ahistamise statistika järgi olid eranditult kõik seksuaalse ahistamise ohvritest naised.[29] Võib oletada, et seksuaalvägivalla meessoost ohvritel on keeruline kogetust rääkida, kuna nad ei mahu ettekujutusse, milline üks tõeline ohver peaks olema, ning neid võidakse stigma tõttu mitte uskuda.

Peale Euroopa institutsioonide on kehalise enesemääramise arutelu muutnud ja suunanud rahvusvaheline ahistamislugude jagamise kampaania #metoo (eesti keeles #minaka), mis algas 2017. aastal, kui USA filmiprodutsendi Harvey Weinsteini ohvrid avalikkuse ees oma kogetust rääkisid. Samal sügisel lahvatas Eestis riigikogu asespiikri, endise peaministri Taavi Rõivase ahistamisskandaal. Teemaviide #minaka levis laialt ning algatas olulisi arutelusid ja kohalike lugude kogumist mitmel pool üle maailma, Eestis kõige mastaapsemalt Feministeeriumi veebilehel.[30] #minaka suurendas arusaama, et ohvrite kogemused on erinevad: ahistamist kogetakse tööl, kodus, tänaval, see võib olla ootamatu või ka argiselt korduv. See suuresti isetekkeline, ohvrite initsiatiivil ja nende lugudest koosnev internetikampaania on kindlasti olulisim verstapost üleüldisest seksuaalvägivallast kõnelemisel. Kampaania puudusena toodi näiteks Islandil korraldatud #metoo-teemalisel konverentsil 2019. aastal välja, et lugude jagamisel ei olnud piisavalt ruumi marginaliseeritud gruppidele: seksitöötajatele, rändetausta ja madala sissetulekuga inimestele ega kvääride kogemustele. Teavituskampaaniaga, millega suunatakse tähelepanu kinnistunud kultuurinormidele ja eelarvamustele, peaks käima kaasas analüüsiv vaade (majandus)süsteemidele, mis hoiavad ahistamist soodustavaid võimuredeleid püsti.

Sõnumeid 2017. aasta Tallinna praidi marsilt. Foto: Joosep Nahkor

Milline on seksimiseks sobiv iga?

2021. aastal kiitis Eesti valitsus heaks seaduseelnõu, mille järgi tõuseb konsensusliku seksuaalsuhte eapiir ehk seksuaalse enesemääramise iga 14 eluaastalt 16 eluaastale (KarS).[31] See tähendab, et täiskasvanu ja noorema kui 16-aastase lapse vahel on keelatud kõikvõimalikud seksuaalsuhted ja -tegevused. Seadusemuudatust oli vaja, et kaitsta alaealisi seksuaalse ahvatlemise ja seksuaalse ärakasutamise eest täiskasvanute poolt, ning uue seaduse järgi on täiskasvanu seksuaalsuhe noorema kui 16-aastasega karistatav. Seaduses on ette nähtud erand, mida rahvapäraselt kutsutakse Romeo ja Julia klausliks[32] ja mis lubab noorte omavahelisi seksuaalsuhteid seadusega määratletud vanusevahe piires – Eesti puhul viis aastat. Nii ei karistata konsensuslikke seksuaalsuhteid 14-aastasel kuni 19-aastasega ega 15-aastasel kuni 20-aastasega. Iseküsimus on, kas noor täiskasvanu, st 19-aastane, ja 14-aastane teismeline on võrdselt võimelised enda ja oma seksuaalpartneri eest vastutust võtma.

Eapiiri muutmiseni viis seksuaaltervisega tegelevate ja vägivallavastaste survegruppide ühine koostöö, kes koondusid, kui endine jalgpallur Mia Bella Trisna rääkis telekanalis TV3 avalikkusele, kuidas ta 14-aastaselt oli endast mitukümmend aastat vanema treeneri Fredo Getulio Aurelioga seksuaalsuhtes. Mees mõisteti süüdi ning edaspidi ei või ta jalgpallitreenerina töötada. Seadusemuudatuse õnnestumist toetas veel mitu algatust, näiteks 2021. aastal kogutud alaealisena väärkohtlemist kogenud inimeste ehk #minaka14 lugude kampaania,[33] ning suurt kõlapinda on saavutanud ka peamiselt veebiahistamise juhtumeid avalikustav Instagrami lehekülg „See pole okei“.

Nõusolekupõhine seksuaalkultuur

Vägistamine on kuritegudest üks alateavitatumaid ning hinnanguliselt 99,5 protsenti vägistamisjuhtumitest jäävad Eestis kas registreerimata, menetlus lõpetatakse või lõpeb see õigeksmõistmisega.[34] Sellise statistika tekkimist toetavad seadused, mis ei julgusta ohvreid rünnakust teatama ega arvesta ohvrite kogemusi, eriti nende, keda on vägistanud sõber või elukaaslane. Suurem osa seksuaalseid rünnakuid toimub tuttavate inimeste vahel ning tihti kasutatakse füüsilise vägivalla asemel ära inimestevahelist sõltuvust.[35] Enamikus Euroopa riikidest ei ole praegu vägistamise määratlus seotud vaba nõusolekuga,[36] isegi kui seal on allkirjastatud Istanbuli konventsioon, kus öeldakse, et nõusolek tuleb anda vaba tahte tulemusena. Eesti ja veel 31 Euroopa riigi seadused nõuavad, et käsitlemaks kuritegu vägistamisena, peab olema rakendatud sundi, jõudu, ähvardamist või kasutatud ära abitusseisundit.[37]

Praegune seadus kaitseb argumendiga „aga ohver ei öelnud ei“ ründajat, kelle jaoks on normaalne viia teine inimene nii kaugele, et kui ta ei väljenda selgelt oma vastumeelsust seksuaalsele tähelepanule või lähenemisele, on ta justkui „ise süüdi“. Selline suhtumine ei viita vastastikususele ega huvile teada saada, kas partneri(tel) on hea, ning see paneb ründaja peatamise kohustuse ohvrile. Inimesed reageerivad seksuaalvägivalda kogedes erinevalt: vastu hakkamine on üks reaktsioon, kuid väga levinud on tardumine. Vastuargumendiks seaduse muutmisele on riigikohtust öeldud, et see muudab vägistamise eeluurimise liiga keeruliseks.[38]

Konsensuslikkuse olulisus seksuaalsuhetes on tõusnud just viimastel aastatel Eestis avaliku arutelu teemaks. Suhtumine, kui inimene otseselt ei ütle ei, siis on ta mistahes järgneva kohtlemise ära teeninud, on siiski väga levinud ning nõuab tähelepanu, sest vaikimine ei ole kindlasti nõusolek. Hoopis seda, kui seksuaalse tegevuse osaline vaikib või on kahtlev, tuleb võtta tõrjumise ja keeldumisena. Ka „võib-olla“ on pigem ei. Sellest ja teistest seksuaalse nõusoleku müütidest räägiti näiteks 2019. aastal Eestis etendunud seksuaalset naudingut käsitlevas noortelavastuses „Kuidas öelda jah?“ ja 2022. aastal seksuaalse nõusoleku teemalises kampaanias „Sul on alati õigus“.[39]

Kokkuvõte

Kõige olulisem muutus 21. sajandi Eesti seksuaalsust puudutavas seadusandluses on riigi ja rahva võimalus rääkida kaasa rahvusvahelises õiguste arutelus. Ka sõdadevahelises Eestis arutati seadusloomet ajakirjanduses ning nüüd ei saa demokraatlikku riigikorda teisiti ette kujutadagi. Juba enne 2017. aastal alanud rahvusvahelist #minaka kampaaniat kajastati Eesti ajakirjanduses pidevalt seksuaalse ahistamise ja vägistamise lugusid, osutades aukudele seadusandluses, ning eraldi suureks teemaks on rahvusvaheliselt kujunenud sooneutraalse abielu õigus, mis seab igast soost inimesed üheväärseteks kodanikeks.

Artikli kirjutamise ajal on seksuaalvägivalda käsitlevate seaduste muutmine selgelt õhus. Rääkides seksist kui naudingust ja samas seksuaalvägivalla hävitavast mõjust inimesele, on võimalik liikuda nõusolekupõhise seksuaalkultuuri poole. Samas on seksuaalvägivalla vastaste seaduste ajalugu üsna muserdav – homoseksuaalseid mehi ja naisi karistati nõusolekupõhiste suhete eest, samas kui naisi pole seksuaalvägivalla eest praktiliselt ei kaitstud ega karistatud. Koos seadustega on muutunud seksuaalsusest ja soolisusest rääkimise sõnavara ning sellega ühes ka suhtumine ning normid. Igal juhul võib olla kindel, et seksuaalsele nõusolekule keskenduvad seadused muudaksid oluliselt inimeste mõtteviisi ja sellega koos üldist kultuuri, kus üksteise soove rohkem arvestatakse.

Artikkel on esmaavaldatud Eesti Rahva Muuseumi näituse “Õige keha, vale keha?” kataloogis.

Allikad

[1]. Kui kuni aastani 2002 kehtinud kriminaalkoodeksi järgi oli vägistamine defineeritud ainult mehe poolt ja naise vastu. Vt Eesti Vabariigi Kriminaalkoodeks https://www.riigiteataja.ee/akt/13062607.

[2] Merili Metsvahi. Varasem perekondlik korraldus ja õe-venna intsesti teema rahvaluules. – Vikerkaar, nr 7–8, 2014; Mati Laur. Kohtumõistmine vallasemade üle Pärnu maakohtus 1740. aastatel. – Tuna, nr 4, 2008.

[3] L. Crompton. The Myth of Lesbian Impunity: Capital Laws from 1270 to 1791. – Journal of Homosexuality, nr 6 (1–2), 1980–1981, lk 16.

[4] Marianna Muravyeva. Between Law and Morality: Violence against Women in Nineteenth-Century Russia. – Women in Nineteenth-Century Russia: Lives and Culture. Toim Wendy Rosslyn, Alessandra Tosi. Cambridge: Open Book Publishers, 2012, lk 218–219.

[5] J. Rydström. Ettekanne „Gender and Fornication“ konverentsil „Injustices of History 2: Shadows of Criminalization“ 3. novembril 2021.

[6] Dan Healey. Homosexual Desire in Revolutionary Russia. The Regulation of Sexual and Gender Dissent. Chicago, London: University of Chicago Press, 2001, lk 80.

[7] Ken Ird. „Salajane suhe“ kahe mehe vahel XIX sajandi Kuressaares ehk bürgermeister ja linnaametnik süüpingis. Ilmumas 2022.

[8] Marianna Muravyeva. Between Law and Morality, lk 215.

[9] Laura Engelstein. Gender and the Juridical Subject: Prostitution and Rape in Nineteenth-Century Russian Criminal Codes. – The Journal of Modern History, vol 60, nr 3, 1988, lk 480.

[10] Marianna Muravyeva. Between Law and Morality, lk 220.

[11] Samas, lk 220.

[12] Samas, lk 220.

[13] Riikka Taavetti. Queer politics of memory: undisciplined sexualities as glimpses and fragments in Finnish and Estonian pasts. Doktoritöö. University of Helsinki, 2018, lk 23.

[14] Ken Ird. „Salajane suhe“ kahe mehe vahel XIX sajandi Kuressaares.

[15] Deborah Cameron, Don Kulick. Language and Sexuality. Cambridge University Press, 2003, lk 21.

[16] Samas, lk 21.

[17] Susan Stryker, Transgender History. The roots of today’s revolution. Seal Press, 2017, lk 10.

[18] Rebeka Põldsam. Otsides kvääre lugusid sõdadevahelise Eesti ajakirjandusest. Eugeenika rollist homoseksuaalsust ja transsoolisust puudutavates aruteludes. – Mäetagused, nr 76, 2020, lk 117.

[19] Kriminaalseadustik. Lisadega ja sisujuhiga varustanud Aleksander Jõeäär. Tallinn: A. Jõeäär, 1929, lk 51–52.

[20] Dan Healey. Homosexual Desire in Revolutionary Russia, lk 6.

[21] Uladzimir Valodzin. Criminal Prosecution of Homosexuals in the Soviet Union (1946–1991): Numbers and Discourses. EUI Working Papers HEC 2020/02. European University Institute, 2020.

[22] Rebeka Põldsam. Homophobic Narratives and their Soviet History in Estonia. Ilmumas 2022.

[23] Vt Ronald Holzhacker. “Gay Rights Are Human Rights”: The Framing of New Interpretations of International Human Rights Norms. – G. Andreopoulos,, Z. F. K. Arat (toim). The Uses and Misuses of Human Rights A Critical Approach to Advocacy. London: Palgrave Macmillan, 2014.

[24] Piret Karro. Seksuaalne ahistamine, selle kriminaliseerimine ja avalik arutelu. – Teel tasakaalustatud ühiskonda. Mehed ja naised Eestis. III. Tallinn, 2021, lk 160–161.

[25] What is gender-based violence? Euroopa komisjoni veebileht. https://ec.europa.eu/info/policies/justice-and-fundamental-rights/gender-equality/gender-based-violence/what-gender-based-violence_en. Vaadatud 9.01.2022.

[26] Toomas Hendrik Ilves. Eessõna. – Teel tasakaalustatud ühiskonda. Mehed ja naised Eestis. II. Tallinn, 2010, lk 6.

[27] Euroopa komisjoni veebileht. https://ec.europa.eu/commission/presscorner/detail/en/IP_22_1533. Vaadatud 17.03.2022.

[28] Kadri Soo, Made Laanpere, Hedda Lippus, Kai Part. Seksuaalvägivalla levimus ja hoiakud Eestis: uuringute ülevaade. Tartu: Eesti Seksuaaltervise Liit, 2015, lk 16–18.

[29] Andri Ahven, Kätlin-Chris Kruusmaa, Anu Leps, Stanislav Solodov, Laidi Surva, Mari-Liis Sööt, Kaire Tamm, Brit Tammiste, Krister Tüllinen (koost.). Kuritegevus Eestis 2018. Kriminaalpoliitika uuringud 28. Justiitsministeerium, 2019.

https://www.kriminaalpoliitika.ee/sites/krimipoliitika/files/elfinder/dokumendid/kuritegevus_eestis_2018_viidetega_lisadele.pdf. Vaadatud 9.01.2022.

[30] Aet Kuusik. Kuhu läheb #minaka. https://feministeerium.ee/kuhu-laheb-minaka/. Vaadatud 9.01.2022.

[31] Justiitsministeeriumi veebileht. https://www.just.ee/uudised/seksuaalse-enesemaaramise-eapiir-touseb-juunist-16-eluaastale. Vaadatud 9.01.2022.

[32] Kaire Tamm, Tuuli Ploom. Seksuaalse enesemääramise eapiiri muutmise analüüs. 2011. https://www.kriminaalpoliitika.ee/sites/krimipoliitika/files/elfinder/dokumendid/seksuaalse_enesemaaramise_eapiiri_muutmise_analuus.pdf. Vaadatud 9.01.2022.

[33] #minaka14 lood, Feministeerium. https://feministeerium.ee/tag/minaka14-lood/. Vaadatud 9.01.2022.

[34] Kadi Viik. Viimasel aastal koges Eestis vägistamist hinnanguliselt 7400 inimest. Ohver: keegi ei kuulanud mind. Jäi tunne, et ise olin paha laps. – Eesti Ekspress, 21.09.2021. https://ekspress.delfi.ee/number/94587487/artikkel/94611947/suur-lugu-viimaselaastal-koges-eestis-vagistamist-hinnanguliselt-7400-inimest-ohver-keegi-ei-kuulanud-mind-jai-tunne-et-ise-olin-paha-laps. Vaadatud 9.01.2022.

[35] Euroopa põhiõiguste ameti uuring Violence against women: an EU-wide survey Results at a glance. Luxembourg: Publications Office of the European Union, 2014, lk 10. https://fra.europa.eu/sites/default/files/fra-2014-vaw-survey-at-a-glance-oct14_en.pdf. Vaadatud 9.01.2022.

[36] Nõusolekupõhised seksuaalvägivalda reguleerivad seadused on Belgias, Horvaatias, Küprosel, Taanis, Saksamaal, Kreekas, Islandil, Iirimaal, Luksemburgis, Maltal, Rootsis ja Suurbritannias. Amnesty Internationali veebileht. https://www.amnesty.org/en/latest/campaigns/2020/12/consent-based-rape-laws-in-europe/. Vaadatud 9.01.2022.

[37] Karistusseadustik. – Riigi Teataja. https://www.riigiteataja.ee/akt/121052021009. Vaadatud 9.01.2022.

[38] Kadi Viik. Viimasel aastal koges Eestis vägistamist hinnanguliselt 7400 inimest.

[39] https://www.instagram.com/alatioigus/. Vaadatud 16.02.2022.