Kui elekter sisse lülitatakse, soojendame vett ja laeme mobiiltelefoni. Naiste elust Tadžikistanis

Foto: Erika Tšerkašina

Feministlikud ja liberaalsed väljaanded kirjutavad tihtipeale seksismist, soolisest ebavõrdsusest, ühiskonna survest ning sellistest patriarhaalsetest hoiakutest nagu „naine peab olema hoolitsetud“, “mittebinaarne isik on keegi, kes ei tea, kes ta on“, „mehed ei nuta“ jne. Padupatriarhaalses ühiskonnas on aga just naised ja kõik need, kes binaarsesse soosüsteemi ei sobitu, naised on rõhutud grupp. Seda enam, et õigused ja vabadused, mis on kättesaadavad naistele Eestis ja teistes “arenenud“ maades, jäävad ligipääsmatuteks privileegideks paljudes teistes riikides.

2016. asstal õppisin magistrantuuris rahvusvahelise arengu uuringuid ning sain võimaluse praktiseerida ühes Saksa valitsusvälises organisatsioonis, teha kaasa projektis, mille ülesanne oli suurendada juurdepääsu elektrienergiale Tadžikistani kõrgmäestiku kišlakkides. 

Женщина готовит чаку (кисло-молочный продукт). Кишлак Бальджувон, центральный Таджикистан.
Naine valmistab tšakat (hapupiimatoitu). Baldžuvoni kišlakk, Kesk-Tadžikistan. Foto: Erika Tšerkasina

Tadžikistan on arhailise ja mitmepalgelise kultuuriga moslemimaa. Seal valmistatakse maitsvat pilaffi, tantsitakse rahvatantse, tikitakse värvikirevaid suzani vaipu, loetakse namaasi ja austatakse külalisi nende soost või usutunnistusest hoolimata. Tadžikid, nagu paljud teisedki moslemirahvad, tervitavad sõbraliku sooneutraalse žestiga: asetavad käe südamele. Ent kaugeltki kõik eluaspektid ei ole selles riigis orienteeritud võrdsusele sarnaselt traditsioonilise tervitusega. Varasest noorusest peale valmistatakse tüdrukuid ette ema-, naise- ja „kodukolde hoidja“ rolliks, kuid mitte inimeseks, kelle arvamust otsuste tegemisel arvesse võetakse. 

Ligipääs haridusele

Maapiirkondades veedavad kõik lapsed suurema osa päevast, abistades oma vanemaid külvi- ja viljakoristustöödel, karjatades loomi, kaubeldes turul ning tehes muid igapäevatöid, mis võivad tuua perele raha või toitu. Ajapuuduse tõttu käiakse üha vähem koolis, lastel jääb haridusest vajaka. Lapsed ei saa piisavalt haridust ka muudel põhjustel: õpetajate puudus, elektrienergia ja kütte nappus õppeasutustes, üle jõu käivalt pikk koolitee ning paljude ravimite ja tervishoiuteenuste kättesaamatus. Hariduse andmisel eelistatakse perekonnas poisse, kellelt vanemas eas oodatakse perepea kohustuste täitmist. 

Poisid kooliteel. Foto: Erika Tšerkašina

Üldjuhul lähevad tüdrukud ja poisid kooli üheskoos, kuid tüdrukud katkestavad märksa sagedamini õpingud pärast üheksandat, vahel ka neljandat klassi, olenevalt vanemate võimalustest. Kui aga perel on võimalus saata kooli ainult üks või mõni laps, eelistatakse alati poissi. Maalt pärit poisse püüavad vanemad saata õppima lähima linna kõrgkooli, samal ajal kui teismelise tüdruku isa põhiülesanne on ta mehele panna.

Маленькая девочка везет домой питьевую воду. Близ города Дангара, центральный Таджикистан.
Väike tüdruk veab koju joogivett. Danghara linna lähistel, Kesk-Tadžikistan. Foto: Erika Tšerkašina

Sel põhjusel on enamik Tadžikistani maanaisi koduperenaised, kes teistsugust elu isegi ette ei kujuta. Keeruline on üheselt öelda, kas tadžikid on ise sellise elukorraldusega rahul, kuid nende silmist võib välja lugeda niisuguste religioossete inimeste tarkust ja leplikkust, kes ei otsi vastuseid sellistele küsimustele nagu naised Euroopas või USAs. 

Tehnoloogia naiste elus

Nüüdisaegsed tehnoloogilised võimalused, sealhulgas elektriühendus, millega seoses mul tuli otseselt töötada, lihtsustavad tihtipeale kišlaki elu. Paljud meist mäletavad lapsepõlve suvilas või maakodus, kus pesuvett tuli soojendada ahju peal malmpotis ning vanemad uhtusid meilt seebivahu maha kopsikuga meeldivalt sooja vett peale kallates. Toredad mälestused. Meie privileeg seisneb ka selles, et elu suvilas või külas on meie valik soojadel suvepäevadel, mil miski ei pea segama meie ühinemist loodusega.

Tadžikistani kišlakkides aga elavad inimesed nii aasta ringi. Kõrgmäestikualadel (93 protsenti Tadžikistani territooriumist moodustavad mäed) võib olla talvel 10–15 külmakraadi ja dušš õues ei tundu enam nii köitvana. Ma ise lükkasin tihtipeale pesemisrituaali edasi järgmise sõiduni pealinna, kus olid kõik harjumuspärased mugavused olemas. Kaugeltki kõik ei saa aga selleks pealinna sõita. Lisaks tavaliste olmevajaduste rahuldamisele tuleb naistel kišlakkides ka lapsi ilmale tuua. Järelikult peavad nad lapsi kandma, neid sünnitama ja toitma tingimustes, kus napib elektrit, sooja vett ja ahjukütet. Proovige endale ette kujutada, et teil ei õnnestu kutsuda kiirabi, sest telefoniaku on tühi, aga elektrit lihtsalt ei ole.

Foto: Erika Tšerkašina

Seepärast me seal töötasimegi. Et inimesed saaksid lülitada sisse valgustuse, laadida telefoni ning kui pinget jätkub, siis soojendada ka vett boileris või kasutada lapsevoodi kõrval elektrikütteseadet. Sellel kõigel oli aga oma pahupool. Koos elektriga, järelikult ka teleri ja mingi internetiühendusega said inimesed akna suurde maailma. Maailm on seal aga eeskätt Iraani, Türgi ja Venemaa telekanalid ning Hollywoodi kuulsuste Instagrami kontod, kus meigiõpetused vahelduvad selfidega sportautode taustal ja fotodega hommikusöögi avokaadovõileibadest. 

Niisugune kontrast mõjub silmanähtavalt inimeste psüühikale. See torkab niivõrd silma, et pani mind aeg-ajalt inseneridest kolleegide suurte jõupingutuste ja töö otstarbekuse kahtluse alla seadma. Eriti märgatav oli igatsus noorte tüdrukute silmis, kelle jaoks on patriarhaalse elukorralduse tingimustes tähtis, et neil oleks ilusaid asju ja suuri ehteid. Tehnoloogia tulekuga said inimesed näha, kui erinev on elu kišlakis ja sellest väljaspool.

Сестры отдыхают в дороге. Северный Таджикистан.
Õed puhkavad teel. Põhja-Tadžikistan. Foto: Erika Tšerkašina

Valikuvabadus

Teaduslikult võttes räägib siinne kirjutis intersektsionaalsest diskrimineerimisest, tegelikult igasuguste privileegide puudumisest, kaasa arvatud need, mida kasutavad naised Eestis ja teistes Ida-Euroopa maades. Tadžikistani naiste peamine raskus ei ole isegi asjaolu, et nad ei saa haridust võrdselt meestega või neil puudub karjäärivõimalus, vaid see, et neil ei ole võimalust ise enda eest otsustada. 

Tõenäoliselt on vähe neid naissoost lugejaid, kes tahaksid sellisel moel elada. Meie oleme harjunud valima ja kaitsma oma valikuõigust. Minu jaoks sai Tadžikistan teiseks koduks, kuid ma ei suutnudki kohalikku elukorraldust lõpuni tunnetada. Mul oli alati võimalus ära sõita, kuid inimestel minu ümber niisugust varianti ei olnud. Need kogemused kujunesid otsekui metafooriks, mis väljendas heitlust valikuvabaduse (mida ma nii olin harjunud kaitsma) ja kuuluvuse vahel millessegi suuremasse kui individualism ja isiklik heaolu. Seepärast otsustasingi ära sõita. 

16
FacebookTwitterEmail

Toeta meid!

Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Loe ka

Aasta sõimu ja iibepropagandaga

Pühapäeval tähistasime emadepäeva. Paradoksaalsel kombel juba teist korda kahe kuu jooksul. Nimelt peeti märtsis naistepäevakonverentsi, kus räägiti peamiselt ainult emadusest…