Kui küla pole abiks. Elatisabisüsteemist
“Mul praegu ei ole võimalik (maksta),” ütles lapse isa. Ajutisest maksevõimetusest said kuud ja seejärel aastad. Alguses ei tundunud mulle kohtu kaudu elatisraha taotlemine ning hooldusõiguse jagamine vajalik, sest leppisime elukaaslasega lahku minnes kokku igakuise summa, mille ta lapse ülalpidamiseks panustab. Samuti elas laps iga kuu keskmiselt nädal aega isa juures. Mõnda aega see toimis, siis aga hakkasid tekkima probleemid – kunagi ei saanud kindel olla, kas ja millal isa kokkulepitud ülalpidamiskohustuse täidab. Laps aga vajab stabiilsust – lasteaia kohatasu, huviringide õppemaksud, rääkimata eluaseme- ja olmekuludest tuleb tasuda iga kuu, ei ole nii, et maksad, millal saad.
Kohtumenetlust ei algatanud ma ka siis, kui elatisraha juba pikema perioodi jooksul ei olnud laekunud. Nüüd, aastad hiljem, olen püüdnud meenutada, millised mu kaalutlused tol ajal olid. Ilmselt arvasin esiteks, et tõenäoliselt ei näe ma seda raha niikuinii. Seda isa elustiilist tulenevatel põhjustel, mida ma praegu lahkama ei hakka. Kuna tol ajal puudus riiklik elatise tagamise süsteem sootuks, ei olnuks ka kohtuotsusest suurt midagi kasu. Või ei tahtnud ma isa ebamugavasse olukorda panna, sest teadsin, et ta sisimas hoolib oma lapsest ja tahab teda toetada. Tagantjärele saan aru, et nii panin hoopis ennast raskesse olukorda ja võtsin enda kanda koorma, mida jaksasin vaevu kanda. Töötasin kunstiakadeemias õppejõuna, aga oli kordi, kus ettenägematud kulud, nagu ravimite ost või ootamatult katki läinud kodumasin, võisid mind mitmeks päevaks masendusse viia, sest see hammustas niigi napist sissetulekust suure tüki. Talvised küttearved sain tavaliselt makstud suve lõpuks ja seejärel algas uus ring. Paljudele on ilmselt tuttav inglisekeelne kõnekäänd “It takes a village to raise a child”. Kui ei oleks olnud minu ema, kes aitas huviringide õppemaksu tasuda, ning õdesid ja teisi sugulasi, kelle kaasrahastuse abil sai sünnipäevaks mõni kulukam asi ostetud, oleks olnud väga keeruline vee peal püsida. Aga mida teevad need emad, kellel “küla” ei ole? Mida teevad need, kellel tuleb üksi üleval pidada mitte üht, vaid kaht või enamat last?
Elatise vähendamise plaan
Eestis elab suhtelises vaesuses iga kolmas üksikvanem, kellest 92% moodustavad naised. 96% elatisvõlglastest on aga isad. Juba aastaid on Eesti naiste ja meeste palgaerinevus Euroopa suurim, naised teeninuks meeste eelmise aasta palgaga võrdväärse summa välja selle aasta 23. märtsiks. Samal ajal on justiitsministeeriumis arutlusel ettepanek vähendada laste elatusmiinimumi praeguselt 292 eurolt 170 euroni, põhjendades seda uuringuga, mille tulemuste kohaselt on lapse minimaalsed ülalpidamiskulud lapse kohta tegelikult väiksemad kui praegune miinimumelatise summa. Ka praegu on mõjuvatel põhjustel, nagu vanema töövõimetus või teiste laste olemasolu, vanemal võimalik taotleda miinimummäärast väiksema elatise maksmist, see aga koormavat liialt kohtusüsteemi. Samuti ei arvestata praegu elatisraha määramisel jagatud suhtluskorda.
Need argumendid on mõistetavad, aga minu jaoks kumab siit läbi sootuimus – selle asemel, et luua toimiv süsteem üksikvanemate toetuseks – kelleks, nagu juba mainitud, on enamasti emad –, otsib riik võimalusi, kuidas elatisraha maksjate – kellest suur enamus on mehed ja kelle sissetulek on keskmiselt ligi veerandi võrra kõrgem naiste omast – kohustusi leevendada.
Osaliselt oleks samm võrdõiguslikuma lahenduse suunas ka senisest suurem jagatud ehk 50 : 50 hooldusõiguse rakendamine. Miskipärast on aga paljud kohtu- ja sotsiaalsüsteemis töötavad ametnikud endiselt veendunud, et lastekasvatamist saab usaldada ainult naistele või et kahe kodu süsteem kahjustab last. Muidugi ei saa võrdselt jagatud hooldusõigust rakendada kõigi juhtumite puhul, näiteks siis, kui kooselu või abielu lagunemise põhjuseks on alkoholism või perevägivald.
Võlglasi on palju ja lapsed on abita
Ehkki mulle tundub, et põlvkondade vahetusega on ka väärtushinnangud hakanud muutuma, näitab elatisvõlglaste suur hulk (ligikaudu 9000) seda, et Eesti meeste vastutustundega on endiselt midagi väga valesti. Senised sanktsioonid, näiteks elatisvõlglaste juhi-, relva-, jahipidamislubade jms piiramine, ei ole toonud vajalikke tulemusi. Samal ajal, kui kohtutäiturite menetlused elatisraha võlglaste vastu võivad vinduda aastaid, on lapsed endiselt abita. Riigi makstav üksikvanema lapse toetus on 19,18 eurot ja seda saab taotleda, kui sünnitunnistusel puuduvad andmed isa kohta või vanem on tagaotsitav – nuta või naera. 2017. aastast alates tegutseb siiski elatisabifond, ent selle igakuine maksimaalne elatisabi määr on 100 eurot ja seda juhul, kui kohus on elatise välja nõudnud.
Kindlasti leidub siinkohal naisi, kes pea selga viskavad ja ütlevad, et nemad saavad ise hakkama. Selliseid “toidan üksi kuus last” tüüpi supernaisi on ka minu tutvusringkonnas ja müts maha nende ees. Ent keegi meist ei ole kaitstud töökaotuse või pikaajalise haiguse eest, mis võivad meid üleöö majanduslikult väga ebakindlasse olukorda viia. Seda näitab ka praegune pandeemiaolukord. Võin ainult ette kujutada, mida võib tunda mõni töö kaotanud üksikema, kelle õlul on lisaks rahamuredele ka abiõpetaja, huvijuhi ja koolikoka ülesanded. Ja juba manitsetakse neid meedias, kutsutakse üles mõistlikkusele ja soovitatakse laekumata jäänud elatisega seotud kohtu- ja täitemenetlustega mitte kiirustama!
Kuidas on võimalik, et nii väikeses riigis nagu Eesti ei ole suudetud elatise probleemi riiklikul tasemel efektiivselt lahendada, nii et ühe vanemaga pered ei peaks vaesusriskis elama? Võibolla ei kosta huvigrupi hääl piisavalt tugevalt. Üksikemadel paraku ei ole aega ja energiat ellujäämise kõrval meelt avaldada ja lobitööd teha. Pigem näib, et pole piisavalt poliitilist tahet teemaga tegeleda, mis on omakorda seotud üksikemade jätkuva stigmatiseerimisega ühiskonnas – kui ikkagi Riigikogu liige ütleb avalikul esinemisel, et naised, kes abielluvad vastutustundetu mehega, tuleks steriliseerida, ja ekspoliitik väidab, et üksikemad tutvustavad igal jõululaupäeval lastele uut isa, siis millest me üldse räägime?
Minu poeg on küll juba mõned aastad täisealine ja majanduslikult iseseisev, aga iga kord, kui elatisraha teema meedias tõstatakse, siis tunnen, kuidas vererõhk tõuseb. Lapsed vajavad turvalist ja täisväärtuslikku elu siin ja praegu, mitte abstraktses tulevikus. Lapsevanem ei saa endale lubada olukordi, kus “praegu pole võimalik”. Vastutuse koorem, mida praegune süsteem üksikemadele paneb, on ebaproportsionaalne. See on probleem, millest on räägitud aastakümneid ja mis tuleb lõpuks lahendada üksikvanemate kasuks.
