Kui küla vägistab: Dominique Pelicot’ kaasus
Mazan on veidi vähem kui 6000 elanikuga linn Lõuna-Prantsusmaal, kus elab Dominique Pelicot, kes tunnistas kohtus, et ligemale kümne aasta jooksul uimastas ta korduvalt oma abikaasat Gisèle Pelicot’d eesmärgiga lasta kümnetel meestel teadvusetut naist vägistada ja ise seda filmida. 83-st videotel tuvastatud mehest on kohtu all Dominique ise ning 50 “täiesti tavalist” teist meest. Ülejäänud on politseil veel leidmata.
Mõned neist meestest olid naabrid, mõned pereisad, kokku saab neist lausa lasteraamatuliku loetelu igasugu ametite esindajatest nagu tuletõrjuja, (endine) politseinik, ajakirjanik, ametnik ja vangivalvur. Idee sai Dominque enda sõnul meessoost medõelt, kes õpetas jututoas, mille pealkiri tähendab tõlkes “ilma tema teadmata” oma naist uimastama. Jututuba on nüüdseks suletud. Mees tunnistas end kohtus süüdi ja väitis, et kõik teised mehed teadsid, et tulid tema abikaasat vägistama. Samuti tunnistas Dominique üles, et vägistas ühe kaasosalise, Jean-Pierre Marechal’i uimastatud abikaasat, nähtavasti korduvalt, sest mees tõi välja, et lõpetas selle, kui “naine peale viimast korda poole pealt üles ärkas”, vahendab Reuters. Marechal ise Gisèle’i süüdistatavate sõnul oma naist ei vägistanud, vaid vaatas pealt, kuidas Dominique seda tegi.
“Jah, mitte kõik mehed, aga paljud”
Nende kümne aasta vältel ei teatanud asjast politseile mitte keegi, ka üks kohtualustest, kes väidab, et ei teadnud, et naist uimastati, aga hakkas seda kahtlustama. Lihtsuse huvides teeme väikse ümarduse: 100 meest 6000 elaniku kohta teeb 1,6%, 100 meest 3000 mehe kohta teeb 3%. Kõrvutame seda uuringutega, kus näeme, et umbes kuuendikul küsitletud meestest on seksuaalvägivalda normaliseerivad hoiakud, ja jääb ainult üle nentida, et küllap oleks Dominique Pelicot saanud vabalt veel järgmisedki kümme aastat tegutseda, ilma et keegi oleks midagi kõssanud. Tõenäolisemalt poleks sarivägistamisele lõppu teinud mõni vägistama kutsutud mees, vaid toimepanija ja ohvri iga ning võibolla viimase tervis.
Nende kümne aasta vältel ei teatanud asjast politseile mitte keegi.
Sellele sarivägistamise juhtumile saadi jälile hoopis seetõttu, et Dominique jäi kaubanduskeskuse turvatöötajale naisi seeliku alt filmides vahele. Prantsuse feministid on märkinud selle juhtumi erakordsust ja seda kahel põhjusel. Seeliku alt filmimisi ei võeta nende sõnul Prantsusmaal sagedasti piisavalt tõsiselt. Sellel päeval oli tööl aga turvamees, kes reageeris jõuliselt. See ilmselt julgustas ka naisi, kes esitasid politseisse mitmekesi kaebused. Politsei konfiskeeris mehelt uurimise käigus mälupulga pealkirjaga “Väärkohtlemised”, kus oli üle 20 000 pildi ja lisaks filmimaterjali tema naise vägistamistest. Dominique’i sülearvutist leiti ka alasti pilte tema tütrest, kuid tütre vägistamist mees kohtus eitab.
Mis on siit pildilt puudu? Gisèle Pelicot kümme aastat halvenev tervis, mida põhjustas see, et tema mees söötis talle toidu abil regulaarselt uimastavaid aineid. Ta käis korduvalt arstide juures, kartes varajast dementsust, sest tal olid justkui eikusagilt tekkinud mäluaugud. Samuti kannatas ta günekoloogiliste vaevuste, juuksekao ja kaalutõusu all. Mitte ükski temaga tegelenud spetsialist ei tulnud selle peale, et teda võidi uimastada ja vägistada. Spetsialistide sõnul aitas möödavaatamisele kaasa vähene teadlikkus uimastamistest ja see, et Gisèle polnud pensionärist abielunaisena tüüpiline ohver. Tol päeval päästsid turvamees ja politseisse avalduse teinud naised ilmselt Gisèle elu.
Spetsialistid ei osanud uimastamist näha, sest pensionärist abielunaine Gisèle polnud tüüpiline ohver.
Juhtumi teeb eriliseks ka Gisèle’i soov pidada kohut avalikult. Ohvrite huvikaitse perspektiivist on kõige raskem just see, et lõviosa kohtupidamistest on kinnised. Eestiski on ohvrina enda kinniseks kuulutatud kohtuasja kohtudokumentide kolmandatele isikutele avaldamine kuritegu (KarS § 3315). Me ei kuule detailselt, mis kohtuistungil tegelikult toimub. Kui ohver ka leiab endas jõu öelda, et teda on n-ö rutiinse õigusemõistmise käigus alandatud ja väärkoheldud, ei saa selle tõestuseks millelegi osutada. Samuti ei saa tõestada, millist retoorikat kaitse1 kohtusaalis kasutab. Siinses kaasuses on kõik kõigile näha ja kuigi see mõnevõrra ilmselt taltsutab kaitse retoorikat, on mõne süüdistatava kaitsetaktikad juba meedias laineid löönud.
Mõned Gisèle Pelicot’d vägistanud meestest olid naabrid, mõned pereisad, kokku saab neist lausa lasteraamatuliku loetelu igasugu ametite esindajatest nagu tuletõrjuja, (endine) politseinik, ajakirjanik, ametnik ja vangivalvur. Illustratsioon: fotokollaaž kahtlusalustest meestest.
Kas loll võib vägistada?
Prantsusmaa vägistamise definitsioon on sunnipõhine, mitte nõusolekupõhine. Mõned süüdistatavad on enda kaitseks öelnud, et nad ei teadnud, et vägistavad, sest nad arvasid, et see on abikaasadevaheline mäng – et naine vaid teeskleb magamist. Kuue mehe kaitsja Guillaume De Palma väitis kohtus, et “vägistamine pole alati vägistamine”, vaieldes, et ilma vägistamise tahtluseta ei ole vägistamist. Täitsa õige! Kui kohtunikel jääb kasvõi põhjendatud kahtlus, et süüdistatav päriselt uskus, et tegemist oli mänguga, kus naine seda tahtis, siis mõistetakse ta õigeks, mis siis, et naise seisukohast teda vägistati. Süüdistatav ei pea kohtus kunagi tõendama oma süütust, aga kui ta juba enda kaitseks midagi väidab, siis peab ta neid väiteid tõendama. Näiteks on püütud näidata, et naine ei olnud tegelikult uimastatud, vaid mängis kaasa, ning naise enda sõnul on teda nimetatud ka alkohoolikuks, kes siis kuidagi manipuleeris mehi endaga seksima. Teisisõnu, varamust võetakse välja klassikaline rünnak inimese isiku vastu (ingl. character assassination), ükskõik kui ulmeliselt see ka ei kõlaks.
Teaduskirjanduses öeldakse, et aktiivsel nõusolekul põhinev vägistamise definitsioon kaitseb ohvrit kõige enam.
Praegu on veel vara öelda, aga eduväljavaade “ma ei saanud aru, et ta ei tahtnud” kaitsetaktikale on täiesti olemas, kui vägistamist ei defineerita aktiivse nõusoleku puudumise kaudu, vaid selliselt, et nõusolekut eeldatakse vaikimisi, kuniks ohver enda tahtevastasusest kuidagi (arusaadavalt) märku ei anna. Kui inimesel on kohustus veenduda, et inimene, kellega ta suguühtesse astub, annab oma tahtest märku aktiivselt ja vabatahtlikult, ei saaks kaitse praegu sellist retoorikat kasutada, mille kohaselt tuleb mees tuppa, ei näe naist liigutamas ega reageerimas ning siis väidab, et ta ei saanud ju aru, et naine temaga suguühet ei soovi. Aktiivse nõusoleku tingimus seaks kaitsele juba palju keerulisema ülesande: veenda kohut, et mehed said uimastatud naiselt mingi signaali, mida keskmine mõistlik inimene võiks aktiivseks nõusolekuks pidada. Eks igaüks võib nuputada, milline see signaal olla võiks. Sellepärast öeldakse teaduskirjanduses, et aktiivsel nõusolekul (jah-mudelil) põhinev vägistamise definitsioon kaitseb ohvrit teistest mudelitest palju enam.
Psühholoogiline lõks
Inimeste psühholoogilised enesekaitsemehhanismid teevad seksuaalvägivallast rääkimise keeruliseks. Seksuaalvägivallast rääkimine on omamoodi psühholoogilises pantvangis. Seksuaalvägivald oma eri vormides on korraga üks laastavamate tagajärgedega vägivalla liik, mis muudab ta eriliselt hirmsaks, ja samal ajal üks levinuimaid vägivalla liike. Inimestel kipub olema kerge omaks võtta aga kas ainult üht või teist väidet: kui miski on hirmus, on teda järelikult vähe. Kui miski on levinud, ei saa ta ju ometi olla nii hirmus. Muidu oleks maailm ju … katki? Nii riskib seksuaalvägivallast teadlikkuse tõstja pidevalt selle nähtuse devalveerimisega. Kui seda on nii palju, kas asi on ikka nii hull?
Kui seksuaalvägivald on nii levinud, kas ta tõesti saab olla sedavõrd hirmus?
Möönda, et hirmsad asjad juhtuvad kogu aeg ja sageli panevad neid toime ohvrile lähedased inimesed igast ühiskonnakihist, nagu siinses artiklis kõne all olevas juhtumis, on paras katsumus, eriti neile, kellel on raske negatiivsete emotsioonidega toime tulla. Dominique Pelicot’ kaasus ongi seepärast nii eriline, et see murrab korraga mitut vägistamise müüti: et vägistavad retsidivistlikud mehed või üksikud erilised “psühhopaadid”; et vägistatud on asotsiaalsed (või muul moel normist kõrvale kalduvad) naised; ja et “tavalised mehed” saavad üheselt aru, et vägistamine on kuritegu.
Lootust annab samas see, et selline prominentne kaasus parandab järsult teadlikkust seksuaalvägivallast. Juhtumi tuules on oodata, et Prantsusmaal tekib piisav poliitiline surve nõusolekuseadus vastu võtta. Kevadel avaldas president Macron nõusolekuseadusele toetust ja kavatsust see ellu viia. Käesoleva aasta septembris teatas Prantsuse justiitsminister, et toetab seadusemuudatust. Kas see õnnestub ka uue võimuliiduga? Eks ole näha.
Artikli valmimise ajal muutis kohtunik määrust, millega oli varasemalt keelatud vägistamist tõendavate videote istungil avalikkusele näitamine.
